Eks osaliselt ole selles süüdi jalgpalli maailmameistrivõistlused, teisalt aga ka labane laiskus, aga kibe tõde on see, et Loodusluup sörgib 20 päeva ajast maas. Samas on vahepealsesse aega mahtunud rikkalikult loodusretki ja uusi avastusi, mis pikisilmi kajastamist ootavad. Püüan lähipäevil olukorda parandada, esialgu keskendudes pildimaterjali üleslaadimisele ja seda jõudumööda tekstidega täiendades.
Alljärgnevalt leiab pildilist kajastust 15. juuni hilisõhtul Ulilas ette võetud paaritunnine jalutuskäik majatagusele jõekaldale. Huvitavamatest leidudest väärivad märkimist kahte liiki hüpikämblikud, soojadel seintel, rohukõrtel istudes ennenägematult tiibu laiutavad vesineitsikud, kõrrel turninud raisamatja, ajaloo parimad kaadrid pakkunud emane väike-tondihobu, saagijahil teotapikud, kohmaka olekuga koibik, kentsaka tumeda tiivaäärisega pisikärbes ja juba mõnevõrra vanalooma ilmet võttev ritsikas. Kõike seda saatis jõeluhale omaselt sääskede armutu rünnak.
Jõeäärsed vanad paadikuurid pakuvad üllatavaid avastusi. Nii oli katuseäärte alla oma vastsekestad jätnud terve hulk vesikiile. Lisaks avastasin sealt ühtiva ehmestiivaliste paarikese.
Ma ei paneks siinkohal niivõrd süüd jalgpallimängijatele (igal lollil oma lõbu), kuivõrd sellele, et ülekannete jälgimisest endale haigus kujundatakse.
VastaKustuta