esmaspäev, 19. mai 2014

Putukate TOP10 2014

Maikuu hakkab jõudma viimasesse kolmandikku ja on tipmine aeg üles seada uus putukate soovinimekiri aastaks 2014. Eelmisel aastal õnnestus mul mitu kauaotsitud liiki viimaks üles leida, aga päris paljud on jätkuvalt avastamata. Tänavune TOP10 sai 9/10 osas kokku juba aprilli keskel, aga mul polnud siiani mahti seda korralikuks blogilooks vormistada. Nii juhtus pretsedenditu lugu, et nimistu üleslaadimise hetkeks olen kaks soovitavat liiki juba leidnud. Seekordne nimekiri sai üpriski liblikakeskne, aga sisaldab ka kaht mardikat ja üht kiili. Jääb üle ise agar olla ja loota ka parajale kogusele õnnele - siis on lootust, et aasta 2014 kujuneb eelmisest veelgi edukamaks. Sel korral püüan rohkem rakendada "sihtotsingut", ehk koguda infot liikide leiukohtadest, et seejärel neisse spetsiaalseid retki sooritada. Kahel viimasel korral on meeldivaks traditsiooniks saanud ka megaboonus-liigi leidmine - oleks vast vahva, kui tänavugi nõnda läheks!

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - väga suur ja nägus kesk- ja hiliskevadine liblikas, väidetavalt Eestis tavaline, aga ei ole seni kippunud end mulle näitama. Sealjuures peaks isasloom lendama ka päevaajal. Valmikud on liikvel aprilli keskpaigast või mai algusest juuni alguseni, munedes oma munad madalatele, kuni 2 meetri kõrgustele hiirekõrvul kaseokstele (vahel ka lepale). Väidetavalt eelistab see liik avaraid kasenoorendikke. Röövikud toituvad nädalajagu hulgakesi koos, hajudes seejärel mööda puud laiali. Teatud lootused kaasnevad mul öise valguspeibutusega (eelmisel aastal polnud mul sel ajal veel ML-lampi, mis on tavalisest efektiivsem). Aga plaanin ka konsulteerida liblikaspetsidega, et leida looma püsi-asurkondi (noori kaasikuid). Tore oleks ka kirilaseröövikuid kohata. Kasekirilase leidmine on mul igatahes seekordse putuka-aasta üks peaeesmärke.

NB! Selle liigi väga kaunis isasloom lendas mu vaatluslinale ööl vastu 23. aprilli, peitudes linavoltide vahele, nii et esmapilgul märkamatukski suutis jääda. Huvitav märkida, et just äsja olin webxanile maininud, et nüüd võiks kasekirilane saabuda. Nõnda saigi kirilasest esimene TOP10 liik, kes tänavu leitud ja üles pildistatud. "Vabas looduses" ei ole mul selle liigi ühtegi arengujärku siiani kohata õnnestunud.

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - "Euroopa putukate" (2005) kohaselt Eestis üsna sagedased liigid. Samas, "Eesti liblikate määraja" (1996) järgi esineb kollapaabusilm meil lokaalselt ja harva, kevadpaabusilm on küll levinud kogu Eestis, aga mitte sage. Seni olen leidnud vaid ühe kevadpaabusilma rööviku Parika kandis üle asfalttee roomamas. Selle liigi röövikute lemmik-toidutaim on kanarbik ja vanaloomad kalduvad sestap ka eelistama soisemaid alasid. Aga kevadpaabusilma võib siiski leiduda mitmesugustes elupaikades. Kollapaabusilma puhul ei ole selgeid elupaiga-eelistusi Eesti kontekstis välja toodud, loom asustab segametsi ja toidutaimede valik on lai. Kummagi liigi valmikud lendavat maist juuni keskpaigani, isased sealjuures päevaajal ja emased öösiti. Emased on sealjuures isastest loiuma lennupildiga. Ehk pärsib kummagi liigi leidmist tõik, et valmikud ei toitu, elades vaid mõne päeva.

