Reede, 21. juuli 2017

TOP-liigid ja muud loomad

Vahepeal on sujuvalt möödunud mitu aastat ühtegi uut blogipostitust tegemata. Ka uusi TOP-nimekirju pole ma vahepeal salaja sahtlipõhjas viljelenud. See ei tähenda samas teps mitte mu loodus- ja putukahuvi raugemist: webxan ja teised asjasse pühendatud isikud võivad kinnitada, et pigem on asi vastupidi. Teisalt, blogipostituste tegemine on ühe perfektsionismipisikuga persooni jaoks paganama ajamahukas ettevõtmine, olgu siis formaat parajasti milline tahes. Nii ongi mu aeg (töisemate tegevuste kõrval) suuresti kulunud loodusretkedele ja neil tehtud fotode toimetamisele- piisavalt põhjalikuks blogimiseks ei jää lihtsalt mahti, ja tviidi-laadseid kiirsopsakaid ka nagu ei tahaks siia heisata, kui varem olen suutnud ikka põhjalikumat liini ajada. Viimastel aastatel on ajamahuka hobina lisandunud veel tegevus Facebooki loodusfotogruppides (sh kahes liblikagrupis, putuka-, kiili- ja väikeste elusolendite grupis) - lisan neisse oma paremaid jäädvustusi, kommenteerin teiste omi, modereerin ja aitan liike määrata.

Ega ma ei julge edaspidisekski blogimise renessanssi lubada - eks näis, mida tulevik toob. Aga et siiski mitte jätta muljet, nagu oleksin aastal 2014 maised mured ja hooled seljataha jätnud, otsustasin, et võtan kokku vahepealsed arengud 2014. aasta TOP10-liikide vallas. Vastav plaan eeldas päris mahukat tööd, et kõik asjakohased leiud (esialgu mitte kõige süsteemsemast) pildiarhiivist välja kaevata - aga siin see aruanne nüüd on.

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - üks isasliblikas tuli mu öövaatluslinale ka ööl vastu 28. aprilli 2015. Looduses ei ole ma seda liiki jätkuvalt ühelgi kujul kohanud ning kahel viimasel aastal ei ole kirilasi ka vaatluslinale laekunud.

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kollapaabusilm (Aglia tau) - kollapaabusilm on endiselt nägemata, küll aga õnnestus mul eelmisel kevadel Viljandimaal, Raudna jõe lähedasel niiskel raiesmikul üksikult männitüvelt leida kevadpaabusilma kaunis isasloom. 

Igal aastal olen looduses kohanud ka mõnda kevadpaabusilma röövikut - peaks võtma kaalumisele rööviku(te) kojutoomise ja liblikaks kasvatamise.

3. Sirelisuru (Sphinx ligustrivõi pärnasuru (Mimas tiliae). Mõlema liigi osas on toimunud positiivsed arengud. Pärnasuru ei tulnud kaua oodata: ööl vastu 23. maid 2014 tuligi üks kena värske isend mu vaatluslinale.
Kahjuks pärast seda ei ole mul pärnasuruga ainsatki kohtumist olnud. Suurem edu on mind aga tabanud seoses sirelisuruga. Esmalt hakkasin Viljandimaalt leidma selle kauni hiidliblika röövikuid - esmalt 2014. a augustis Viljandi lähedalt Tomuskilt (sirelilt), järgmisel aastal lisaks Rihkama järve äärest ja Varesemägede maastikukaitsealalt (saarelt).

Ööl vastu 23. juulit jõudis viimaks kätte ka kauaoodatud tund, kui mu Viljandi vaatluslinale maandus hiigelsuur liblikas - sirelisuru valmik!


Järgneval, 2016. aastal käis sirelisuru valmikuid linal lausa kolm, sel suvel on mul sirelisurudega praeguseks olnud kaks öist kohtumist. Ühel korral olen sirelisuru leidnud ka päevaajal loodusest - 16. juulil 2016 Viljandi järve matkaraja äärselt puidust piirdepostilt.


Lisaks väärib märkimist TOP10-s kajastamata sirelisuruga samasse perekonda kuuluv männisuru (Sphinx pinastri), kelle kolm isendit aastal 2016 samuti esmakordselt mu vaatluslina külastasid. Käesoleval aastal pole männisurud mul seni külas käinud.

4. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia- siingi on häid uudiseid mõlema liigi osas. Hakatuseks leidsin 20. juunil 2016 Soomaa servast, Kildu-Tõramaa tee äärselt raiesmikult üksiku kulunud teelehe-mosaiikliblika.

