Talv 2012/13 on olnud küllaltki erakordne. Lumi tuli maha juba novembri lõpus ja detsember oli igati talvine. Pärast pehmet jaanuari asus külmataat järjest vunki lisama, nii et hiljuti lõppenud märts oli talve kõige krõbedam kuu. Praegu peaks kevad juba täies jõus olema, kuid kogu Eestit katab endiselt soliidne lumevaip (Viljandis ja Tartus 30 cm kandis, Haanjas üle 60). Täna öösel ja hommikul tuli valgele vaibale hooti jõulist lisagi (vt ülaltoodud fotot). Märtsis säras Päike keskmisest ligi poole rohkem, kuid stabiilne külm õhumass ei lubanud kevadel võimust võtta. Aga aprillipäike käib juba nii kõrgelt, et sunnib õues viibides mantlit lahti nööpima, jätmata kahtlust, et talve pikale valitsusajale tuleb varsti lõpp. See ei ole märkamata jäänud ka varem peidus püsinud pisielustikule, kes hakkab talvekorteritest üha julgemini välja piiluma. Juba eelmisel nädalal sai avalöögi ka minu putukaretkede hooaeg.
Kolmapäeval, 3. aprillil valitses Tartus Annelinna servas taas kord kaunis päikesepaiste ja sooja oli viie kraadi ringis. Nii otsustasin näpistada kiirete toimetuste vahelt kolmveerand tunnikest, et teha väike jalutuskäik Mõisavahe tänava ja Ihaste linnaosa vahele jäävale loodusmaastikule. See on valdavalt madal rohumaa, mida ilmestavad metsatukad, põõsastikud, jalgrajad ja kraavid. Kaunikesti loodusliku üldilmega ala on populaarne kepikõndijate, koeraga jalutajate ja muidu lõõgastujate seas. Samas on tegu ka päris asjaliku paigaga kiire putukaretke sooritamiseks, nagu ma juba eelmisel suvel avastasin. Sel korral oli mul iseäranis kiire, mistap kiikasin vaid Nõlvaku tänava ja Lohkva kasvuhoonete vahele jääva kuusikutuka serva. Et maapind oli valdavalt veel lume all, keskendasin tähelepanu puutüvedele. Ja märkasin nii mõndagi huvitavat!
Kärsakas ja tirt olid korralikult üles soojenenud ja täitsa kepsakad - viimast andis päris pildile püüda.
Aasta esimene kärbes sai ka üles võetud.
.jpg)
Need kaks loomakest on mulle suisa tundmatud ja vajaksid määramist. Sellist oranžikat väikest krabiämblikku pole ma vist varem meie looduses kohanudki.
Tasub silmas pidada, et peaaegu kõik täiskasvanud putukad-mutukad, keda märtsis-aprillis looduses näha õnnestub, on talve kusagil peidupaigas valmikuna hibernatsiooni ehk tardumuse seisundis mööda saatnud. Ülalnähtud loomakesed veetsid talve ilmselt puukoore all või samblamätta sisemuses.
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb aga ajas minna veel nädalajagu kaugemale, 25. märtsi, mil sooritasin väikese retke oma Viljandi-kodu lähistel ja leidsin Tomuski järve kaldalt tänavuse esimese lumeämbliku. Ämblikulaadsed ei ole küll putukad, aga just nemad on varaseimad lülijalgsed, kes paljakssulanud lappidel vilkalt patrullima asuvad. Esimesteks kevadekuulutajateks on tumedad huntämblikud.
Paar viimast tiirukest olen teinud taas Viljandis. Et ööd on püsinud jätkuvalt pakaselised, kulgeb lumeminek aeglaselt, nagu ka looduse ärkamine talvetardumusest. Putukarahvast esindavad endistviisi peamiselt üksikud uimased päikesepoolsetel puutüvedel peesitavad kärbsed, liikvel on ka sääski, keda kohati ka pisikeste parvedena surumas võib märgata. Kasvuhoones, kus on juba soojem, oli laupäeval isegi üks pisiliblikas lendu läinud.
Viljandi kesklinna lumemäed annavad aimu, et talve lõplikku taandumist tuleb veel omajagu oodata.
Aga ühel majaseinal nägin ronimas kakstäpp-lepatriinut, kes oli ilmselt äsja voodrilaudade vahelt välja pugenud ja üleni tolmuga kaetud. Too loomake mõjus seal nagu pesueht Kevade Märk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar