Putukate TOP10 2013

Maikuu on jõudmas poole peale, mistap on mul viimane aeg välja tuua oma tänavune "soovinimekiri" ehk seninägemata kaunite, põnevate ja muidu suursuguste putukate TOP10, keda oleks vahva kohata ja kaadrisse saada.

Esmalt aga väike meenutus mu kahest eelnevast samalaadsest ettevõtmisest ja nende tulemustest. Eelmisel aastal jäi TOP10 avaldamine vahele, aga aastal 2011 kuulusid mu valikusse järgmised liigid:

• Haavalumik (Limenitis populi)
• Pääsusaba (Papilio machaon) valmik
• Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia)
• Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae)
• Käätsusikk (Acanthocinus aedilis)
• Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii)
• Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia)
• Kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa)
• Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)
• Hiid-tüvevaablane (Urocerus gigas) või sinine puiduvaablane (Sirex juvencus)

MEGABOONUS (keda tõenäoliselt ei leia, aga kelle leidmine oleks oivaline kordaminek): Kollavööt-kuningkiil (Anax parthenope), tontsuru (Acherontia atropos), kassitapusuru (Agrius convolvuli) või oleandrisuru (Daphnis nerii).

Pean nukralt nentima, et nende liikidega pole ma vahepeal erilist edu saavutanud - seda paari erandiga. Haavalumikust on mul üks kidur ja kauge ülesvõte, mis pärineb kodulähedaselt veevärgi alalt. Selle vea tahaks tänavu kindlasti parandada - usutavasti mõne Parika või Soomaa tiiru raames. Pääsusaba osas tõi õnne minu õuele mullune suvi: seda liiki kohtasin nii juulis Viljandi külje all Kikka bussipeatuse lähistel sirelihekis kui ka augustikuisel matkareisil Slovakkia Penniini mägede jalamil. Aga ülejäänud TOP10-liike ma vahepeal trehvanud ei olegi. Tahaks loota, et tänavune hooaeg osutub edukamaks, aga see eeldab ka õnne soosingut. Seevastu õnnestus mul juba aastal 2011 leida üks Megaboonuse-liikidest: kollavööt-kuningkiili, kelle mõlemast soost isendeid ka eelmisel suvel Viljandi järve matkaraja ääres trehvasin. Tegu on Lõuna-Eestis hoogsalt kanda kinnitava lõunapoolse levilaga liigiga.

2009. aasta nimekiri oli selline:

• Haavalumik (Limenitis populi)
• Suur-kiirgliblikas (Apatura iris) või väike-kiirgliblikas (Apatura ilia)
• Harilik päevakoer (Arctia villica, valmik)
• Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) või punalaik-haavasuru (Laothoe populi)
• Käätsusikk (Acanthocius aedilis)
• Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii)
• Kakslaik-kiil (Epitheca bimaculata)
• Kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa)
• Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)
• Maipõrnikas (Melolontha hippocastani)

Sellest nimekirjast olen tänaseks leidnud mõlemad kiirgliblikad (Varesemägede ja Parika piirkonnast), päevakoera, punalaik-haavasuru (mõlemad on korduvalt külastanud mu Viljandi-kodumaja ette heisatud öövaatluse-lina), kakslaik-kiili (Tomuski järve kaldalt) ja maipõrnika (on korduvalt lennanud öösel linale, aga ühe eksemplari leidsin tunamullu ka Orika-Sinialliku matkaraja äärest). 

Pärast hoolikat vaagimist ja eelnenud kogemuste arvessevõttu valmis

Putukate TOP10 2013:

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - väga suur ja nägus kesk- ja hiliskevadine liblikas, väidetavalt Eestis tavaline, aga ei ole seni kippunud end mulle näitama. Sealjuures peaks isasloom lendama ka päevaajal. Tema leidmisega on juba kaunis kiire, sest valmikud on liikvel aprilli keskpaigast või mai algusest juuni alguseni.