Mullu mind mosaiikliblikate vallas edu rohkem ei saatnud, aga sootuks õnnelikuks on osutunud aasta 2017. Hakatuseks, 15. juunil sooritasin rongi ja jalgratta abil liblikaekspeditsiooni Lääne-Virumaale, et leida seni kohtamata põhjapoolseid liike. Retk oli vaatamata kohapealsele üldisele liblikanappusele äärmiselt edukas, kinkides mulle esmakordsed kohtumised tõmmupunnpea (Erynnis tages) ja orasheinasilmikuga (Pararge aegeria). Tõmmupunnpea tegutses linna servas asuval väikesel heinamaal, hiljem kohtasin teistki isendit, kes end küll pildistada ei lubanud. Orasheinasilmikutest kirjutan eraldi allpool - sama metsatee ääres, kust nemad leidsin, paiknes ka kena raiesmik, mille servas toimetas piirkonna üldist "konjuktuuri" arvestades ebatavaliselt palju kauneid kirjusid liblikaid - lähem uurimine kinnitas, et tegu oli värskelt koorunud teelehe-mosaiikliblikatega!

   
28. juunil sattusin taas Kildu-Tõramaa teele, ja enamvähem samas paigas, kust aasta varemgi, leidsin nüüd lausa mitu teelehe-mosaiikliblikat!
                                              
Aga esmakohtumist suur-mosaiikliblikaga pidin ootama käesoleva aasta 2. juulini. Õigupoolest, just temaga ma tol päeval Põhja-Tartumaale Laeva kanti jalgrattal kohtuma väntasingi. Mulle teadaolevalt pidi see liik olema esindatud päevaliblikate riikliku seire Raja transektil, mis jääb Kärkna ja Laeva vahelist ala läbiva metsatee äärde. Transektile jõudmiseks tuli ületada teele langenud remmelgas ja mööda pääseda vabalt jooksvast üsna pahasest talukoerast. Transekt ise varaõhtusel tunnil kuigi liblikarikkaks ei osutunud, lõbusamaks läks alles selle tagumises otsas. Esmalt leidsin teeäärsest heinast aasta esimese hiireherne-verikireslase. Olles tolle liblika pildistamise lõpetanud, pöörasin pea paremale, ja seal ta poseeriski - minust vaid paari meetri kaugusel, rahulikult putkeõisikul einestades, ise nii ilus, kui üldse olla annab!

Peagi leidsin lähedusest ka teise, elutormides juba veidi räsida saanud isendi.
Kui eelkirjeldatud sündmus oli ette kavatsetud, siis peagi järgnes ka teine, märksa ootamatum kohtumine. 7. juulil olin taas matkamas Soomaal, ja Iia küla servast algaval kruusateel avastasin mineraalset einet võtmas mitte enam esimeses nooruses suur-mosaiikliblika. Tol retkel ma rohkem isendeid ei kohanud, aga nüüd on teada, et E. maturnat tasub ka Soomaa Viljandi-poolsest servast otsida!

5. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis- kahjuks jätkuvalt leidmata. Selle liigi leidmine eeldaks ilmselt (siintoksija kui öökulli-tüüpi isiku jaoks raskesti teosatavaid) hommikusi retki, et tabada värskeid liblikaid end tüvedel soojendamas ja sirutamas.

6. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis- kauaoodatud kohtumine selle imetabaselt pikkade tundlatega putukaga toimus sikkude jaoks ebaharilikult hilisel aastaajal, 30. septembril 2015 Põlvamaal, Kiidjärve külje all asuval raiesmikul. Esimesed öökülmad olid juba valusalt näpistanud raiesmikul kasvavat lemmaltsa, aga noortel puuhakatistel võis siiski veel kohata mitmesuguseid röövikud, keda sealt eelkõige otsisingi. Vahva sarvik oli parasjagu päevitamas noorel männil - pildistamise huvides meelitasin ta enda käele.

7. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - Eestist mul jätkuvalt leidmata. Küll aga kohtusin 2016. a Horvaatia-reisil Aadria mere äärses Kleki linnakeses hilisõhtusel promenaadil soodsalt madalate laternate ümbert eksootilisi öölasi otsides selle kopsaka, veidi porise elukaga.




8. Suur-harksaba (Cerula vinulavalmik - juba raporteeritud 2014. aasta aprilli leid ei ole jäänud sugugi ainsaks. Pärast seda olen seda liiki oma Viljandi vaatluslinal kohanud igal kevadel, keskmiselt paari-kolme isendina. Ei puudunud ta tänavugi - lisatud pildid pärinevad ööst vastu 14. maid.

