reede, 21. juuli 2017

TOP-liigid ja muud loomad

Vahepeal on sujuvalt möödunud mitu aastat ühtegi uut blogipostitust tegemata. Ka uusi TOP-nimekirju pole ma vahepeal salaja sahtlipõhjas viljelenud. See ei tähenda samas teps mitte mu loodus- ja putukahuvi raugemist: webxan ja teised asjasse pühendatud isikud võivad kinnitada, et pigem on asi vastupidi. Teisalt, blogipostituste tegemine on ühe perfektsionismipisikuga persooni jaoks paganama ajamahukas ettevõtmine, olgu siis formaat parajasti milline tahes. Nii ongi mu aeg (töisemate tegevuste kõrval) suuresti kulunud loodusretkedele ja neil tehtud fotode toimetamisele- piisavalt põhjalikuks blogimiseks ei jää lihtsalt mahti, ja tviidi-laadseid kiirsopsakaid ka nagu ei tahaks siia heisata, kui varem olen suutnud ikka põhjalikumat liini ajada. Viimastel aastatel on ajamahuka hobina lisandunud veel tegevus Facebooki loodusfotogruppides (sh kahes liblikagrupis, putuka-, kiili- ja väikeste elusolendite grupis) - lisan neisse oma paremaid jäädvustusi, kommenteerin teiste omi, modereerin ja aitan liike määrata.

Ega ma ei julge edaspidisekski blogimise renessanssi lubada - eks näis, mida tulevik toob. Aga et siiski mitte jätta muljet, nagu oleksin aastal 2014 maised mured ja hooled seljataha jätnud, otsustasin, et võtan kokku vahepealsed arengud 2014. aasta TOP10-liikide vallas. Vastav plaan eeldas päris mahukat tööd, et kõik asjakohased leiud (esialgu mitte kõige süsteemsemast) pildiarhiivist välja kaevata - aga siin see aruanne nüüd on.

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - üks isasliblikas tuli mu öövaatluslinale ka ööl vastu 28. aprilli 2015. Looduses ei ole ma seda liiki jätkuvalt ühelgi kujul kohanud ning kahel viimasel aastal ei ole kirilasi ka vaatluslinale laekunud.

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kollapaabusilm (Aglia tau) - kollapaabusilm on endiselt nägemata, küll aga õnnestus mul eelmisel kevadel Viljandimaal, Raudna jõe lähedasel niiskel raiesmikul üksikult männitüvelt leida kevadpaabusilma kaunis isasloom. 

Igal aastal olen looduses kohanud ka mõnda kevadpaabusilma röövikut - peaks võtma kaalumisele rööviku(te) kojutoomise ja liblikaks kasvatamise.

3. Sirelisuru (Sphinx ligustrivõi pärnasuru (Mimas tiliae). Mõlema liigi osas on toimunud positiivsed arengud. Pärnasuru ei tulnud kaua oodata: ööl vastu 23. maid 2014 tuligi üks kena värske isend mu vaatluslinale.
Kahjuks pärast seda ei ole mul pärnasuruga ainsatki kohtumist olnud. Suurem edu on mind aga tabanud seoses sirelisuruga. Esmalt hakkasin Viljandimaalt leidma selle kauni hiidliblika röövikuid - esmalt 2014. a augustis Viljandi lähedalt Tomuskilt (sirelilt), järgmisel aastal lisaks Rihkama järve äärest ja Varesemägede maastikukaitsealalt (saarelt).

Ööl vastu 23. juulit jõudis viimaks kätte ka kauaoodatud tund, kui mu Viljandi vaatluslinale maandus hiigelsuur liblikas - sirelisuru valmik!


Järgneval, 2016. aastal käis sirelisuru valmikuid linal lausa kolm, sel suvel on mul sirelisurudega praeguseks olnud kaks öist kohtumist. Ühel korral olen sirelisuru leidnud ka päevaajal loodusest - 16. juulil 2016 Viljandi järve matkaraja äärselt puidust piirdepostilt.