3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) - "Euroopa putukate" väitel Eestis üsna sagedased liigid. Pärnasuru rööviku leidsin mullu suvel Suure-Jaanist. Viljandis on pärnasid samuti üksjagu, nii et loom võiks ju siiagi sattuda. Käelaba mõõtu uhke sirelisuru väga kopsakaks kasvav röövik ei ütle lisaks sirelile ära ka enelast ega saarest. Suve II poolel olen sirelipõõsastel silma peal hoidnud, aga seni edutult. Valmiku leidmise osas lasub peamine lootus uuel ML-lambil. Päevaajal puhkavale sirelisurule looduses pealesattumine ei ole võimatu, aga selle tõenäosus on üpris pisike. Seni olen looduses kohanud üht-kaht suruvalmikut aastas, olgugi seal keskmisest rohkem ringi uitan. Eriti keeruline on leida öise eluviisiga liike, kes päeval üsna edukat kamuflaaži harrastavad - see kehtib ka sireli- ja pärnasuru kohta. Mõlemad on valmikutena liikvel hiliskevadel ja suve I poolel, sirelisuru sealjuures mõnevõrra hilisem.

4. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) - mõlemad liigid on Eestis looduskaitse all ja mitte liiga arvukad, eelistades elupaigana päikesepaistelisi, niiskemaid niitusid. Teelehe-mosaiikliblikas lendab mai lõpust juuni keskpaigani, samas kui suur-mosaiikliblikas juunis-juulis. Kahest arvukama, suur-mosaiikliblika leidsin mullu (paraku surnuna) Kärevere silla veerest. Just see Tartu-lähedane piirkond on üks, millele elusa valmiku otsinguil tänavu keskenduda plaanin. Kumbagi liiki peaks aga leiduma ka Puka lähistel, kuhu samuti ühe retke ette võtta kavatsen. Meil esinev teelehe-mosaiikliblikas kuulub muide alamliiki E. aurinia estonica - lokaalseid alamliike on mosaiikliblikatel üldse rohkesti. Julgustav on asjaolu, et mosaiikliblikad on väheliikuvad ja elutsevad väikeste stabiilsete kolooniatena. Lisaks olla teelehe-mosaiikliblikas flegmaatilise käitumisega ja eelistavat lendamisele päikesepaistel peesitamist. Seega, kui teada õiget paika, on mu eduvõimalused sarnaselt mullusele vöötkiilile päris head. Pean veel spetside seas infopäringuid tegema.

5. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - Eesti suurim klaastiib, keda välimuse põhjal võiks pigem vapsikuks pidada (inglise keeles ongi tema nimeks hornet moth). Mõne aasta eest nägin üht emaslooma Viljandi külje all veevärgi alal noorte haabade tüvede alaosade ümber tiirutamas (just sinna munetaksegi munad ja röövik toitub koore all), aga pildile teda kahjuks ei saanud. Eestis üsna haruldase liigina võib suur-haavaklaastiiba lendamas kohata peamiselt juunis-juulis. Looma leidmine olla kõige tõenäolisem vahetult pärast nukust koorumist haavapuudel istuvana. Lõuna pool on selle liigi põhiliseks toidutaimeks muide pappel.

6. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - väidetavalt Eestis tavaline pruunikas siklane paistab silma ülipikkade tundlatega (eriti isastel, kellel need küündivad neljakordse kehapikkuseni) varustatud sikk eluneb okasmetsades ja teda võivat tihti kohata värsketel palkidel või kändudel. Eks ma olengi sestap uurinud mitmeidki palgivirnasid ja uidanud raiesmikel, aga seni edutult. Toidutaimena eelistavat see sikk meil surnud või surevaid mände, mistap tuleb ehk rohkem keskenduda just männikutele. Valmikuid on liikvel kevadest varasügiseni.

7. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - Eestis väidetavalt sage, lehtmetsade, aga ka kompostihunnikutega seotud liik. Loom lendab ringi soojadel suveõhtutel, mistõttu ei saa välistada ka tema jõudmist mu putukalinale - eriti silmas pidades Vikipeedia väidet, et too põrnikas pidavat lendama valgusele. Aga usutavasti pole siiski võimatu teda trehvata ka päevaajal - maipõrnikat olen ju küll korduvalt looduses kohanud. Peab tähelepanelikum olema, mis muud! Ninasarvikpõrnika kuni 12 cm pikkuseid vastseid võivat muide leida ka kõdunevatest saepuruhunnikutest.

8. Suur-harksaba valmik (Cerula vinula) - selle liigi fantastilise välimusega röövikuid olen varasematel aastatel korduvalt pajupõõsastel kohanud ja Fotoalbumissegi laadinud. Aga mai algusest juuli alguseni lendavaid valge põhitooni ja põneva tumeda vöödi-tähnikirjaga, osaliselt läbipaistvate tiibadega valmikuid ei ole seni õnnestunud looduses trehvata ega ka linale meelitada. Huvitav on mainida, et meil esineb selle liigi kohalik alamliik: C. v. estonica. Looma leidmise osas ei süsti samas optimismi Looduse Taskuraamatu sarja teos "Liblikad", mille kohaselt valgus seda liiki eriti ei ahvatle. Aga siiski lasub tema tabamise põhilootus ilmselt mu ML-lambil, mis on end sarnaste tõrksate liikide osas ka mullu tõestanud.

NB! Pessimistlik eelinfo saigi kummutatud ööl vastu 28. aprilli, kui mu vaatluslinale maandus jaheda öö kiuste lausa kaks suur-harksaba isaslooma. Need on ka jäänud seni ainsateks oma liigi esindajateks. Looduses on ka selle liigi valmikud mul veel kohtamata.

9. Orasheinasilmik (Pararge aegeria) - ei saa muidugi välistada, et kõigi vanade kaustade põhjalikul läbiuurimisel võiks ilmneda üllatusi, ent viimastel aastatel ei ole Eestis väidetavalt üsna sagedat (teistel andmetel siiski mitte sagedat) 
orasheinasilmikut minu kaamerasilma ette sattunud. Silmiklasi (Satyridae) leidub Eestis 19 liiki, pigem väheldased või keskmist kasvu. Arvukaimad on nad juulikuus, sarnaselt täpikutele, ent orasheinasilmiku lennuaeg on juba mais-juunis. Tegu on meie silmikutest ühe kauneimaga, kelle tiibade ülapoolel on lisaks "silmadele" ka kollased laigud. Ilmselt ei ole ma seda looma seni kohanud põhjusel, et tegu on metsaliigiga, kes avamaale eriti ei satu, lennates peamiselt varjulises alusmetsas. Isane liblikas tavatseb kaitsta oma territooriumi, võttes sisse vaatluspositsiooni mõnel päikesest valgustatud oksal.

10. Ida-jõgihobu (Gomphus flavipes) - see suuremate jõgede kaldaid asustav kiil on üks meie neljast jõgihobust - natuke pikem kui muidu suhteliselt sarnane harilik jõgihobu  (kuni 55 mm) ja eristatav eelkõige iseloomuliku rindmikumustri kaudu. Valmikuid võivat M. Martini "Eesti kiilide määraja" järgi leida kaldataimedel puhkamas, aga põhiliselt tavatsevat nad patrullida keset jõge. Eestis on see liik väga haruldane, aga mulle lisab lootust tõik, et teda on leitud Tartu lähistelt Emajõe äärest. Valmikuid kohatakse peamiselt juunis-juulis. 

MEGABOONUS: keegi vahel Eestisse lõuna poolt sisse rändavatest surudest. Selliseid soodsatel hilissuvedel meil kohatud rändliike on kokku kuus. 