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - mõlemad liigid olla "Euroopa putukate" (2005) kohaselt Eestis üsna sagedad, aga "Eesti liblikate määraja" (1996) ei ole nii optimistlik, nentides, et kollapaabusilm esineb meil lokaalselt ja harva, kevadpaabusilm on küll levinud kogu Eestis, aga mitte sage. Lootust lisab samas tõik, et Eesti E-elurikkuse andmetel on mõlemat liiki leitud ka Viljandi lähistelt, Ramsist ja Heimtalist. Mine või spetsiaalselt uurima. Minu senised vaatlused on piirdunud vaid kevadpaabusilma röövikuga, kelle tabasin paar aastat tagasi Parika kandis üle asfalttee roomamas. Kummagi liigi valmikud lendavat maist juuni keskpaigani, kusjuures isased ka päeval. 

3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) - ka need kaks olla raamatu "Euroopa putukad" kohaselt  Eestis üsna sagedad - väide mida ma kahjuks oma kogemusest kinnitada ei saa. Parkide ja salumetsade liigi, "Eesti liblikate määraja" andmetel Vahe- ja Ida-Eestis leiduva pärnasuru lennuaeg algab määraja järgi mai lõpus, kestes juuni lõpuni, temast veelgi harilikum ja kopsakam sirelisuru lendavat juunis-juulis. Kumbagi liiki on leitud Heimtalist, kus näikse elavat usin liblikahuviline, kes agarasti Eesti e-elurikkuse andmebaasi edendab. (Pean tunnistama, et teeksin seda isegi hea meelega, kui sealne anketeerimine ei oleks nii põhjalik ja ajamahukas.)

4.  Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) - Eestis looduskaitse all olevad mosaiikliblikad on kauni tiivamustriga päevaliblikad, kes eelistavad elupaigana päikesepaistelisi niitusid. Teelehe-mosaiikliblikas lendab mai lõpust juuni keskpaigani, samas kui suur-mosaiikliblikas juunis-juulis.  Teadaolevalt on kahest liigist tavalisem suur-mosaiikliblikas, keda olla leitud ka Kärevere kandist, kuhu minagi olen aegajalt retki sooritanud, lisaks veel Alatskivi parkmetsast. Teise liigi tarvis on sisse seatud hoiuala Puka lähistel.

5. Haavalumik (Limenitis populi) - tänavu on mul kindel plaan see suur ja uhke metsaliblikas korralikult üles pildistada. Liik eluneb leht- ja segametsades, röövik eelistab toidutaimena haaba. Eesti suurima päevaliblika valmikuid kohtab metsateedel, kus neid meelitavad veelombid, aga ka ekskremendid. Liigile on omane lühike valmikupõli - vaid paar nädalat. Liblikad on liikvel juuni keskpaigast juuli lõpuni.

6. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - meie kõige suurem, kopsakat herilast meenutav klaastiib. Looma olen kohanud ühel korral paari aasta eest Viljandi külje all veevärgi alal, aga toona ei õnnestunud mul teda jäädvustada. Eestis on liblikas üsna haruldane, lennates peamiselt juunis-juulis.

7. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - see Eestis tavaliseks loetav, muidu väga väheütleva välimusega, ent ülipikkade tundlatega (eriti isastel) varustatud sikk eluneb okasmetsades, olles end kuidagimoodi suutnud seni minu eest varjata. Loodame, et tänavu saab see ebaõnn mul otsa. 

8.  Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - Eestis väidetavalt sage, lehtmetsade, aga ka kompostihunnikutega seotud liik, kelle senine mitteleidmine on minu jaoks üha kummalisem. Tänavu oleks viimane aeg see kurioosne puudujääk kõrvaldada.

9. Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii) - Eestis lokaalse levikuga väga suur ja kaunis kiil, oma sugukonna ainus esindaja, kes eelistab metsaojade ja väikeste jõgede lähedust. Eelmisel aastal läks mul korda hankida tema võimalike elupaikade osas paar vihjet Eesti juhtivalt kiilieksperdilt Mati Martinilt, tänavu tuleks need üle kontrollida. Liiki olla näiteks kohatud Elva lähistel. Lennuaeg on sellel uhkel loomal juunist augustini.

