Kuninglik kiilipäev

Viimasest blogipostitusest on möödas peaaegu aasta, nii et tuleb veidi aktiivsust ilmutada, enne kui blogger mu konto suhtes kurje plaane hakkab hauduma. Teisalt võiks ju albil kombel kahtlustada, et mul leidub kümneid truid püsilugejaid, kes kõik need kuud iga päev kannatlikult seda lehte kontrollimas on käinud, alati kibedasti pettudes. Sellisel juhul on mul täna rõõm teid tervitada uue blogilooga!

Napi ajaressursi kiuste olen tänavugi sooritanud terve rea loodusretki, abiks ikka vana ustav Canon G9, mida pikemate vahemaade puhul assisteerib Fujifilm FinePix HS10. Eriti põnevaid avastusi pole need retked siiani kaasa toonud, mitte et ka kohtumine vanade tuttavatega rõõmu ei valmistaks. 

Kevadhooajast väärib märkimist ehk asjaolu, et mu öist putukavaatluslina külastas paar toredat maipõrnikat - varem pole seda veel juhtunudki. 

Muidu kulges kevad omasoodu ning putukad ilmusid välja enamvähem õigel ajal ja üsna mõistlikes hulkades. Minu esimene liblikas oli sel aastal kirju koerliblikas, kiilihooaja avasid aga rabakiilid koos hariliku vesikiiliga.

Just kiilidel tahaksingi käesolevas loos pikemalt peatuda, siirdudes ajas paar päeva tagasi. Laussajuse eelõhtu jätkuks pilvise, jaheda ja vihmapisusena alanud jaanipäev asus pärastlõunal tasahilju suvisemat vunki koguma. Nii leidsin poole nelja paiku, et pikka rattatiiru ei tasu enam ette võtta, kuid väiksem sutsakas ei teeks trenni mõttes siiski paha, eriti kui ka mõni tore putukas või muu elur kaamera ette peaks trehvama. Sestap võtsin suuna Männimäe linnaosa piiri ääres asuvale Orika sillale, mille ümbruskond juba ammusest ajast mu putukaretkede üheks põhisihtkohaks on olnud. Siin oli mul nüüd valida kolm võimalust: kas käänata paremale, vanale kitsarööpmelise raudtee tammile, mis suundub otse ühte mu sagedasse vaatluspaika, mitmekesiseid loodusmaastikke pakkuvale Siniallikule, jätkata esialgu sõitu piki Karksi-Nuia maanteed Loodi suunas või seada hoopiski siht vasakule, ümber Viljandi järve kulgevale matkarajale. Pärast pikka vaagimist otsustasin lõpuks, et käin korraks kaemas paari viimatimainitud matkaraja algusesse jäävat hüva kiilivaatluskohta, et seejärel sooritada  Sinialliku-tiir.

Mainitud kiilikohad on pajude ja leppadega palistatud rohumaalapid Viljandi ürgoru nõlval, sajakonna meetri kaugusel järvest. Eelmisel, nädalatagusel retkel olin siin märganud lendamas kuningkiile, kusjuures mulle tundus, et isegi kollavööt-kuningkiili (Anax parthenope), eelmises blogiloos lähemalt kirjeldatud liiki, kelle esmaleid Eestist pärineb mõne aasta tagant Pangodist ja kellest sain eelmisel suvel oma esimese, kehvapoolse kaadri just ühe siinse heinamaa servas, viie meetri kõrgusel lepa otsas istuvana.

Päike oli asunud üha julgemini pilve vahelt piiluma ja kiilid ei jätnud seda mitte tervitamata. Nii olid end kruusasele rajale peesitama seadnud isane triip-vesikiil ja emane hännak-rabakiil, näha võis ka eristuva  värvusega viimase tagakehalaigu poolest kergesti äratuntavaid suur-rabakiile (pildil isane). 

Teeveersetel põõsastel ja rohttaimedel soojendas end rohkesti harilikke ja triip-vesikiile. Viimaste isasloomad on hakanud omandama küpset välimust - nende silmad ja tagakehad on liigile iseloomulikult siniseks värvumas. Esimesel pildil on kujutatud nooremat (pildistatud samas paigas nädal varem), teisel vanemat ja sinisemat isendit. Võrdluseks olgu toodud ka pruun emasloom.

Jõudnud esimese kiili-heinamaani, sai kohe selgeks, et olukord on lootustandev. Vesi- ja rabakiile leidus siin päikesevanni võtmas lausa kümnete kaupa ja taevalaotuses võis pikeerimas täheldada ka suursugusemaid eksemplare - kuningkiilid! Mõni paarike oli samas ette võtnud ka soojätkamise: asjaga olid ametis kevad-tondihobud ja harilikud hiilgekiilid. 