  • Suurimad lootused seonduvad sirelisuru mõõtu kassitapusuruga (Agrius convulvuli), kelle viimane arvukam sisseränne Eestisse oli aastal 2005, aga keda on mõned korrad kohatud ka hiljem. Temast on ilmunud ka lood Peeter Ernitsalt ja Allan Selinilt
  • Viimasel kümnendil on korduvalt Eestisse sattunud ka mõõtudelt ja eluviisilt meie pärismaiste lottsurudega sarnanev päevasuru (Macrogrossum stellatum). Selle liigi viimatine arvukas sisseränne oli aastal 2006, aga looma kohati teadaolevalt ka aastal 2010 ja 2013
  • Mõnevõrra harvem satub Eestisse hiiglaslik (siruulatusega kuni 13 cm), valmikuna rindmikul surnupealuu-laadset kujutist kandev tontsuru (Archerontia atropos). Selle liigi valmikud ei toitu õitel, aga ronivad sageli mesitarudesse meega maiustama (väidetavalt pettes taruasukad ära liblikate puhul harukordse piiksumisega, mis sarnaneb emamesilase häälitsusele). Tontsuru röövikud eelistavad kartulitaimi ja neid on meil avastatud kartulivõtu käigus. Viimati kohati seda liiki Eestis teadaolevalt aastal 2010
  • Suure ja väga kauni oleandrisuru (Daphnis nerii) viimane leid Eestist pärineb kahjuks juba aastast 1992 ja seda looma on Eestis nähtud üldse vaid mõnel korral.
  • Lisaks võib hea õnne ja soodsa aasta korral loota kohtumist minu vana tuttava madara-vöötsuruga sarnaneva piimalille-vöötsuruga (Hyles euphorbiae), keda meil teadaolevalt viimati nähti aastal 2001. 
  • Samuti võib üksikute eksemplaridena Eestisse välja jõuda eelmisega samasse vöötsuru perekonda kuuluv toredalt triibuline joonsuru (Hyles lineata), keda kirjanduse andmetel on meilt leitud kahel korral (viimati aastal 2003).

laupäev, 3. mai 2014

Kevade pealetung

Esmaspäeval, 21. aprillil võtsin ette selle aasta esimese pikema rattaretke, mis viis mind Varesemägede kaudu Parika rabasse, sealse kauni Väikejärve äärde. Ilm oli aastaaja kohta fantastiliselt soe: kella 17-ks kerkis termomeetrinäit lausa 23 kraadini. Puhus kerge mahe tuuleke. Mitu päeva kestnud soojalaine ei olnud jätnud loodusele oma mõju avaldamata: varakevadised kollakad-pruunikad toonid olid asendumas õrnrohelisega nii rohurindes kui kõrgemalgi. Nii võis toomingatel juba näha "hiirekõrvu", nagu ka päris kopsakaid puhkemata õiekobaraid. Niiskemais paigus ilutsesid täies õieehtes pajud, pakkudes mitmekesist valikut varastele putukatele pidusööki pakkuvaid urbasid. Paiselehed hakkasid juba õitsemist lõpetama ja eriti soojades paigus avasid oma õiepäikesi esimesed võililled. Metsaalused olid täis pikitud võsaülaseid (Anemone nemorosa) ja kollaseid ülaseid (A. ranunculoides) ning sinililli; mõnes teeäärses kraavis võis juba imetleda varaseid varsakapju (Caltha palustris).

Võrreldes paari nädala taguse ajaga oli tunduvalt rikastunud ka lindude laulukoor: tooni andsid metsvindid ja punarinnad, siit-sealt kostus juba ka väike-lehelinnu tuttavat "tsilk-tsolki", samuti viisijuppe, mille tuvastamisel webxani abi ära kulunuks. Korraks arvasin kaugusest tabavat isegi käo kukkumise. Raba oli veel varakevadistelt pruunikat karva, kuid selle servas võis juba näha õitsemas sinikaid. Täies õieilus on praegu ka mürgine pisipõõsas näsiniin (Daphne mezereum), mille leidmine ei ole küll niisama lihtne.



Ka putukariigis keeb elu juba täie hooga. Varesemägede kuplil asub kena päikseline lagendik, mis on meelepärane mitmesugustele liblikatele. Sealt leidsin oma suureks üllatuseks end päikese käes mõnusasti sisse seadnud nõgeseliblika (Araschnia levana) - liigi, keda enne maikuud küll näha poleks lootnud. 