Lisaks väärib märkimist TOP10-s kajastamata sirelisuruga samasse perekonda kuuluv männisuru (Sphinx pinastri), kelle kolm isendit aastal 2016 samuti esmakordselt mu vaatluslina külastasid. Käesoleval aastal pole männisurud mul seni külas käinud.

4. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia- siingi on häid uudiseid mõlema liigi osas. Hakatuseks leidsin 20. juunil 2016 Soomaa servast, Kildu-Tõramaa tee äärselt raiesmikult üksiku kulunud teelehe-mosaiikliblika.

Mullu mind mosaiikliblikate vallas edu rohkem ei saatnud, aga sootuks õnnelikuks on osutunud aasta 2017. Hakatuseks, 15. juunil sooritasin rongi ja jalgratta abil liblikaekspeditsiooni Lääne-Virumaale, et leida seni kohtamata põhjapoolseid liike. Retk oli vaatamata kohapealsele üldisele liblikanappusele äärmiselt edukas, kinkides mulle esmakordsed kohtumised tõmmupunnpea (Erynnis tages) ja orasheinasilmikuga (Pararge aegeria). Tõmmupunnpea tegutses linna servas asuval väikesel heinamaal, hiljem kohtasin teistki isendit, kes end küll pildistada ei lubanud. Orasheinasilmikutest kirjutan eraldi allpool - sama metsatee ääres, kust nemad leidsin, paiknes ka kena raiesmik, mille servas toimetas piirkonna üldist "konjuktuuri" arvestades ebatavaliselt palju kauneid kirjusid liblikaid - lähem uurimine kinnitas, et tegu oli värskelt koorunud teelehe-mosaiikliblikatega!

   
28. juunil sattusin taas Kildu-Tõramaa teele, ja enamvähem samas paigas, kust aasta varemgi, leidsin nüüd lausa mitu teelehe-mosaiikliblikat!
                                              
Aga esmakohtumist suur-mosaiikliblikaga pidin ootama käesoleva aasta 2. juulini. Õigupoolest, just temaga ma tol päeval Põhja-Tartumaale Laeva kanti jalgrattal kohtuma väntasingi. Mulle teadaolevalt pidi see liik olema esindatud päevaliblikate riikliku seire Raja transektil, mis jääb Kärkna ja Laeva vahelist ala läbiva metsatee äärde. Transektile jõudmiseks tuli ületada teele langenud remmelgas ja mööda pääseda vabalt jooksvast üsna pahasest talukoerast. Transekt ise varaõhtusel tunnil kuigi liblikarikkaks ei osutunud, lõbusamaks läks alles selle tagumises otsas. Esmalt leidsin teeäärsest heinast aasta esimese hiireherne-verikireslase. Olles tolle liblika pildistamise lõpetanud, pöörasin pea paremale, ja seal ta poseeriski - minust vaid paari meetri kaugusel, rahulikult putkeõisikul einestades, ise nii ilus, kui üldse olla annab!

Peagi leidsin lähedusest ka teise, elutormides juba veidi räsida saanud isendi.
Kui eelkirjeldatud sündmus oli ette kavatsetud, siis peagi järgnes ka teine, märksa ootamatum kohtumine. 7. juulil olin taas matkamas Soomaal, ja Iia küla servast algaval kruusateel avastasin mineraalset einet võtmas mitte enam esimeses nooruses suur-mosaiikliblika. Tol retkel ma rohkem isendeid ei kohanud, aga nüüd on teada, et E. maturnat tasub ka Soomaa Viljandi-poolsest servast otsida!

5. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis- kahjuks jätkuvalt leidmata. Selle liigi leidmine eeldaks ilmselt (siintoksija kui öökulli-tüüpi isiku jaoks raskesti teosatavaid) hommikusi retki, et tabada värskeid liblikaid end tüvedel soojendamas ja sirutamas.

6. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis- kauaoodatud kohtumine selle imetabaselt pikkade tundlatega putukaga toimus sikkude jaoks ebaharilikult hilisel aastaajal, 30. septembril 2015 Põlvamaal, Kiidjärve külje all asuval raiesmikul. Esimesed öökülmad olid juba valusalt näpistanud raiesmikul kasvavat lemmaltsa, aga noortel puuhakatistel võis siiski veel kohata mitmesuguseid röövikud, keda sealt eelkõige otsisingi. Vahva sarvik oli parasjagu päevitamas noorel männil - pildistamise huvides meelitasin ta enda käele.

7. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - Eestist mul jätkuvalt leidmata. Küll aga kohtusin 2016. a Horvaatia-reisil Aadria mere äärses Kleki linnakeses hilisõhtusel promenaadil soodsalt madalate laternate ümbert eksootilisi öölasi otsides selle kopsaka, veidi porise elukaga.




8. Suur-harksaba (Cerula vinulavalmik - juba raporteeritud 2014. aasta aprilli leid ei ole jäänud sugugi ainsaks. Pärast seda olen seda liiki oma Viljandi vaatluslinal kohanud igal kevadel, keskmiselt paari-kolme isendina. Ei puudunud ta tänavugi - lisatud pildid pärinevad ööst vastu 14. maid.

9. Orasheinasilmik (Pararge aegeria)
Tema osas kippusin juba lootust kaotama - väidetavalt üle riigi tavaline liblikas, aga no ei satu kuidagi minu teele! Siiski oli leiuandmetega lähemalt tutvudes alust arvata, et see silmik on tunduvalt arvukam Eesti põhjapoolmikus. Just tema leidmise lootus oli üheks ajendiks, et võtta tänavu juunis nädalaste vahedega ette kaks kombineeritud rongi- ja rattaretke Lääne-Virumaale Tamsalu ja Tapa kanti. Esimesel neist retkedest nöökis mind loodetust vilum ilm ja päevaliblikaid oli liikvel erakordselt vähe. Teisel korral, 15. juunil olid ilmaolud oivalised, aga liblikaid endiselt vähe. Olles tutvunud kahetsusväärses seisukorras endise kuulsa sovhoosikeskuse Põdranguga, otsustasin, et ei naase otse Tamsallu, vaid vaatan üle mõnekilomeetrise metsatee, mis ühendab Põdrangu-Tamsalu teed Tamsalu-Järva-Jaani maanteega. See põige osutus täistabamuseks! Eespool juba kirjeldasin teelehe-mosaiikliblika asurkonna leidu. Üsnagi selle paiga lähedal sisenes suurte porilompidega pikitud rööpaline metsatee kõrgete kuuskede vahele. Muidu hämaral metsasalusel leidus üksikuid päikeselaike. Ja ühte neist märkasin silmanurgast suundumas suurepoolset pruuni liblikat. "Küllap mõni vaksik", mõtlesin endamisi, aga otsustasin siiski ratta peatada ja asja lähemalt uurida. Ning seal ta oligi - sõnajalalehel istumas!
Hiljem leidsin sama tee äärest veel mitu juba kulunuma väljanägemisega orasheinasilmikut, kes osavalt teeveerseid päikeselaike püüdsid, omavahel parimate positsioonide pärast lahingut lüües.

10. Ida-jõgihobu (Gomphus flavipes- veel kohtamata. Aga hiljuti sain Mati Martinilt kinnitust, et seda liiki on mitmel aastal järjest leitud teatavast (paraku raskesti ligipääsetavast) paigast Emajõe ääres. Võimalik, et veel tänavu võtan ette ekspeditsiooni selle kiil-harulduse leidmiseks.

MEGABOONUS: keegi vahel Eestisse lõuna poolt sisse rändavatest surudest. Eestist seni leidmata. Aga ühte neist, päevasuru (Macrogrossum stellatum) kohtasin eelmisel suvel Horvaatias - kahjuks küll korralikku pilti mul sellest väledast koolibri-laadsest liblikast klõpsata ei õnnestunud, aga vastu tulles webxani nurinale siiski lisan ühe uduse kaadri. (Muide, meie giid oligi teda aastaid kohalikuks koolibriks pidanud, kuni mina selle ilusa müüdi kummutasin.)

Sellised lood siis TOP10 liikidega. Kui mitte varem, siis pärast aktiivse putukahooaja lõppu loodan taas postitada, et vahepealsetest huvitavatest arengutest teada anda.