Talvised külalised

Kogenum blogilugeja arvatavasti teab, et minu kodu asub Viljandi linna äärmises kirdeservas, otse raudtee ääres, ja teisel pool rööpaid saab alguse mitmekesine, enam või vähem looduslikus seisus ala, mille võiks peent ökoloogiaterminit kasutades mosaiikseks kultuurmaastikuks nimetada. Teise olulise asjaoluna omame linna kohta päris suurt aeda, kus kasvab mitmesuguseid puid ja põõsaid. Kolmandaks on aiavõrk mitmest kohast katki ja vajaks uuendamist. Neljandaks pole meil juba hulk aastaid koera. Kõik need asjaolud on tinginud olukorra, kus meie aed muutub eriti just karmimatel talvedel mitmesuguste metsaelanike jaoks huvipakkuvaks paigaks, kust käia täiendavat ninaesist otsimas.

Mitmel varasemal aastal on meie hilistalvisteks-varakevadisteks püsikülalisteks olnud nurmkanad ehk põldpüüd (Perdix Perdix). Need ujedavõitu linnud on meie aias luusinud 6…7-liikmeliste salkadena, otsides paljandunud pinnaselaike, kus leidub väärt nokapoolist. Inimasulate lähedusse tulevadki põldpüüsalgad tüsedama lumikatte korral, kui metsa alt toidu leidmisega raskusi tekib. Värske lumega on tore vaadata põldpüüde jäljeridu, mis risti-rästi üle lume kulgevad. Kahjuks sel talvel põldpüüd meie aeda ei jõudnud.

Harilikumatest sulelistest on mu koduaia talvisteks püsikülalisteks hallvaresed (Corvus corone cornix) ja harakad (Pica pica). See olukord ei ole tegelikult kuigi soodne, silmas pidades pisemaid linde, kellel peagi küpsemas plaan aias pesa punuda. Samas soosib vareslasi olukord, et koera puudumisel viskab mu heasüdamliku loomuga ema teinekord toidujääke lindudele. Ka kompostihunnik on nende seas hinnatud söögilauaks.

Pisemate suleliste osas on käesolev talv olnud üpris tagasihoidlik. Aknatagust lindude toidumaja on külastanud valdavas enamuses vaid rasvatihased (Parus major). Varasematel talvedel pakkusid neile konkurentsi ka sini- ja salutihased, rohevindid, kodu- ja põldvarblased, leevikesed ja aastate eest isegi üks suur-kirjurähn, kes end tükiks ajaks linnumaja külge parkis, ise peadpidi vaevu avast sisse mahtudes.

Eelmisel, karmil talvel läksid lood meie aias eriti huvitavaks. Näha võis märke jänese tegevusest – jälgi, pabulaid ja näksitud oksi. Aga mis veel uhkem: tagaaeda olid paaril korral külastanud metskitsed (tuntud ka kui kaberid ehk kabrised; Capreolus capreolus)! Seda kinnitasid lumele jäetud iseloomulikud piklikud ekskremendi-kuulikesed. Tänavu sai kitse-saaga vinge jätku. Esmalt tabas ema pakaselise veebruari keskel otse meie maja kõrval jalgrajal magamas mitu kaberit. Ise märkasin neid esmakordselt 26. veebruaril elutoa aknast – viiekesi nooliti  meie aeda põhjaküljelt kõrge puishekina piiravaid elupuid. Avasin pakast trotsides ettevaatlikult toaakna ja vaatamata pilves ilmale plõksisin kabristest tubli hulga pilte. Seni olin metskitse parimal juhul looduses pildistada saanud paarisaja meetri kauguselt, nii et loomast paistsid lopsaka heina tõttu vaid peanupp ja suured kõrvad. Sestap olin oma "jahisaagiga" vägagi rahul.

Päev hiljem paistis päike ja kitsed olid taas elupuid pügamas. Sedapuhku märkasin aias lausa seitset looma ja viis neist olid söaka noore soku juhtimisel tulnud eriti lähedale – vaid tosina meetri kaugusele elutoa aknast. Niisugust ülisoodsat võimalust ei saanud mõistagi raisku lasta – nii haarasin kärmelt G9 ja avasin vaikselt akna. Järgnevalt sündis mitukümmend elu parimat kitsekaadrit. Pildid tehtud, sai siiski vaadatud, et elupuud hakkavad alt juba õige hõredaks jääma. Sestap peletasin isukad kaberid aiast ära – soku eestvõttel plagasid loomad aiaaugu kaudu raudtee-tagusele jäätmaale, kust jäid mind umbusklikult piidlema.

Paaril päeval tulid kitsed siiski veel elupuudega maiustama. Õnneks ilmnes, et nad ei hoolinud kuigivõrd noortest kirsi- ega ploomipuudest, samuti mitte marjapõõsastest. Aga meie uhke puishekk sai hullusti ära räsitud.