Samuti tiirutas noorte kuuskede ümber paar kevad-sinitiiba - samuti liik, keda normaalsel kevadel alles mais võib kohata. Aeg-ajalt tegi lagendiku kohal tiiru leinaliblikas, laskudes põgusalt ka mullusele kulule või puuokstele puhkama, samuti käis korraks metsaäärseid õitsemist lõpetavaid sinililli uurimas väheldane valkjas liblikas, kelles kahtlustan naeriliblikat. Kõiki neid küll pildile püüda ei õnnestunud, sest loomad olid päikesest üles köetud ja väga lennuhimulised.

Mäe all kruusatee veeres laperdasid peamiselt kaskede ümber nägusad kevadvaksikud - oma rühma ühed varajasimad ja värvikaimad esindajad. Aeg-ajalt laskusid nad ka teepinnale. 

Olgugi aastaaeg selleks mitte kõige soodsam, võis leida ka üksikuid liblikaröövikuid. Lisaks "stammkunde" rohukedrikule (Euthrax potatoria) avastasin hajameelselt üht kõrkjavart muidides sellest oma üllatuseks kena rammusa öölaserööviku. Looma liigi määramisel jään küll hätta.


Rubriigist "Hooaja esimesi" võib veel ära märkida kahte Varesemägede veeres kohatud ilusat jooksiklast: põlluliivikat (Cicindela campestris) ja ketasjooksikut (prk Agonum).

Selle kevade esimeste omasugustena võis sealsamas kohata ka sirtse ja ühepäevikuid.

Päevakangelased olid aga kindlasti pulmatuhinas kärnkonnad (Bufo bufo), keda toimetas järvekallastel hulgakaupa ja kõikmõeldavates kooslustes, samaaegselt konnade kohta üsna õrnahäälset kontserti viljeledes. Väärib märkimist, et Parika väikejärve rajal ühele konnakolmikule lähenedes irdus triost kõige pealmine ja ilmselt seetõttu frustreerunud isend, asudes üsna jõuliselt puksima minu kaamerat.


Parikal ületas tiigist mööduvat kruusateed ka üksik tähnikvesilik (Triturus vulgaris): uimasevõitu looma selili keerates võisin veenduda selle kahepaikse nime asjakohasuses. 

Parika väikejärve lähistel, kohe kaitseala piiri taga oli vahepeal RMK usinasti tegutsenud, langetades metsa ja rajades kuivenduskraave. Nii olid minu rõõmuks teeveerde tekkinud suured virnad okas- ja lehtpuupalke. Rõõmuks seetõttu, et niisugused palgivirnad pakuvad huvi mitmesugustele sikkudele, kelle vastsed teadupoolest puidus elunevad. Pärast mõningat otsingut leidsingi lepapalgilt hooaja esimese siklase: lehtpuu-kooresiku (Rhagium mordax).

Sadakond meetrit eemal täheldasin kedagi kruusateel istumas - lähemal silmitsemisel ilmnesid loomal pikad kõrvad, mis tähendas, et tegu sai olla vaid haavikuemandaga. Zuumimine tõi ilmsiks, et mul oli õnn kohtuda valgejänesega (Lepus timidus) - kahest meie jäneseliigist vähemarvuka, väiksema ja metsalembelisemaga. Pikk-kõrv lasi mul läheneda paarikümne meetri kaugusele, misjärel piki teed plagama pistis ja viimaks võssa vupsas.

Üldiselt ületas retk ootusi ja pole kahtlust, et juba mai alguses tasub sama teekond uuesti ette võtta.


