Alustuseks

Olen elusloodusest huvitunud nii kaua, kui ennast mäletan. Samas, vaatamata sellele, et mu esimene ülikoolis omandatud erialagi seondub otseselt loodusega, oli see huvi mul üsna hiljuti veel peamiselt teoreetilist ja pealispindset laadi. Tuleb tunnistada, et ega ma tänagi veel oma kuigi süsteemseid ega praktilisi teadmisi Eesti elusloodusest. Aga olukord on hakanud muutuma seoses huvitumisega digitaalsest fotograafiast, mis on lisanud minu jaoks looduses käimisele uue mõõtme, innustades ka täiendama lünklikuks jäänud teoreerilisi teadmisi. Loodusretked fotokaameraga kuuluvad minu ellu nüüd juba mitmeid aastaid. Rännakud erisugustel loodusmaastikel on pakkunud mõnusat lõõgastumist, toredaid elamusi ning boonusena sadu huvitavaid ülesvõtteid looma-, taime- ja seeneriigi üksikesindajatest ning nende elupaikadest.

Minu "lemmikmodellideks" on olnud putukad ja teised selgrootud - seda põhjusel, et neid on ühest küljest huvitav (nad kipuvad peituma ja põgenema, selmet seene või taime kombel tuimalt passima jääda) ja teisalt siiski suhteliselt hõlbus (ettevaatliku tegutsemise korral) kaamerasilma ette püüda. Putukateemal olen ühe üldisema ja ühe spetsiifilisema jutukese ilmutanud ka enda peamises blogis Mõttesahver. Muidugi paistab see loomarühm silma ka suurima morfoloogilise mitmekesisuse ja liigirikkusega - seega pole põhjust peljata, et pildistatavad end kunagi ammendaksid. (Mitte et taoliselgi puhul ei võiks asuda neid "küttima" spetsiifilistes situatsioonides või keskkondades.)

Eelmisel aastal asusin hea sõbra ja kaasblogija webxani innustusel agaramalt jälitama ka sulelisi - ühistest retkedest pajatab tema blogi Linnuretked. Too samm oli seotud tõhusa zuumitoru ehk telekonverteri soetamisega mu ustavale Canon G9-le. Lindude pildile püüdmine on märksa keerukam kui putukate jäädvustamine, kuna tegu on äärmiselt valvsate ja kiirete loomadega, kes pealegi viibivad valdavalt kõrgel puuvõrades. Sellele vaatamata kavatsen edaspidigi G9-ga linnurahvast kimbutamas käia. Loomulikult ei jää minust jäädvustamata ka muu huvitav, kaunis, haruldane vms, mis teel ette satub.

Minu retked on mind eelmistel aastatel peamiselt viinud Viljandi ja Tartu ümbruskonda, mõnikord aga kaugemalegi. Kahel korral on õnnestunud jäädvustada ka Alpide ja ühel puhul Lõuna-Hispaania elustikku. Käesoleval aastal loodan pöörata rohkem tähelepanu Eesti erisugustele elupaikadele ja ökosüsteemidele. Selleks loodan isiklikule kondimootorile jalgratta väntamisel, ühistranspordile ja autoomanikest sõprade abile, kes õnneks samuti loodusesõbrad on.

Olen juba pikemat aega vaaginud loodusretkede-blogi algatamist. Sealjuures on peamiseks vastuargumendiks olnud taolise tegevuse ajamahukus - arvestades, et mul kipub vähe mahti jääma ka muu blogimise jaoks. Lohutasin end sellega, et teatud määral on loodusvaatluste dokumenteerimise funktsiooni täitnud mu konto Fotoalbumi pildikeskkonnas (kus tänaseks leidub juba 23 Putukate ja mutukate kausta, paljud pildid varustatud määrangute ja kommentaaridega, lisaks ka terve hulk muid looduseteemalisi albumeid). Siiski leidsin nüüd, et seoses uue "hooaja" algusega on aeg küps loodusretkede blogi sünniks. Tehtud vaatlusi ja kogetud elamusi sõnas ja pildis jäädvustades suudan ehk pakkuda huvitavat lugemist ja kasulikku infot, võib-olla innustada kedagi ka ise kaameraga loodusesse minema. Samuti aitab blogipidamine mul retkedelt saadud kogemusi ka enda jaoks senisest tõhusamalt talletada.

Blogi nimi seondub ühelt poolt ülekantud tähenduses looduse "luubi alla" võtmisega, teisalt aga otsesemalt looduse pisielanike ja -vormide (makrorežiimis) jäädvustamisega. Siinsed lood saavad loodetavasti üsna operatiivselt ja asjakohaste kaadritega illustreeritult kajastama mu eelseisvaid loodusrännakuid ja huvitavamaid üksikvaatlusi.

Seega - tere tulemast Loodusluubi jälgijaks!