Esmaspäev, 13. mai 2013

Putukate TOP10 2013

Maikuu on jõudmas poole peale, mistap on mul viimane aeg välja tuua oma tänavune "soovinimekiri" ehk seninägemata kaunite, põnevate ja muidu suursuguste putukate TOP10, keda oleks vahva kohata ja kaadrisse saada.
Esmalt aga väike meenutus mu kahest eelnevast samalaadsest ettevõtmisest ja nende tulemustest. Eelmisel aastal jäi TOP10 avaldamine vahele, aga aastal 2011 kuulusid mu valikusse järgmised liigid:
MEGABOONUS (keda tõenäoliselt ei leia, aga kelle leidmine oleks oivaline kordaminek): Kollavööt-kuningkiil (Anax parthenope), tontsuru (Acherontia atropos), kassitapusuru (Agrius convolvuli) või oleandrisuru (Daphnis nerii).

Pean nukralt nentima, et nende liikidega pole ma vahepeal erilist edu saavutanud - seda paari erandiga. Haavalumikust on mul üks kidur ja kauge ülesvõte, mis pärineb kodulähedaselt veevärgi alalt. Selle vea tahaks tänavu kindlasti parandada - usutavasti mõne Parika või Soomaa tiiru raames. Pääsusaba osas tõi õnne minu õuele mullune suvi: seda liiki kohtasin nii juulis Viljandi külje all Kikka bussipeatuse lähistel sirelihekis kui ka augustikuisel matkareisil Slovakkia Penniini mägede jalamil. Aga ülejäänud TOP10-liike ma vahepeal trehvanud ei olegi. Tahaks loota, et tänavune hooaeg osutub edukamaks, aga see eeldab ka õnne soosingut. Seevastu õnnestus mul juba aastal 2011 leida üks Megaboonuse-liikidest: kollavööt-kuningkiili, kelle mõlemast soost isendeid ka eelmisel suvel Viljandi järve matkaraja ääres trehvasin. Tegu on Lõuna-Eestis hoogsalt kanda kinnitava lõunapoolse levilaga liigiga.

2009. aasta nimekiri oli selline:
  • Haavalumik (Limenitis populi)
  • Suur-kiirgliblikas (Apatura iris) või väike-kiirgliblikas (Apatura ilia)
  • Harilik päevakoer (Arctia villica, valmik)
  • Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) või punalaik-haavasuru (Laothoe populi)
  • Käätsusikk (Acanthocius aedilis)
  • Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii)
  • Kakslaik-kiil (Epitheca bimaculata)
  • Kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa)
  • Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)
  • Maipõrnikas (Melolontha hippocastani)
Sellest nimekirjast olen tänaseks leidnud mõlemad kiirgliblikad (Varesemägede ja Parika piirkonnast), päevakoera, punalaik-haavasuru (mõlemad on korduvalt külastanud mu Viljandi-kodumaja ette heisatud öövaatluse-lina), kakslaik-kiili (Tomuski järve kaldalt) ja maipõrnika (on korduvalt lennanud öösel linale, aga ühe eksemplari leidsin tunamullu ka Orika-Sinialliku matkaraja äärest). 


Pärast hoolikat vaagimist ja eelnenud kogemuste arvessevõttu valmis


Putukate TOP10 2013:

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - väga suur ja nägus kesk- ja hiliskevadine liblikas, väidetavalt Eestis tavaline, aga ei ole seni kippunud end mulle näitama. Sealjuures peaks isasloom lendama ka päevaajal. Tema leidmisega on juba kaunis kiire, sest valmikud on liikvel aprilli keskpaigast või mai algusest juuni alguseni.

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - mõlemad liigid olla "Euroopa putukate" (2005) kohaselt Eestis üsna sagedad, aga "Eesti liblikate määraja" (1996) ei ole nii optimistlik, nentides, et kollapaabusilm esineb meil lokaalselt ja harva, kevadpaabusilm on küll levinud kogu Eestis, aga mitte sage. Lootust lisab samas tõik, et Eesti E-elurikkuse andmetel on mõlemat liiki leitud ka Viljandi lähistelt, Ramsist ja Heimtalist. Mine või spetsiaalselt uurima. Minu senised vaatlused on piirdunud vaid kevadpaabusilma röövikuga, kelle tabasin paar aastat tagasi Parika kandis üle asfalttee roomamas. Kummagi liigi valmikud lendavat maist juuni keskpaigani, kusjuures isased ka päeval. 

3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) - ka need kaks olla raamatu "Euroopa putukad" kohaselt  Eestis üsna sagedad - väide mida ma kahjuks oma kogemusest kinnitada ei saa. Parkide ja salumetsade liigi, "Eesti liblikate määraja" andmetel Vahe- ja Ida-Eestis leiduva pärnasuru lennuaeg algab määraja järgi mai lõpus, kestes juuni lõpuni, temast veelgi harilikum ja kopsakam sirelisuru lendavat juunis-juulis. Kumbagi liiki on leitud Heimtalist, kus näikse elavat usin liblikahuviline, kes agarasti Eesti e-elurikkuse andmebaasi edendab. (Pean tunnistama, et teeksin seda isegi hea meelega, kui sealne anketeerimine ei oleks nii põhjalik ja ajamahukas.)

