Vaksik-ajarändur ja hulk öölasi

Nädalavahetusel Viljandis viibides kasutasin ära aastaaja kohta üpris soodsaid ilmasid ja tegelesin hilisõhtuti putukate (esmajoones hämarikuliblikate) valguspeibutamisega (valguspüügiks ma seda ei nimetaks, sest ühtegi looma kinni ei püütud - kõik olid vabad soovi korral oma teed minema). Õigupoolest sai tänavuste öövaatlustega algust tehtud juba ööl vastu kolmapäeva, 8. aprilli - ning ka siis ei jäänud ma sugugi tühja mälukaardiga. Võrreldes pisut jahedama kolmapäeva ööga ei langenud kummalgi nädalavahetuse hilisõhtul ega öö esimeses pooles termomeetrinäit alla 5 soojakraadi, mis on enamiku öölaste ja vaksikute ligikaudseks "lennulävendiks". Samas jäi temperatuur siiski 10 kraadist madalamale, mistõttu tormilist liblikaliiklust ka loota ei võinud. Kummatigi on ML-lamp ilmselt ikka sedavõrd tõhus peibuti, et mõlemal ööl saabus kohale trobikond öölasi, lisaks ka mitu vaksikut. Tõsi, millegipärast ei näi neile meeldivat uued linad (vanad sai välja vahetatud, kuna need olid oma aja ära elanud) - enamik liblikaid koondus hoopiski kaadervärgi taha rohelisele puitseinale.  Järgnevalt lasen rääkida fotodel: siin on valik eelmise nädala huvitavaimad öised külalisi.

Esimesel vaatlusööl laekus alustuseks linale ridamisi vaid seesuguseid väikesi koiliblikaid lamekoilaste  (Depressariidae) sugukonnast. Hollandlaste väga asjalik pisiliblikate veebileht aitas saada jälile, et ilmselt on tegemist liigiga Agonopterix ciliella - eestikeelset nime ei ole tollele pealtnäha väheütlevale loomale sarnaselt paljude teiste pisiliblikatega veel keegi pannud. Igatahes olin kella 1 paiku juba kaotamas lootust kedagi kopsakamat kohata. Aga siis lisandusid järgemööda need toredad öölased.

Siinnähtav karvane iludus on kevad-udeselg (Achlya flavicornis).

See loom on meie kõige arvukamaks varakevadiseks öölaseks loetav kirju-kevadöölane (Orthosia gothica). Tõsijutt: tegu oli mulle varasematest aastatest igati tuttava tegelasega.

Teisel vaatlusööl (vastu 12. aprilli) oli "saak" juba suurem.

Roosi-kirivaksik (Earophila badiata) oli veel kümnekonna aasta eest Eestis tundmatu liik. Aga nähtavasti on ta viimastel aastatel oma levilat jõudsalt laiendanud. Igatahes olen teda kohanud eelmiselgi kevadel, nagu ka Loodusluubis kajastatud sai.

Ülemisel pildil on harilik maiöölane (Cerastis rubricosa) ja alumisel pruun-tüveöölane (Lithophane socia). Esimene veetis talve nukuna, et esimeste soojade saabudes kooruda ja valmikuna lendu minna. Teine aga nägi ilmavalgust juba eelmise suve lõpus ja veetis liblikana talve kusagil puuõõnes või koorepraos suikudes. 

Ülaltoodud minu jaoks seninägematu loom oli laekunud linale hilisel öötunnil, kui ilm oli juba muutunud nii jahedaks, et plaanisin vaatlusele lõpu teha ja uinakule siirduda. Määraja abiga tuvastasin tolle vahva "kiilaka" (kelle pilti nähes webxan ennastki puudutatuna tundis) kui tamme-kedrikvaksiku (Biston strataria) - veel üks varem haruldaseks loetud liik, kes on "kahetuhandendatel" Eestis jõudsalt kanda kinnitanud. 

Öö vastu 13. aprilli osutus hämarikuliblikate osas üllatavalt rikkalikuks, vaatamata asjaolule, et päev oli olnud sajune ja tuuline. Kõige esimesena saabus linale loom, kellesarnaseid olin kohanud kümnete kaupa oktoobris ja novembriski, aga keda aprillis lendamas näha poleks küll loota osanud.

Välimuse põhjal seostus ülalnähtav vaksik mulle nimelt kõige rohkem hariliku külmavaksikuga (Operophtera brumata). Samas ei õnnestunud esmasel uurimisel leida mingeid andmeid, et see liik võiks valmikuna ületalve elada, saati siis kevadel nukust ilmavalgust näha. Hiljem selgus siiski, et tegu on hoopiski haava-liipvaksikuga (Trichopteryx carpinata), kes just aprillis lendamist alustabki.

Järgnevalt kujutatud öölased tekitasid ka määramisraskusi, aga ülekaalus olid ilmselt kevadöölase (Orthosia) perekonna esindajad.

See on kevadöölase (Orthosia) perekonda kuuluv salu-kevadöölane (Orthosia cerasi).