10. Mistahes suurkiili veest väljunud vastne / valmiku koorumine. Kauaaegse kiilihuvilisena on äärmiselt piinlik tunnistada, et ma pole veel kordagi selle vaatepildi peale sattunud. Põhipõhjuseks on asjaolu, et kiilide koorumine leiab tavaliselt aset öösel või varahommikul - ajal, mil õhk on niiskem ja mitmesuguseid röövloomi vähem liikvel. See viga peab tänavu saama parandatud mõne spetsiaalse ööretke abiga.

MEGABOONUS: Sini-paelöölane (Catocala fraxini) - Euroopa suurim (ja ilmselt ka kauneim), augustis ja septembris lendav öölane, kelle röövikud toituvad haaval. Eestis olla liik tavaline, aga minu katsed teda linale meelitada ei ole seni edu toonud. Sini-paelöölane ei olevat ka eriti agar valgusele lendaja. Igatahes oleks tema tabamine (ja täies ilus ülespildistamine) minu jaoks tõeline suursündmus. Lootust lisab asjaolu, et lähiliik puna-paelöölane on õnnestunud kahel korral pildile saada.

Mitme TOP10 liigi leidmiseks kavandan tänavu senisest süsteemsemat eeltööd, selgitamaks välja nende kindlad (ja mõistlikul kaugusel paiknevad) asurkonnad, et siis sooritada sihipäraseid ekspeditsioone loomade kaadrisse püüdmiseks. Samas oleksid väga tänuväärsed ka blogilugejate võimalikud vihjed, kust neid liike leida võiks.

Siberi talikiil Ilmatsalu raiesmikul

Täna sain ka hea kaasblogija webxani nii kaugele, et ta soostus mõneks tunniks oma töökabineti ja lahutamatu sõbra arvuti hülgama, päevinäinud truule Toyotale hääled sisse lööma ning minuga ühinema keskkevadiseks loodusretkeks. Sihiks oli sedakorda seatud meie üks klassikalisi Tartu-lähedasi vaatluspaiku: Ilmatsalu-Kärevere Linnutee loodusrada, täpsemini selle Ilmatsalu-poolne, vallavalitsuse lähistelt algav, OÜ Ilmatsalu Kalale kuuluvaist tehistiikidest mööduv ja paar kilomeetrit eemal kõrguva  linnuvaatlusorni juures kevadeti üleujutuse tõttu järsult katkev lõik (eilne foto tornist, vaatega Ilmatsalu kanalile ja piki selle kallast kulgevale teele). 

See piirkond on tuntud ühe Tartumaa parima linnuvaatluspaigana, kus on täheldatud enam kui 200 liiki sulelisi. Ilm oli päikeseline, tuuletu ja kevade palavaim: paar pügalat üle 20 kraadi. Kõik see süstis optimismi nii linnu- kui putukavaatluse osas.

Paraku saime Ilmatsallu saabudes halva üllatuse osalisteks. Nimelt oli kalakasvanduse omanik OÜ Ilmatsalu Kala talve varjus (mil innukaid ja potentsiaalselt häälekaid linnusõpru vähe liikvel) sooritanud sisuliselt lageraie kogu kalamajandi kompleksis, saagides maha peaaegu kõik tiikidevahelised põõsad (muuhulgas ka kase, mille otsa eelmistel aasatel oli pesakukru põiminud haruldane kukkurtihane). Eks ole samas arusaadav, et OÜ juhatuse moodustavad isandad Sonn ja Hallas ei hooli niivõrd lindudest ega linnusõpradest, kuivõrd oma firma kasumlikkusest. Ning kindlasti on neil lagedal alal lihtsam ohjata sala-kalastajaid, kes muidu põõsaste varjus muretult õngitseda võisid. Samas on kurb, et ärihuvide nimel hävitati väärtuslik pesitsusala paljudele väikestele sulelistele ja muudeti tiigid elupaigana ebaturvaliseks ka varjelise eluviisiga veelindudele. Nii polnud ka ime, et meie "linnusaak" jäi oodatust palju kasinamaks. 