4.  Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) - Eestis looduskaitse all olevad mosaiikliblikad on kauni tiivamustriga päevaliblikad, kes eelistavad elupaigana päikesepaistelisi niitusid. Teelehe-mosaiikliblikas lendab mai lõpust juuni keskpaigani, samas kui suur-mosaiikliblikas juunis-juulis.  Teadaolevalt on kahest liigist tavalisem suur-mosaiikliblikas, keda olla leitud ka Kärevere kandist, kuhu minagi olen aegajalt retki sooritanud, lisaks veel Alatskivi parkmetsast. Teise liigi tarvis on sisse seatud hoiuala Puka lähistel.

5. Haavalumik (Limenitis populi) - tänavu on mul kindel plaan see suur ja uhke metsaliblikas korralikult üles pildistada. Liik eluneb leht- ja segametsades, röövik eelistab toidutaimena haaba. Eesti suurima päevaliblika valmikuid kohtab metsateedel, kus neid meelitavad veelombid, aga ka ekskremendid. Liigile on omane lühike valmikupõli - vaid paar nädalat. Liblikad on liikvel juuni keskpaigast juuli lõpuni.

6. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - meie kõige suurem, kopsakat herilast meenutav klaastiib. Looma olen kohanud ühel korral paari aasta eest Viljandi külje all veevärgi alal, aga toona ei õnnestunud mul teda jäädvustada. Eestis on liblikas üsna haruldane, lennates peamiselt juunis-juulis.

7. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - see Eestis tavaliseks loetav, muidu väga väheütleva välimusega, ent ülipikkade tundlatega (eriti isastel) varustatud sikk eluneb okasmetsades, olles end kuidagimoodi suutnud seni minu eest varjata. Loodame, et tänavu saab see ebaõnn mul otsa. 

8.  Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - Eestis väidetavalt sage, lehtmetsade, aga ka kompostihunnikutega seotud liik, kelle senine mitteleidmine on minu jaoks üha kummalisem. Tänavu oleks viimane aeg see kurioosne puudujääk kõrvaldada.


9. Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii) - Eestis lokaalse levikuga väga suur ja kaunis kiil, oma sugukonna ainus esindaja, kes eelistab metsaojade ja väikeste jõgede lähedust. Eelmisel aastal läks mul korda hankida tema võimalike elupaikade osas paar vihjet Eesti juhtivalt kiilieksperdilt Mati Martinilt, tänavu tuleks need üle kontrollida. Liiki olla näiteks kohatud Elva lähistel. Lennuaeg on sellel uhkel loomal juunist augustini.

10. Mistahes suurkiili veest väljunud vastne / valmiku koorumine. Kauaaegse kiilihuvilisena on äärmiselt piinlik tunnistada, et ma pole veel kordagi selle vaatepildi peale sattunud. Põhipõhjuseks on asjaolu, et kiilide koorumine leiab tavaliselt aset öösel või varahommikul - ajal, mil õhk on niiskem ja mitmesuguseid röövloomi vähem liikvel. See viga peab tänavu saama parandatud mõne spetsiaalse ööretke abiga.

MEGABOONUS: Sini-paelöölane (Catocala fraxini) - Euroopa suurim (ja ilmselt ka kauneim), augustis ja septembris lendav öölane, kelle röövikud toituvad haaval. Eestis olla liik tavaline, aga minu katsed teda linale meelitada ei ole seni edu toonud. Sini-paelöölane ei olevat ka eriti agar valgusele lendaja. Igatahes oleks tema tabamine (ja täies ilus ülespildistamine) minu jaoks tõeline suursündmus. Lootust lisab asjaolu, et lähiliik puna-paelöölane on õnnestunud kahel korral pildile saada.

Mitme TOP10 liigi leidmiseks kavandan tänavu senisest süsteemsemat eeltööd, selgitamaks välja nende kindlad (ja mõistlikul kaugusel paiknevad) asurkonnad, et siis sooritada sihipäraseid ekspeditsioone loomade kaadrisse püüdmiseks. Samas oleksid väga tänuväärsed ka blogilugejate võimalikud vihjed, kust neid liike leida võiks.