kolmapäev, 16. aprill 2014

Vaksik-ajarändur ja hulk öölasi

Nädalavahetusel Viljandis viibides kasutasin ära aastaaja kohta üpris soodsaid ilmasid ja tegelesin hilisõhtuti putukate (esmajoones hämarikuliblikate) valguspeibutamisega (valguspüügiks ma seda ei nimetaks, sest ühtegi looma kinni ei püütud - kõik olid vabad soovi korral oma teed minema). Õigupoolest sai tänavuste öövaatlustega algust tehtud juba ööl vastu kolmapäeva, 8. aprilli - ning ka siis ei jäänud ma sugugi tühja mälukaardiga. Võrreldes pisut jahedama kolmapäeva ööga ei langenud kummalgi nädalavahetuse hilisõhtul ega öö esimeses pooles termomeetrinäit alla 5 soojakraadi, mis on enamiku öölaste ja vaksikute ligikaudseks "lennulävendiks". Samas jäi temperatuur siiski 10 kraadist madalamale, mistõttu tormilist liblikaliiklust ka loota ei võinud. Kummatigi on ML-lamp ilmselt ikka sedavõrd tõhus peibuti, et mõlemal ööl saabus kohale trobikond öölasi, lisaks ka mitu vaksikut. Tõsi, millegipärast ei näi neile meeldivat uued linad (vanad sai välja vahetatud, kuna need olid oma aja ära elanud) - enamik liblikaid koondus hoopiski kaadervärgi taha rohelisele puitseinale.  Järgnevalt lasen rääkida fotodel: siin on valik eelmise nädala huvitavaimad öised külalisi.
Esimesel vaatlusööl laekus alustuseks linale ridamisi vaid seesuguseid väikesi koiliblikaid lamekoilaste  (Depressariidae) sugukonnast. Hollandlaste väga asjalik pisiliblikate veebileht aitas saada jälile, et ilmselt on tegemist liigiga Agonopterix ciliella - eestikeelset nime ei ole tollele pealtnäha väheütlevale loomale sarnaselt paljude teiste pisiliblikatega veel keegi pannud. Igatahes olin kella 1 paiku juba kaotamas lootust kedagi kopsakamat kohata. Aga siis lisandusid järgemööda need toredad öölased.
Siinnähtav karvane iludus peaks olema kevad-udeselg (Achlya flavicornis), aga 100% kindlust mul selles ei ole.


See loom on meie kõige arvukamaks varakevadiseks öölaseks loetav kirju-kevadöölane (Orthosia gothica). Tõsijutt: tegu oli mulle varasematest aastatest igati tuttava tegelasega.

Teisel vaatlusööl (vastu 12. aprilli) oli "saak" juba suurem.

Roosi-kirivaksik (Earophila badiata) oli veel kümnekonna aasta eest Eestis tundmatu liik. Aga nähtavasti on ta viimastel aastatel oma levilat jõudsalt laiendanud. Igatahes olen teda kohanud eelmiselgi kevadel, nagu ka Loodusluubis kajastatud sai.

Need toredad öölased vajavad veel määramist. Igatahes on tegu loomadega, kes on talve veetnud nukuna ja esimeste soojade saabudes valmikuna lendu läinud. Ülemine tõmmu loom võiks ehk olla hariliku kevadöölase (Orthosia incerta) iseäranis tõmmu emane. Teisena kujutatus võiks välimuse põhjal kahtlustada kedagi kalda- või rohuöölast, aga mulle teadaolevalt nood nii varasel aastaajal veel ei lenda. Nii et juurdlus jätkub! 

Ülaltoodud minu jaoks seninägematu loom oli laekunud linale hilisel öötunnil, kui ilm oli juba muutunud nii jahedaks, et plaanisin vaatlusele lõpu teha ja uinakule siirduda. Määraja abiga tuvastasin tolle vahva "kiilaka" (kelle pilti nähes webxan ennastki puudutatuna tundis) kui tamme-kedrikvaksiku (Biston strataria) - veel üks varem haruldaseks loetud liik, kes on "kahetuhandendatel" Eestis jõudsalt kanda kinnitanud. 

Öö vastu 13. aprilli osutus hämarikuliblikate osas üllatavalt rikkalikuks, vaatamata asjaolule, et päev oli olnud sajune ja tuuline. Kõige esimesena saabus linale loom, kellesarnaseid olin kohanud kümnete kaupa oktoobris ja novembriski, aga keda aprillis lendamas näha poleks küll loota osanud.

