Täna sain ka hea kaasblogija webxani nii kaugele, et ta soostus mõneks tunniks oma töökabineti ja lahutamatu sõbra arvuti hülgama, päevinäinud truule Toyotale hääled sisse lööma ning minuga ühinema keskkevadiseks loodusretkeks. Sihiks oli sedakorda seatud meie üks klassikalisi Tartu-lähedasi vaatluspaiku: Ilmatsalu-Kärevere Linnutee loodusrada, täpsemini selle Ilmatsalu-poolne, vallavalitsuse lähistelt algav, OÜ Ilmatsalu Kalale kuuluvaist tehistiikidest mööduv ja paar kilomeetrit eemal kõrguva linnuvaatlusorni juures kevadeti üleujutuse tõttu järsult katkev lõik (eilne foto tornist, vaatega Ilmatsalu kanalile ja piki selle kallast kulgevale teele).
See piirkond on tuntud ühe Tartumaa parima linnuvaatluspaigana, kus on täheldatud enam kui 200 liiki sulelisi. Ilm oli päikeseline, tuuletu ja kevade palavaim: paar pügalat üle 20 kraadi. Kõik see süstis optimismi nii linnu- kui putukavaatluse osas.
Paraku saime Ilmatsallu saabudes halva üllatuse osalisteks. Nimelt oli kalakasvanduse omanik OÜ Ilmatsalu Kala talve varjus (mil innukaid ja potentsiaalselt häälekaid linnusõpru vähe liikvel) sooritanud sisuliselt lageraie kogu kalamajandi kompleksis, saagides maha peaaegu kõik tiikidevahelised põõsad (muuhulgas ka kase, mille otsa eelmistel aasatel oli pesakukru põiminud haruldane kukkurtihane). Eks ole samas arusaadav, et OÜ juhatuse moodustavad isandad Sonn ja Hallas ei hooli niivõrd lindudest ega linnusõpradest, kuivõrd oma firma kasumlikkusest. Ning kindlasti on neil lagedal alal lihtsam ohjata sala-kalastajaid, kes muidu põõsaste varjus muretult õngitseda võisid. Samas on kurb, et ärihuvide nimel hävitati väärtuslik pesitsusala paljudele väikestele sulelistele ja muudeti tiigid elupaigana ebaturvaliseks ka varjelise eluviisiga veelindudele. Nii polnud ka ime, et meie "linnusaak" jäi oodatust palju kasinamaks.
Siiski täheldasime teiste seas kahte laululuikede (Cygnus cygnus) paari, samuti kiivitajaid ja hallhaigrut, pisematest sulelistest näiteks pruunselg-põõsalindu ja häälekat rästas-roolindu. Linnuvaatlustorni lähistelt, rüüstest puutumata jäänud alalt avastasime ka uudse kukkurtihase (Remiz pendulinus) pesapaiga, mida üks huviline juba agarasti filmimas oli. Eesti pisimat tihast ennast mul kahjuks jäädvustada ei õnnestunud.
Minu erihuviks on teadupoolest putukad, mistap piidlesin erinevalt webxanist põhiliselt rohetuvat rohukamarat, selmet pead kuklasse ajada. Aga pajupõõsastiku kadu nullis suuresti ära ka lootuse leida huvitavaid liblikaid ja muid putukaid, kes praegusel aastaajal nautinuks kindlasti pajude õiteküllust. Nägime küll paari pajuliblikat, koer- ja lapsuliblikat, ämblikke, samuti üht ujurit ja jooksikut, aga pildile polnud püüda eriti kedagi uut & huvitavat.
Retk kujunenuks suisa õnnetuks, kui mitte... Enamvähem praegusel aastaajal olen reeglina trehvanud juba esimesi veest väljunud ja vastsekesta hüljanud noorkiile, näiteks harilikku vesikiili ja hiilgekiili. Aga arvestades tänavuse kevade "pikavinnalisust", olid mu seekordsed kiililootused seotud eeskätt ühe liigiga: meie ainsa valmikuna talvituva kiili, pronkskõrsikuga (Sympecma paedisca). See Saksamaal Siberi talikiilina tuntud kiil on Eestis viimastel kümnenditel tõhusalt kanda kinnitanud idapoolse levilaga liik - alla 4 cm pikkune loomake, keda olen varem kohanud küll sügisel, aga mitte veel kevaditi. Ning ei kulunudki kaua, kui märkasime webxaniga kõrsikulaadset väikekiili kulupuhmast lendu tõusmas! Hiljem märkasin veel mitut isendit, aga esimesed pildistuskatsed edu ei toonud. Päikesest ülesköetud loomad olid nimelt väga ätsakad, teine neist sööstis pärast häirimist sisuliselt otseteed üles taevasse, kuni sootuks silmist kadus (taolist asja tuleb harva ette isegi märksa kopsamakamate ja paremate lennuomadustega tondihobude puhul). Nii olin sunnitud webxani seltsi ajutiselt hülgama ja suunduma patrullima tiikidevahelistel kitsastel, kuluga kaetud maaribadel, et loom siiski korralikult kaadrisse jäädvustada. Pärast veerandtunnist otsingut saatis mind lõpuks edu: lähem uurimine kinnitas, et tegu oligi pronkskõrsikuga! Nii võisin Ilmatsalust lahkuda suhteliselt rahulolevana, hinges siiski kerge nukrus toreda paiga ärarikkumise pärast.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaEilne looduse aspekt oli pigem küll varakevadine kui keskkevadine. Isegi vaatamata sellele, et meil jäi tuvastamata veekogu veere roostikus aiavahele jäänud seakisa tegeva häälitseja liik, polnud kevadest erilist suurt muud jälge kui pealage kõrvetav päike ning maapinnalt puuduv lumi. Isegi ainsamatki lõokest ei kuulnud laulmas. Üksik sisask ja üks kägu. Märkasin veel kalakotkast ja konnakotkast, kes vast veidi toredamad vaadata olid.
VastaKustutaAga kukkurtihase möödunudaastane pesakoht nagu ka röökiva enamiku põõsa-, lehe- ja roolindude, punarindade, kanepilindude, ohakalindude ja väga paljude teiste põõsalembeste pesitsuskohad olid hävitatud. See tekitas endise meelispaiga vastu tõsise võõristuse.
Siiski ei saa salata, et puud-põõsad hakkavad juba omandama õrnrohelist jumet. Kevad on külmade ööde tõttu olnud kui paisu taga, valmistudes kohe-kohe täie hooga oma õigustesse asuma. Tänane 25-kraadine õhusoe ja loodetav pikse-padukas aitavad sellele kindlasti kaasa.
VastaKustuta