Neljapäev, 9. mai 2013

Siberi talikiil Ilmatsalu raiesmikul

Täna sain ka hea kaasblogija webxani nii kaugele, et ta soostus mõneks tunniks oma töökabineti ja lahutamatu sõbra arvuti hülgama, päevinäinud truule Toyotale hääled sisse lööma ning minuga ühinema keskkevadiseks loodusretkeks. Sihiks oli sedakorda seatud meie üks klassikalisi Tartu-lähedasi vaatluspaiku: Ilmatsalu-Kärevere Linnutee loodusrada, täpsemini selle Ilmatsalu-poolne, vallavalitsuse lähistelt algav, OÜ Ilmatsalu Kalale kuuluvaist tehistiikidest mööduv ja paar kilomeetrit eemal kõrguva  linnuvaatlusorni juures kevadeti üleujutuse tõttu järsult katkev lõik (eilne foto tornist, vaatega Ilmatsalu kanalile ja piki selle kallast kulgevale teele). 
See piirkond on tuntud ühe Tartumaa parima linnuvaatluspaigana, kus on täheldatud enam kui 200 liiki sulelisi. Ilm oli päikeseline, tuuletu ja kevade palavaim: paar pügalat üle 20 kraadi. Kõik see süstis optimismi nii linnu- kui putukavaatluse osas.
Paraku saime Ilmatsallu saabudes halva üllatuse osalisteks. Nimelt oli kalakasvanduse omanik OÜ Ilmatsalu Kala talve varjus (mil innukaid ja potentsiaalselt häälekaid linnusõpru vähe liikvel) sooritanud sisuliselt lageraie kogu kalamajandi kompleksis, saagides maha peaaegu kõik tiikidevahelised põõsad (muuhulgas ka kase, mille otsa eelmistel aasatel oli pesakukru põiminud haruldane kukkurtihane). Eks ole samas arusaadav, et OÜ juhatuse moodustavad isandad Sonn ja Hallas ei hooli niivõrd lindudest ega linnusõpradest, kuivõrd oma firma kasumlikkusest. Ning kindlasti on neil lagedal alal lihtsam ohjata sala-kalastajaid, kes muidu põõsaste varjus muretult õngitseda võisid. Samas on kurb, et ärihuvide nimel hävitati väärtuslik pesitsusala paljudele väikestele sulelistele ja muudeti tiigid elupaigana ebaturvaliseks ka varjelise eluviisiga veelindudele. Nii polnud ka ime, et meie "linnusaak" jäi oodatust palju kasinamaks. 
Siiski täheldasime teiste seas kahte laululuikede (Cygnus cygnuspaari, samuti kiivitajaid ja hallhaigrut, pisematest sulelistest näiteks pruunselg-põõsalindu ja häälekat rästas-roolindu. Linnuvaatlustorni lähistelt, rüüstest puutumata jäänud alalt avastasime ka uudse kukkurtihase (Remiz pendulinus) pesapaiga, mida üks huviline juba agarasti filmimas oli. Eesti pisimat tihast ennast mul kahjuks jäädvustada ei õnnestunud.
Minu erihuviks on teadupoolest putukad, mistap piidlesin erinevalt webxanist põhiliselt rohetuvat rohukamarat, selmet pead kuklasse ajada. Aga pajupõõsastiku kadu nullis suuresti ära ka lootuse leida huvitavaid liblikaid ja muid putukaid, kes praegusel aastaajal nautinuks kindlasti pajude õiteküllust. Nägime küll paari pajuliblikat, koer- ja lapsuliblikat, ämblikke, samuti üht ujurit ja jooksikut, aga pildile polnud püüda eriti kedagi uut & huvitavat. 
Retk kujunenuks suisa õnnetuks, kui mitte... Enamvähem praegusel aastaajal olen reeglina trehvanud juba esimesi veest väljunud ja vastsekesta hüljanud noorkiile, näiteks harilikku vesikiili ja hiilgekiili. Aga arvestades tänavuse kevade "pikavinnalisust", olid mu seekordsed kiililootused seotud eeskätt ühe liigiga: meie ainsa valmikuna talvituva kiili, pronkskõrsikuga (Sympecma paedisca). See Saksamaal Siberi talikiilina tuntud kiil on Eestis viimastel kümnenditel tõhusalt kanda kinnitanud idapoolse levilaga liik - alla 4 cm pikkune loomake, keda olen varem kohanud küll sügisel, aga mitte veel kevaditi. Ning ei kulunudki kaua, kui märkasime webxaniga kõrsikulaadset väikekiili kulupuhmast lendu tõusmas! Hiljem märkasin veel mitut isendit, aga esimesed pildistuskatsed edu ei toonud. Päikesest ülesköetud loomad olid nimelt väga ätsakad, teine neist sööstis pärast häirimist sisuliselt otseteed üles taevasse, kuni sootuks silmist kadus (taolist asja tuleb harva ette isegi märksa kopsamakamate ja paremate lennuomadustega tondihobude puhul). Nii olin sunnitud webxani seltsi ajutiselt hülgama ja suunduma patrullima tiikidevahelistel kitsastel, kuluga kaetud maaribadel, et loom siiski korralikult kaadrisse jäädvustada. Pärast veerandtunnist otsingut saatis mind lõpuks edu: lähem uurimine kinnitas, et tegu oligi pronkskõrsikuga! Nii võisin Ilmatsalust lahkuda suhteliselt rahulolevana, hinges siiski kerge nukrus toreda paiga ärarikkumise pärast.