Siiski täheldasime teiste seas kahte laululuikede (Cygnus cygnus) paari, samuti kiivitajaid ja hallhaigrut, pisematest sulelistest näiteks pruunselg-põõsalindu ja häälekat rästas-roolindu. Linnuvaatlustorni lähistelt, rüüstest puutumata jäänud alalt avastasime ka uudse kukkurtihase (Remiz pendulinus) pesapaiga, mida üks huviline juba agarasti filmimas oli. Eesti pisimat tihast ennast mul kahjuks jäädvustada ei õnnestunud.

Minu erihuviks on teadupoolest putukad, mistap piidlesin erinevalt webxanist põhiliselt rohetuvat rohukamarat, selmet pead kuklasse ajada. Aga pajupõõsastiku kadu nullis suuresti ära ka lootuse leida huvitavaid liblikaid ja muid putukaid, kes praegusel aastaajal nautinuks kindlasti pajude õiteküllust. Nägime küll paari pajuliblikat, koer- ja lapsuliblikat, ämblikke, samuti üht ujurit ja jooksikut, aga pildile polnud püüda eriti kedagi uut & huvitavat. 

Retk kujunenuks suisa õnnetuks, kui mitte... Enamvähem praegusel aastaajal olen reeglina trehvanud juba esimesi veest väljunud ja vastsekesta hüljanud noorkiile, näiteks harilikku vesikiili ja hiilgekiili. Aga arvestades tänavuse kevade "pikavinnalisust", olid mu seekordsed kiililootused seotud eeskätt ühe liigiga: meie ainsa valmikuna talvituva kiili, pronkskõrsikuga (Sympecma paedisca). See Saksamaal Siberi talikiilina tuntud kiil on Eestis viimastel kümnenditel tõhusalt kanda kinnitanud idapoolse levilaga liik - alla 4 cm pikkune loomake, keda olen varem kohanud küll sügisel, aga mitte veel kevaditi. Ning ei kulunudki kaua, kui märkasime webxaniga kõrsikulaadset väikekiili kulupuhmast lendu tõusmas! Hiljem märkasin veel mitut isendit, aga esimesed pildistuskatsed edu ei toonud. Päikesest ülesköetud loomad olid nimelt väga ätsakad, teine neist sööstis pärast häirimist sisuliselt otseteed üles taevasse, kuni sootuks silmist kadus (taolist asja tuleb harva ette isegi märksa kopsamakamate ja paremate lennuomadustega tondihobude puhul). Nii olin sunnitud webxani seltsi ajutiselt hülgama ja suunduma patrullima tiikidevahelistel kitsastel, kuluga kaetud maaribadel, et loom siiski korralikult kaadrisse jäädvustada. Pärast veerandtunnist otsingut saatis mind lõpuks edu: lähem uurimine kinnitas, et tegu oligi pronkskõrsikuga! Nii võisin Ilmatsalust lahkuda suhteliselt rahulolevana, hinges siiski kerge nukrus toreda paiga ärarikkumise pärast.

Kevad kogub tuure

Vahepeal on kevad aeglaselt, kuid kindlalt oma õigustesse asunud. See on mul võimaldanud sooritada kaks esimest rattaretke traditsioonilistesse linnalähedastesse vaatluspaikadesse: Siniallikule (15. aprillil) ja Varesemägedesse. Lisaks olen uidanud nii Viljandi-kodu lähistel kui Annelinna-tagusel alal. Seoses tublit zuumivõimekust omava Panasonicu videokaamera soetamisega on ustava G9-ga (praegune on mul siiski juba teine omasugune - algupärast riista tabas mullu augustis kurvastav veeõnnetus) sooritatavale makropildistamisele lisandunud lindude filmimine, andes juba ka esimesi toredaid tulemusi. Aga sellest millalgi edaspidi, sest videote kokkulõikamine-kleepimine on päris ajamahukas tegevus, millega ma pole veel eriti kaugele jõudnud. Praegu püüan pakkuda pisukese ülevaate enda vahepealsetest vaatlustest loomariigis.

