Vaksik-ajarändur ja hulk öölasi

Nädalavahetusel Viljandis viibides kasutasin ära aastaaja kohta üpris soodsaid ilmasid ja tegelesin hilisõhtuti putukate (esmajoones hämarikuliblikate) valguspeibutamisega (valguspüügiks ma seda ei nimetaks, sest ühtegi looma kinni ei püütud - kõik olid vabad soovi korral oma teed minema). Õigupoolest sai tänavuste öövaatlustega algust tehtud juba ööl vastu kolmapäeva, 8. aprilli - ning ka siis ei jäänud ma sugugi tühja mälukaardiga. Võrreldes pisut jahedama kolmapäeva ööga ei langenud kummalgi nädalavahetuse hilisõhtul ega öö esimeses pooles termomeetrinäit alla 5 soojakraadi, mis on enamiku öölaste ja vaksikute ligikaudseks "lennulävendiks". Samas jäi temperatuur siiski 10 kraadist madalamale, mistõttu tormilist liblikaliiklust ka loota ei võinud. Kummatigi on ML-lamp ilmselt ikka sedavõrd tõhus peibuti, et mõlemal ööl saabus kohale trobikond öölasi, lisaks ka mitu vaksikut. Tõsi, millegipärast ei näi neile meeldivat uued linad (vanad sai välja vahetatud, kuna need olid oma aja ära elanud) - enamik liblikaid koondus hoopiski kaadervärgi taha rohelisele puitseinale.  Järgnevalt lasen rääkida fotodel: siin on valik eelmise nädala huvitavaimad öised külalisi.

Esimesel vaatlusööl laekus alustuseks linale ridamisi vaid seesuguseid väikesi koiliblikaid lamekoilaste  (Depressariidae) sugukonnast. Hollandlaste väga asjalik pisiliblikate veebileht aitas saada jälile, et ilmselt on tegemist liigiga Agonopterix ciliella - eestikeelset nime ei ole tollele pealtnäha väheütlevale loomale sarnaselt paljude teiste pisiliblikatega veel keegi pannud. Igatahes olin kella 1 paiku juba kaotamas lootust kedagi kopsakamat kohata. Aga siis lisandusid järgemööda need toredad öölased.

Siinnähtav karvane iludus on kevad-udeselg (Achlya flavicornis).

See loom on meie kõige arvukamaks varakevadiseks öölaseks loetav kirju-kevadöölane (Orthosia gothica). Tõsijutt: tegu oli mulle varasematest aastatest igati tuttava tegelasega.

Teisel vaatlusööl (vastu 12. aprilli) oli "saak" juba suurem.

Roosi-kirivaksik (Earophila badiata) oli veel kümnekonna aasta eest Eestis tundmatu liik. Aga nähtavasti on ta viimastel aastatel oma levilat jõudsalt laiendanud. Igatahes olen teda kohanud eelmiselgi kevadel, nagu ka Loodusluubis kajastatud sai.

Ülemisel pildil on harilik maiöölane (Cerastis rubricosa) ja alumisel pruun-tüveöölane (Lithophane socia). Esimene veetis talve nukuna, et esimeste soojade saabudes kooruda ja valmikuna lendu minna. Teine aga nägi ilmavalgust juba eelmise suve lõpus ja veetis liblikana talve kusagil puuõõnes või koorepraos suikudes. 

Ülaltoodud minu jaoks seninägematu loom oli laekunud linale hilisel öötunnil, kui ilm oli juba muutunud nii jahedaks, et plaanisin vaatlusele lõpu teha ja uinakule siirduda. Määraja abiga tuvastasin tolle vahva "kiilaka" (kelle pilti nähes webxan ennastki puudutatuna tundis) kui tamme-kedrikvaksiku (Biston strataria) - veel üks varem haruldaseks loetud liik, kes on "kahetuhandendatel" Eestis jõudsalt kanda kinnitanud. 

Öö vastu 13. aprilli osutus hämarikuliblikate osas üllatavalt rikkalikuks, vaatamata asjaolule, et päev oli olnud sajune ja tuuline. Kõige esimesena saabus linale loom, kellesarnaseid olin kohanud kümnete kaupa oktoobris ja novembriski, aga keda aprillis lendamas näha poleks küll loota osanud.

Välimuse põhjal seostus ülalnähtav vaksik mulle nimelt kõige rohkem hariliku külmavaksikuga (Operophtera brumata). Samas ei õnnestunud esmasel uurimisel leida mingeid andmeid, et see liik võiks valmikuna ületalve elada, saati siis kevadel nukust ilmavalgust näha. Hiljem selgus siiski, et tegu on hoopiski haava-liipvaksikuga (Trichopteryx carpinata), kes just aprillis lendamist alustabki.

Järgnevalt kujutatud öölased tekitasid ka määramisraskusi, aga ülekaalus olid ilmselt kevadöölase (Orthosia) perekonna esindajad.

See on kevadöölase (Orthosia) perekonda kuuluv salu-kevadöölane (Orthosia cerasi).

Tumedate täppidega liblikad on haava-kevadöölased (Orthosia populeti).