Tumedate täppidega liblikad on haava-kevadöölased (Orthosia populeti). 

Putukate TOP 10 2013 - kokkuvõte

Aasta 2013 tuleb põnevate putukaleidude osas lugeda igati kordaläinuks. Kümnest TOP10 põhilisti positsioonist (kolmel juhul oli sama numbri all kaks lähedast liiki) õnnestus mul teatavat edu saavutada lausa viiega - tegu on TOP10 ajaloo selgelt parima tulemusega. Tõsi, siin tuleb teha mõningaid mööndusi, sest pärnasuru puhul tabasin loodetud valmiku asemel (üpris kehva tervise juures olnud) rööviku ning mosaiikliblika leidsin suisa surnult. Samas, aasta naelaks oli kahtlemata megaboonus-liigi leidmine - säärane õnn tabas mind juba teist korda. Järgnevalt annan täpsema, fototõenditega varustatud ülevaate oma mullustest põnevaimatest kohtumistest putukatega.

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - kahjuks jäi leidmata. Mais püüdsin küll kasetukkadel tavalisest rohkem silma peal hoida, aga kirilasi ma neis ei trehvanud - ei valmikute ega röövikutena. Ilmselt on edu saavutamiseks vaja konsulteerida liblikaspetsialistidega. 

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - ka need iludused jäid paraku leidmata - taas oleks ilmselt abi spetsialistide soovitustest.

3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae). Sirelisuru jätkab enda varjamist minu eest. Pärnasuru valmikut ma ka ei kohanud, küll aga leidsin 17. juuli õhtul Hüpassaare-Valgeraba rattaringilt tagasi Viljandi poole vändates Suure-Jaanist keset linna pärna alt asfaldilt selle liigi ilmselget parasiitidest räsitud rööviku.

4.  Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia). Tavalisema suur-mosaiikliblika kohta oli teada, et teda on kohatud Kärevere kandis. 19. juuni õhtusel rattaretkel Kärevere silla juurde leidsingi silla servast selle liigi surnud isendi, kes ilmselt oli õnnetul viisil autoga kohtunud. Loomulikult oleks uuel hooajal tore ka mõnda täies elujõus looma pildistada - vähemalt on nüüd teada, kust neid leida võib! Teelehe-mosaiikliblika puhul peaks tegema spetsiaalse visiidi tolle looma teadaolevale asualale Puka lähistel. 

5. Haavalumik (Limenitis populi) - selle liigi osas oli aasta väga edukas. Esmalt leidsin 13. juuni õhtul hiljuti soetatud maastikurattaga Emajõe Suursoo looduskeskuse juurest (millega esmatutvuse tegemine samuti väga huvitavaks oli osutunud - plaanin seda paika kindlasti tänavugi külastada) Tartu poole vändates Sirgu lähedal teeveerest autoga põrkunud surnud isendi. (Alumine pilt on minu korraldatud pettus.)

Aga juba kuus päeva hiljem õnnestus mul Vorbuselt Tallinn-Tartu maanteele viival metsavaheteel kohtuda ka elusa loomaga! (Sama retke raames leidsin veidi hiljem Kärevere silla äärest ka ülalkirjeldatud suur-mosaiikliblika.)

23. juunil kohtasin veidi räsida saanud haavalumikut veel ka Parika Väikejärve lähistel.

6. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - jäi kahjuks leidmata - ilmselt oleks samuti vajalik liblikaspetsidelt ekspertnõu küsida.

7. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - müstiline olukord jätkub! Kas on käätsusikk tegelikult  Viljandi- ja Tartumaal haruldaseks jäänud või seostub mul selle liigiga harvanähtav ebaõnn?

8.  Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - sama, mis eelmise puhul.

9. Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii) - juulis sooritasin kombineeritud bussi- ja rattaretke Otepääle, ühtaegu tutvuma selle kauni linna ja ümbritsevate looduspaikadega ning kontrollima Mati Martini antud vihjet vöötkiili leiukohast ühe linna servas vuliseva oja ümbruses. Kohe, kui olin tolle kitsukese oja äärde jõudnud, märkasin oma suureks vaimustuseks selle kohal patrullimas kopsakat, kollast tooni kiili. See oligi harilik vöötkiil! Tunni aja vältel täheldasin vähemalt kolme isasisendit, kes ka korralikult jäädvustatud said.

Hiljem käisin kontrollimas teistki Mati Martini soovitatud paika - kruusaauku Elvast 7 km lõunas. Seal arvasin ka vöötkiili vilksamisi nägevat, aga päris kindel selles olla ei saa. See-eest leidus seal rohkesti looduskaitsealuseid rohe-vesihobusid - liiki, keda seni olin kohanud vaid Raudna jõe ääres.