Eesmine, rajast järvepoolne heinamaa andis kohe ka esimese kuningkiili-saagi: rohukõrte vahele oli peitunud emane rohevööt-kuningkiil (varem tuntud kui lihtsalt kuningkiil, Anax imperator). See tõepoolest kuningliku kogu ja välimusega loom on meie kiilide uhkeim esindaja. Tõsi küll, rohelise põhitooniga emasloom jääb isase kõrval veidi tagasihoidlikuks ja tema avastamine rohu keskelt nõuab üsna vilunud silma. 

Matkarajast paremale jääb kõrgem ja vaheldusrikkam, noorte kuuskede ja  mändide, samuti paju- ja lepavõsaga pikitud rohumaa-ala. Siit leidsin mitme aasta eest oma esimese emase kuningkiili. Täna köitis aga hakatuseks mu pilku Anax imperatori uhke isasloom, kes ka lahkesti pildile soostus jääma.

Sealsamas lähedal oli end sisse seadnud päeva teine emane rohevööt-kuningkiil.

Ja mõni meeter eemal märkasin veel üht huvitavat tondihobu moodi tegelast, kelles esmapilgul kahtlustasin rohesilm-tondihobu ja pruuni tondihobu hübriidi. Too kiil lasi endast vaid paar kaugemat kaadrit klõpsata ja otsustas seejärel lendu minna. Hiljem kodus uurisin asja lähemalt ja jõudsin veelgi põnevamale järeldusele: tegu oli emase kollavööt-kuningkiiliga (Anax parthenope)! Nii et kuningkiilide-alane ajalugu kordas end minu jaoks peaaegu täpselt samas kohas.

Edust tiivustatuna väntasin edasi järgmise heinamaa serva, et ka sealne kiilielustik üle vaadata. Alustuseks sain kenasti pildile rohesilm-tondihobu (Aeshna isosceles) - liigi, kelle üheks esmaavastajaks Eestis ma mõne aasta eest kogemata kombel sattusin. Praegu on too algselt meist lõuna pool elunenud kiil end vähemasti Viljandi ümbruses edukalt sisse seadnud. Antud liigi soolised välimuse-erinevused on muide üpris minimaalsed.

Üldiselt tundus aga, et see heinamaa ei ole kiilide osas sama rikkalik kui eelmine. Pärast pikka kõrges heinas kahlamist, mille käigus pükstesse takerdus rohkesti roomava madara ("virnheina") võsusid, olin juba lootust minetamas, kui järsku peatus mu rohukõrte vahel uitav pilk... isasel kollavööt-kuningkiilil! Kusjuures meetri kaugusel oli end sisse seadnud teinegi eksemplar! Nii sain sellest uuest liigist lõpuks korralikud jäädvustused - mida paremat ühelt kiiliretkelt tahta!

Nagu kuningkiilidest veel küllalt ei oleks, leidsin angervaksapuhmast selle päeva teise ja mitte vähem kauni isase Anax imperatori.

Et see vinge kiilijaht oli omajagu aega võtnud, pidasin targemaks Sinialliku-plaanist loobuda ja jätkata teekonda ümber Viljandi järve. Sammuli kandis leidub veel üks väike õhtupäikesele avatud heinamaalapike, mis kiilide meelispaigaks on. Siin avastasin teiste seas mõned valgelaup-rabakiilid (Leucorrhinia albifrons) - mitte just kõige tavalisemad loomakesed, kelle puhul isaste tagakeha eesmine pool küpsemas eas sinakashalliks värvub. Sama liigi emastega seda ei juhtu - nemad säilitavad oma kollased täpid mustal taustal. 

Pärast pikka ja väsitavat rügamist äärmiselt reljeefsel ja konarlikul matkarajal jõudsin viimaks selle Viiratsi-poolsesse otsa, kus sooritasin õhtu viimase kõrvalepõike alla järvekaldale. Ja keda ma peaaegu otsekohe näen lähima pajupõõsa otsas - isast Anax parthenopet (vt selle loo esimest pilti)!

Vaatamata eelkirjeldatud toredatele õnnestumistele on mul jätkuvalt leidmata terve hulk Eesti suurkiililiike, kellest suurimat huvi tunnen ma hariliku vöötkiili (Cordulegaster boltoni) vastu. Too uhke kollatriibuline loom asustab metsaojade kaldaid - oleksin tänulik vihjete eest tema leidmiseks!