Välimuse põhjal seostub ülalnähtav vaksik mulle nimelt kõige rohkem hariliku külmavaksikuga (Operophtera brumata). Samas ei õnnestunud esmasel uurimisel leida mingeid andmeid, et see liik võiks valmikuna ületalve elada, saati siis kevadel nukust ilmavalgust näha. Seega vajab küsimus lähemat selgitamist.

Järgnevalt kujutatud öölased vajavad ka veel määramist - et tegu pole kõige ilmekamate loomadega, on ka nende tuvastamine raskendatud, aga ülekaalus olid ilmselt kevadöölase (Orthosia) perekonna esindajad.

See on vististi kevadöölase (Orthosia) perekonda kuuluv Orthosia cerasi - kummalisel kombel veel eestikeelse nimeta.

Need arvatavasti samuti kevadöölase perekonda kuuluvad liigid vajavad veel täpsemat tuvastamist. 
Kõige alumine loom peaks olema taas tamme-kedrikvaksik, aga kahtlustan, et teisest sugupoolest kui päev varasem "kiilakas" loom. Muidugi ei saa soolise dimorfismi kõrval välistada ka värvuse varieerumist sama sugupoole seas.

reede, 11. aprill 2014

Putukate TOP 10 2013 - kokkuvõte

Aasta 2013 tuleb põnevate putukaleidude osas lugeda igati kordaläinuks. Kümnest TOP10 põhilisti positsioonist (kolmel juhul oli sama numbri all kaks lähedast liiki) õnnestus mul teatavat edu saavutada lausa viiega - tegu on TOP10 ajaloo selgelt parima tulemusega. Tõsi, siin tuleb teha mõningaid mööndusi, sest pärnasuru puhul tabasin loodetud valmiku asemel (üpris kehva tervise juures olnud) rööviku ning mosaiikliblika leidsin suisa surnult. Samas, aasta naelaks oli kahtlemata megaboonus-liigi leidmine - säärane õnn tabas mind juba teist korda. Järgnevalt annan täpsema, fototõenditega varustatud ülevaate oma mullustest põnevaimatest kohtumistest putukatega.

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - kahjuks jäi leidmata. Mais püüdsin küll kasetukkadel tavalisest rohkem silma peal hoida, aga kirilasi ma neis ei trehvanud - ei valmikute ega röövikutena. Ilmselt on edu saavutamiseks vaja konsulteerida liblikaspetsialistidega. 

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - ka need iludused jäid paraku leidmata - taas oleks ilmselt abi spetsialistide soovitustest.


3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae). Sirelisuru jätkab enda varjamist minu eest. Pärnasuru valmikut ma ka ei kohanud, küll aga leidsin 17. juuli õhtul Hüpassaare-Valgeraba rattaringilt tagasi Viljandi poole vändates Suure-Jaanist keset linna pärna alt asfaldilt selle liigi ilmselget parasiitidest räsitud rööviku.


4.  Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia). Tavalisema s
uur-mosaiikliblika kohta oli teada, et teda on kohatud Kärevere kandis. 19. juuni õhtusel rattaretkel Kärevere silla juurde leidsingi silla servast selle liigi surnud isendi, kes ilmselt oli õnnetul viisil autoga kohtunud. Loomulikult oleks uuel hooajal tore ka mõnda täies elujõus looma pildistada - vähemalt on nüüd teada, kust neid leida võib! Teelehe-mosaiikliblika puhul peaks tegema spetsiaalse visiidi tolle looma teadaolevale asualale Puka lähistel. 

5. Haavalumi(Limenitis populi) - selle liigi osas oli aasta väga edukas. Esmalt leidsin 13. juuni õhtul hiljuti soetatud maastikurattaga Emajõe Suursoo looduskeskuse juurest (millega esmatutvuse tegemine samuti väga huvitavaks oli osutunud - plaanin seda paika kindlasti tänavugi külastada) Tartu poole vändates Sirgu lähedal teeveerest autoga põrkunud surnud isendi. (Alumine pilt on minu korraldatud pettus.)
Aga juba kuus päeva hiljem õnnestus mul Vorbuselt Tallinn-Tartu maanteele viival metsavaheteel kohtuda ka elusa loomaga! (Sama retke raames leidsin veidi hiljem Kärevere silla äärest ka ülalkirjeldatud suur-mosaiikliblika.)
23. juunil kohtasin veidi räsida saanud haavalumikut veel ka Parika Väikejärve lähistel.

6. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - jäi kahjuks leidmata - ilmselt oleks samuti vajalik liblikaspetsidelt ekspertnõu küsida.


7. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - müstiline olukord jätkub! Kas on käätsusikk tegelikult  Viljandi- ja Tartumaal haruldaseks jäänud või seostub mul selle liigiga harvanähtav ebaõnn?

8.  Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - sama, mis eelmise puhul.

9. Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii) - juulis sooritasin kombineeritud bussi- ja rattaretke Otepääle, 
ühtaegu tutvuma selle kauni linna ja ümbritsevate looduspaikadega ning kontrollima Mati Martini antud vihjet vöötkiili leiukohast ühe linna servas vuliseva oja ümbruses. Kohe, kui olin tolle kitsukese oja äärde jõudnud, märkasin oma suureks vaimustuseks selle kohal patrullimas kopsakat, kollast tooni kiili. See oligi harilik vöötkiil! Tunni aja vältel täheldasin vähemalt kolme isasisendit, kes ka korralikult jäädvustatud said.
Hiljem käisin kontrollimas teistki Mati Martini soovitatud paika - kruusaauku Elvast 7 km lõunas. Seal arvasin ka vöötkiili vilksamisi nägevat, aga päris kindel selles olla ei saa. See-eest leidus seal rohkesti looduskaitsealuseid rohe-vesihobusid - liiki, keda seni olin kohanud vaid Raudna jõe ääres.

10. Mistahes suurkiili veest väljunud vastne / valmiku koorumine. Siin oli õnnestumine küllaldase viitsimise korral praktiliselt garanteeritud. 18. mai varahommikul enne koitu saigi sooritatud retk kodulähedase Tomuski järve äärde - naasin koju kahe keskmist kasvu kiilivastsega, kes olid roomanud kaldaäärsetel kõrrelistel. Paigutasin loomad toas ämbrisse, lisades neile ronimiseks ja koorumiseks paar oksa, mida nad peagi ka kasutama asusid. Põnev koorumisprotsess kestis umbes kolm tundi, päädides "tutikate" harilike hiilgekiilide (Cordulia aenea) toaaknast välja lendamisega. Mõistagi sai sündmustik korralikult üle pildistatud. Uuel aastal sooviksin seda aktsiooni korrata - huvitav oleks leida ka teisi liike.

MEGABOONUSSini-paelöölane (Catocala fraxini) - teades, et tegu ei ole kuigi agara valgusele lendajaga, ei olnud ma selle hiid-iluduse leidmise osas liiga optimistlik, kuid jätkasin siiski öiste linavaatlustega, abiks elavhõbedat sisaldav ja seetõttu väidetavalt liblikatele iseäranis ahvatlevaid spektriosi pakkuv 175-vatine ML-lamp. Unetud öötunnid said tasutud mitmete kaunite punase ja kollase tiivatriibuga paelöölaste ja muude toredate hämarikuliblikatega, aga Suurest Sinisest polnud märkigi... kuni ööni vastu 15. augustit. Täpselt keskööl rutiinsele lina-ülevaatusele suundudes ei hakanud lina esiküljel silma peaaegu ainsatki looma. See mind ka väga ei üllatanud, sest pärast eelmise päeva suurt vihmasadu oli 14. august olnud viluvõitu ning öö polnud ka just soojemate killast. Aga linal lasus imelik suur vari, mistõttu kiikasin ka selle tagaküljele, kus... oli ennast sisse seadnud USKUMATULT SUUR ÖÖLANE! Mulle oli asi korrapealt selge: see sai olla vaid kuulus sinipael, Euroopa suurim öölane! Pärast mõningaid ettevaatlikke manipulatsioone sain looma ka nii kaugele, et ta paotas veidi oma esitiibu, tuues nähtavale uhke nimitunnuse.