Seekordne väga lumerohke talv ei taha kiirustada positsioonide loovutamisega - nii on Viljandis vaatamata juba mõnda aega kestnud korralikule sulailmale lumi jätkuvalt nõnda paks, et kipub üle kummikuserva. Samas on selgete kevademärkidena puutüvede, kõrte, kuivanud okste, lehtede, samblatuttide ja jänesepabulate ümber lumme sulanud süvendid ja tühimikud. Selles süüdiolev kevadpäike soojendab tõesti tublisti, pannes räästad ladinal tilkuma ja ärgitades värvulised innukalt laulma.
Täna sooritasin kaameraga väikese ringkäigu koduaias, raudteel ja selle taga võsastikus. Lindudest õnnestus jäädvustada vaid aianurgas vahtra otsas sidistanud rohevinti, küll aga kohtasin garaažiuksel päikese käes peesitamas esimesi kevadisi kärbseid ja paari huntämblikku. Viimased tegutsesid ka maja taga kasvuhoones. Üks ämblik oli kartulimaal sooritamas retke üle lumevälja, lootuses leida sõbralikum koht enda sisseseadmiseks. Aiamaalt avastasin ka hulgaliselt jänese- ja mõnevõrra ka metskitsepabulaid, viimane asjaolu seletab kardetavasti ka pirniokste "pügamist".
Ilmselt kulub veel paar nädalat lume lõpliku sulamiseni - siis on lootust näha ka esimesi liblikaid ja kevadõisi.
Tasapisi, kuid nad liiguvad siiski!
VastaKustutaMinu tänane sutsak piirdus sinitihaste ja rohevintide laulmise ning koerliblika leidmisega koridori seinalt. Ega ma küll otsija pilguga ringi ei liikunud. Jätkan enda muljete pajatamist oma vastavas raamatus: http://linnuretked.blogspot.com/
Mul pole paraku midagi reklaamida :P
VastaKustuta