10. Mistahes suurkiili veest väljunud vastne / valmiku koorumine. Siin oli õnnestumine küllaldase viitsimise korral praktiliselt garanteeritud. 18. mai varahommikul enne koitu saigi sooritatud retk kodulähedase Tomuski järve äärde - naasin koju kahe keskmist kasvu kiilivastsega, kes olid roomanud kaldaäärsetel kõrrelistel. Paigutasin loomad toas ämbrisse, lisades neile ronimiseks ja koorumiseks paar oksa, mida nad peagi ka kasutama asusid. Põnev koorumisprotsess kestis umbes kolm tundi, päädides "tutikate" harilike hiilgekiilide (Cordulia aenea) toaaknast välja lendamisega. Mõistagi sai sündmustik korralikult üle pildistatud. Uuel aastal sooviksin seda aktsiooni korrata - huvitav oleks leida ka teisi liike.

MEGABOONUS: Sini-paelöölane (Catocala fraxini) - teades, et tegu ei ole kuigi agara valgusele lendajaga, ei olnud ma selle hiid-iluduse leidmise osas liiga optimistlik, kuid jätkasin siiski öiste linavaatlustega, abiks elavhõbedat sisaldav ja seetõttu väidetavalt liblikatele iseäranis ahvatlevaid spektriosi pakkuv 175-vatine ML-lamp. Unetud öötunnid said tasutud mitmete kaunite punase ja kollase tiivatriibuga paelöölaste ja muude toredate hämarikuliblikatega, aga Suurest Sinisest polnud märkigi... kuni ööni vastu 15. augustit. Täpselt keskööl rutiinsele lina-ülevaatusele suundudes ei hakanud lina esiküljel silma peaaegu ainsatki looma. See mind ka väga ei üllatanud, sest pärast eelmise päeva suurt vihmasadu oli 14. august olnud viluvõitu ning öö polnud ka just soojemate killast. Aga linal lasus imelik suur vari, mistõttu kiikasin ka selle tagaküljele, kus... oli ennast sisse seadnud USKUMATULT SUUR ÖÖLANE! Mulle oli asi korrapealt selge: see sai olla vaid kuulus sinipael, Euroopa suurim öölane! Pärast mõningaid ettevaatlikke manipulatsioone sain looma ka nii kaugele, et ta paotas veidi oma esitiibu, tuues nähtavale uhke nimitunnuse. 

Pöialpoiss ja teised

Loodusluup on ligi aasta puhkusel viibinud. Vahepeal olen aga sooritanud kümneid ja kümneid loodusretki, teinud hulgaliselt põnevaid avastusi ja sadu vahvaid ülesvõtteid. Ega mul nii pikale blogipausile head vabandust ei leidugi - tegu on ilmselt olnud laiskuse ja kasina ajaplaneerimise koosmõjuga. Aga täna tekkis tunne, et peaks uuesti agaramalt blogistama asuma - ehk on kellelgi neist lugudest üht-teist kõrva taha panna. Oma huviks ja lõbuks looduses uitamine on rangelt võttes "egotripp" - aeg, mida saaks kahtlemata veeta märksa produktiivsemal ja ühiskonnale kasulikumal kombel. Olgu siis minu õigustuseks vähemalt need blogilood ja pildid! Luban, et püüan lähikuudel teha ka tagasipõikeid eelmisesse aastasse, muuhulgas andes ülevaate enda senisest edukaimast TOP10-kampaaniast. Ning uus TOP tuleb ka varsti kokku seada!

Aga tänasel päikeselisel, kuid üpris kõleda tuulega ja nappi 7...8 soojakraadi pakkunud õhtul sooritasin paaritunnise tiiru koduse Mõisavahe tänava taha jäävas mitmekesises looduslikus piirkonnas, kus asub Anne looduskaitseala. Ehkki mul oli kaasas ka ustav "putukakaamera" ehk Canon G9, jäi too tiiru lõpuni taskusse. See-eest sai aga tublisti tööd "linnukaamera" ehk Lumix FZ150. Pika heietuse asemel toon siinkohal mõned pildid toredamatest trehvamistest.

 Ohakalind (Carduelis carduelis) - üks Eesti värvikamaid sulelisi.

Pöialpoiss (Regulus regulus) - see oli mul esimene kord toda Eesti pisimat lindu pildistada. Iseloomulik tunnus on sellel liigil kollane peatriip.

Linavästrike (Motacilla alba) paarike tegutses settetiigi kaldal, siutsatuste keeles agarasti "juttu puhudes" ja minust endid kuigivõrd häirida laskmata.

Suur-kirjurähn (Dendrocopus major) - see tore isend poseeris mulle metsaservas kaunis lähedalt, igaks juhuks enamasti siiski puutüve taha varjudes. 

Maapinnalt toitu otsinud tosinapealine rohevintide (Carduelis chloris) seltsing saatis aeg-ajalt "agente" põõsalatvadesse maastikuluuret tegema.

Vältimaks muljet, nagu mind putukad üldse enam ei huvitaks: valgetähn-pajuliblikaid (Nymphalis xanthomelas), keda veel mõne aasta eest meil harulduseks loeti, on paaril viimasel aastal väga rohkesti liikvel.