10. aprillil tegin pikema tiiru Mõisavahe tänava ja Ihaste vahelisel alal - maad kattis veel tüseldane lumevaip ja putukaid oli liikvel kasinalt, kuid Ihaste-äärne metsatukk pakkus siiski vahva avastuse. Viiralti tänaval kõndides kostus teeveersest metsast mu kõrva jõulist toksimist. Ilmnes, et mahalangenud jämeda puutümika kallal töötas keegi varese mõõtu läikivmust lind. Aga varesed ju ei toksi sedasi rähni kombel, mõtlesin ja otsustasin asja lähemalt uurida. Minu hämmastuseks ilmnes, et toksijal oli punane pealagi ja tegu oligi hiiglasliku rähniga - nõgikikka ehk musträhniga (Dryocopus martius)! Seda imepärast lindu polnud ma varem looduses kohanud, nii haarasin videokaamera ja asusin teda innukalt jälitama. Suursugune suleline kurseeris tüvelt tüvele, tuues iga lendutõusu eel kuuldavale jõulise hüüde, mida lennufaasis täiendasid valjud trillerdused. Oma peatuspaikadeski ei jäänud musträhn märkamatuks, meislilöökidele sarnanevate võimsate noka-obaduste abil tüvedesse auke tahudes ja neist hämmastava osavusega rammusaid putukavastseid välja õngitsedes. Minu visadust saatis edu ja viimaks pääsesin linnust vähem kui 10 meetri kaugusele - nii õnnestus saada päris häid kaadreid.

Tänavune liblika-aasta algas soodsa suve-endega: 15. aprillil avastasin meie Viljandi-kodu aia kõrvalt raudteekraavi pervelt esimesed lapsuliblikad (vt päise-fotot). Platsis olid ka koerliblikad.

Samal päeval ette võetud Sinialliku-retke aegu lasus Viljandi kandis ametlikel andmetel veel ligi 10 cm lumikate (tõsi, viimaseid päevi). Reinu tee ristmiku kõrval paiknev kõrge kitsarööpmelise raudtee tamm oli soojas päikeses juba paljaks sulanud - nii leidsin sealt päikesevanni võtmas mitmeid koerliblikaid ja ka tänavuse esimese mesilase. 

Lisaks neile oli paiga väärtusi hindamas ka Eestis üldiselt suurharulduseks loetav ja äsja meediassegi pääsenud valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas) - liik, keda mullu suvel erandkorras meile lõuna poolt tublisti sisse olla rännanud.

Orika sillalt võisin läbi kaamerasilma imetleda luiki, parte ja sõtkaid, kes toimetasid Viljandi järve suudmes.

Silla lähistel vana raudteetammi ääres paiknevad settetiigid olid veel jääkaane all, aga kohatised paljakssulanud laigud sisaldasid juba rohkesti pisielustikku, näiteks toredaid punaseid lestasid, sarvilisi tirte ja väheldase rohukedriku rööviku.

Ramsi lähistelt algav, Sinialliku järvest, linnamäest ja allikatest mööduv ja lõpuks Karksi-Nuia maanteele välja viiv metsatee oligi alles korraliku sulalumekihi all, millest jalgrattaga läbisumamine osutus kaunis kurnavaks ettevõtmiseks. Kummatigi oli kevadine päike puutüvedel ja lumevabadel pinnaselappidel liikvele meelitanud ämblikke, kärbseid ja sipelgaid.

20. aprilliks oli lumi juba läinud. Sel ja järgmisel päeval ette võetud kodulähiretked ilmutasid uusi kevadisi arenguid. Õitsema olid asunud paiselehed, pakkudes hõrku toidulauda varajastele mesilastele. 

Raudtee taga märgalal moodustunud ajutises veekogus askeldasid juba tähnikvesilikud, kivihunnikutel peesitasid arusisalikud ja kunagisest makaronivabrikust jäänud tühermaale olid ilmunud iga-aastased asukad, ligikippuja eest piiksatuste saatel taanduvad väiketüllid. Veevärgi alal paiknevas pisitiigis kohtasin ka aasta esimesi konnasid. Pumbamajakeste seinu asustasid õhtupäikest nautivad hüpikämblikud ja endid millegipärast valguse ja varju piirile positsioneerinud kärbsed.

22. aprillil sooritasin aasta teise rattaretke, sihtpunktiks sedakorda mitmekesise loodusega Varesemägede maastikukaitseala Viljandist mõni kilomeeter põhja pool. Ilm oli päikeseline, paariteist soojakraadiga - sisuliselt ideaalne olustik putukate jäädvustamiseks. Nii kujunes ka pildisaak aastaaega silmas pidades igati korralikuks. Kohe alustuseks täheldasin kruusatee kohal lendamas selleaastast esimest kevadvaksikut (Archiearis parthenias).

Järgnevate tundide vältel ilmutas endid mulle enamik meie varakevadistest päevaliblikatest. Taas kohtasin haruldast valgetähn-pajuliblikat, kellest sedakorda hoolsa hiilimise tasuna suisa nägusa pildiseeria sain.

Selle aasta esmaleidudeks kvalifitseerusid väike-kärbtiib ja leinaliblikas.

Paar lapsuliblikaid oli juba asunud tegevuse juurde, mis evolutsiooniliselt nende põhimissiooniks on.

Hulgaliselt kohtasin mitmesuguseid ämblikke, sealhulgas uhket hiidämblikku (Dolomedes fimbriatus).

Aga liikvel oli mõistagi ka kärbseid, mardikaid ja lutikaid, kellest üks lausa seninägematuks osutus. Uruehitusega olid algust teinud esimesed liivamesilased (liigist Andrena cineraria).

Ei puudunud ka röövikud, kusjuures kaks noorel männil toitunud loomakest olid tõelised iludused.

"Mäe" (tegelikult 25 meetri kõrguse lavaoosi) jalamil asetseb piklik Kehklase järv. See oli veel osaliselt jääkaane all, mis ei takistanud aga põrmugi  rohukonnade pulmaeelset saginat.

Ööl vastu 23. aprilli õnnestus sooritada ka esimene korralik linaga öövaatlus Viljandi kodumaja ees. Nädal varem oli olnud üks eriti soe ja soodus vaatlusöö, aga kahjuks pidin siis Tartus viibima. Sedakorda jäi õhusoe alla 10 kraadi, kuid sellest hoolimata oli liikvel mitmeid varaseid liike. Kolme liiki öölaste kõrval oli end majaseinale istuma seadnud ka alles kümme aastat tagasi Eestis esma-avastatud roosi-kirivaksik (Anticlea badiata). 

Öölastest osutus kõige huvitavamaks alltoodud kamjate tundlatega isend, kes mul veel määramata on. Paraku käis selle looma käsi kehvasti: koos vaatluslinaga akna vahelt kööki tõmmatuna äratas  öölane meie kassi tähelepanu, kes õnnetu liblika pikemalt tseremoonitsemata kinni krabas ja alla kugistas. Loodetavasti polnud siiski tegu väga suure haruldusega!

Vahepealsed päevad on olnud sajused, tuulised ja jahedavõitu, retki ja öövaatlusi mitte soosides. Aga kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis... Noh, igatahes ronis täna minu toa aknal kaunis sipelgmardikas (Thanasimus formicarius). 

Uus hooaeg

Talv 2012/13 on olnud küllaltki erakordne. Lumi tuli maha juba novembri lõpus ja detsember oli igati talvine. Pärast pehmet jaanuari asus külmataat järjest vunki lisama, nii et hiljuti lõppenud märts oli talve kõige krõbedam kuu. Praegu peaks kevad juba täies jõus olema, kuid kogu Eestit katab endiselt soliidne lumevaip (Viljandis ja Tartus 30 cm kandis, Haanjas üle 60). Täna öösel ja hommikul tuli valgele vaibale hooti jõulist lisagi (vt ülaltoodud fotot). Märtsis säras Päike keskmisest ligi poole rohkem, kuid stabiilne külm õhumass ei lubanud kevadel võimust võtta. Aga aprillipäike käib juba nii kõrgelt, et sunnib õues viibides mantlit lahti nööpima, jätmata kahtlust, et talve pikale valitsusajale tuleb varsti lõpp. See ei ole märkamata jäänud ka varem peidus püsinud pisielustikule, kes hakkab talvekorteritest üha julgemini välja piiluma. Juba eelmisel nädalal sai avalöögi ka minu putukaretkede hooaeg. 

Kolmapäeval, 3. aprillil valitses Tartus Annelinna servas taas kord kaunis päikesepaiste ja sooja oli viie kraadi ringis. Nii otsustasin näpistada kiirete toimetuste vahelt kolmveerand tunnikest, et teha väike jalutuskäik Mõisavahe tänava ja Ihaste linnaosa vahele jäävale loodusmaastikule. See on valdavalt madal rohumaa, mida ilmestavad metsatukad, põõsastikud, jalgrajad ja kraavid. Kaunikesti loodusliku üldilmega ala on populaarne kepikõndijate, koeraga jalutajate ja muidu lõõgastujate seas. Samas on tegu ka päris asjaliku paigaga kiire putukaretke sooritamiseks, nagu ma juba eelmisel suvel avastasin. Sel korral oli mul iseäranis kiire, mistap kiikasin vaid Nõlvaku tänava ja Lohkva kasvuhoonete vahele jääva kuusikutuka serva. Et maapind oli valdavalt veel lume all, keskendasin tähelepanu puutüvedele. Ja märkasin nii mõndagi huvitavat! 

 

Kärsakas ja tirt olid korralikult üles soojenenud ja täitsa kepsakad - viimast andis päris pildile püüda.

Aasta esimene kärbes sai ka üles võetud.

Need kaks loomakest on mulle suisa tundmatud ja vajaksid määramist. Sellist oranžikat väikest krabiämblikku pole ma vist varem meie looduses kohanudki.

Tasub silmas pidada, et peaaegu kõik täiskasvanud putukad-mutukad, keda märtsis-aprillis looduses näha õnnestub, on talve kusagil peidupaigas valmikuna hibernatsiooni ehk tardumuse seisundis mööda saatnud. Ülalnähtud loomakesed veetsid talve ilmselt puukoore all või samblamätta sisemuses.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb aga ajas minna veel nädalajagu kaugemale, 25. märtsi, mil sooritasin väikese retke oma Viljandi-kodu lähistel ja leidsin Tomuski järve kaldalt tänavuse esimese lumeämbliku. Ämblikulaadsed ei ole küll putukad, aga just nemad on varaseimad lülijalgsed, kes paljakssulanud lappidel vilkalt patrullima asuvad. Esimesteks kevadekuulutajateks on tumedad huntämblikud.

Paar viimast tiirukest olen teinud taas Viljandis. Et ööd on püsinud jätkuvalt pakaselised, kulgeb lumeminek aeglaselt, nagu ka looduse ärkamine talvetardumusest. Putukarahvast esindavad endistviisi peamiselt üksikud uimased päikesepoolsetel puutüvedel peesitavad kärbsed, liikvel on ka sääski, keda kohati ka pisikeste parvedena surumas võib märgata. Kasvuhoones, kus on juba soojem, oli laupäeval isegi üks pisiliblikas lendu läinud.

 Ringi sibas ka ämblikke.

 Tomuski järve ääres trehvasin üksildast pisikärblast.

 Kasetüve korpsamblikul patseeris toekas huntämblik.

Aianurgas kasvav vana vahtrapuu pakkus päikesevanni ja tuulevarju paarile kärbsele, kes olid veel nii uimased, et ei teinud mu kaamerat märkamagi.

Viljandi kesklinna lumemäed annavad aimu, et talve lõplikku taandumist tuleb veel omajagu oodata. 

Aga ühel majaseinal nägin ronimas kakstäpp-lepatriinut, kes oli ilmselt äsja voodrilaudade vahelt välja pugenud ja üleni tolmuga kaetud. Too loomake mõjus seal nagu pesueht Kevade Märk.