9. Orasheinasilmik (Pararge aegeria)
Tema osas kippusin juba lootust kaotama - väidetavalt üle riigi tavaline liblikas, aga no ei satu kuidagi minu teele! Siiski oli leiuandmetega lähemalt tutvudes alust arvata, et see silmik on tunduvalt arvukam Eesti põhjapoolmikus. Just tema leidmise lootus oli üheks ajendiks, et võtta tänavu juunis nädalaste vahedega ette kaks kombineeritud rongi- ja rattaretke Lääne-Virumaale Tamsalu ja Tapa kanti. Esimesel neist retkedest nöökis mind loodetust vilum ilm ja päevaliblikaid oli liikvel erakordselt vähe. Teisel korral, 15. juunil olid ilmaolud oivalised, aga liblikaid endiselt vähe. Olles tutvunud kahetsusväärses seisukorras endise kuulsa sovhoosikeskuse Põdranguga, otsustasin, et ei naase otse Tamsallu, vaid vaatan üle mõnekilomeetrise metsatee, mis ühendab Põdrangu-Tamsalu teed Tamsalu-Järva-Jaani maanteega. See põige osutus täistabamuseks! Eespool juba kirjeldasin teelehe-mosaiikliblika asurkonna leidu. Üsnagi selle paiga lähedal sisenes suurte porilompidega pikitud rööpaline metsatee kõrgete kuuskede vahele. Muidu hämaral metsasalusel leidus üksikuid päikeselaike. Ja ühte neist märkasin silmanurgast suundumas suurepoolset pruuni liblikat. "Küllap mõni vaksik", mõtlesin endamisi, aga otsustasin siiski ratta peatada ja asja lähemalt uurida. Ning seal ta oligi - sõnajalalehel istumas!
Hiljem leidsin sama tee äärest veel mitu juba kulunuma väljanägemisega orasheinasilmikut, kes osavalt teeveerseid päikeselaike püüdsid, omavahel parimate positsioonide pärast lahingut lüües.

10. Ida-jõgihobu (Gomphus flavipes- veel kohtamata. Aga hiljuti sain Mati Martinilt kinnitust, et seda liiki on mitmel aastal järjest leitud teatavast (paraku raskesti ligipääsetavast) paigast Emajõe ääres. Võimalik, et veel tänavu võtan ette ekspeditsiooni selle kiil-harulduse leidmiseks.

MEGABOONUS: keegi vahel Eestisse lõuna poolt sisse rändavatest surudest. Eestist seni leidmata. Aga ühte neist, päevasuru (Macrogrossum stellatum) kohtasin eelmisel suvel Horvaatias - kahjuks küll korralikku pilti mul sellest väledast koolibri-laadsest liblikast klõpsata ei õnnestunud, aga vastu tulles webxani nurinale siiski lisan ühe uduse kaadri. (Muide, meie giid oligi teda aastaid kohalikuks koolibriks pidanud, kuni mina selle ilusa müüdi kummutasin.)

Sellised lood siis TOP10 liikidega. Kui mitte varem, siis pärast aktiivse putukahooaja lõppu loodan taas postitada, et vahepealsetest huvitavatest arengutest teada anda.

Esmaspäev, 19. mai 2014

Putukate TOP10 2014

Maikuu hakkab jõudma viimasesse kolmandikku ja on tipmine aeg üles seada uus putukate soovinimekiri aastaks 2014. Eelmisel aastal õnnestus mul mitu kauaotsitud liiki viimaks üles leida, aga päris paljud on jätkuvalt avastamata. Tänavune TOP10 sai 9/10 osas kokku juba aprilli keskel, aga mul polnud siiani mahti seda korralikuks blogilooks vormistada. Nii juhtus pretsedenditu lugu, et nimistu üleslaadimise hetkeks olen kaks soovitavat liiki juba leidnud. Seekordne nimekiri sai üpriski liblikakeskne, aga sisaldab ka kaht mardikat ja üht kiili. Jääb üle ise agar olla ja loota ka parajale kogusele õnnele - siis on lootust, et aasta 2014 kujuneb eelmisest veelgi edukamaks. Sel korral püüan rohkem rakendada "sihtotsingut", ehk koguda infot liikide leiukohtadest, et seejärel neisse spetsiaalseid retki sooritada. Kahel viimasel korral on meeldivaks traditsiooniks saanud ka megaboonus-liigi leidmine - oleks vast vahva, kui tänavugi nõnda läheks!

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - väga suur ja nägus kesk- ja hiliskevadine liblikas, väidetavalt Eestis tavaline, aga ei ole seni kippunud end mulle näitama. Sealjuures peaks isasloom lendama ka päevaajal. Valmikud on liikvel aprilli keskpaigast või mai algusest juuni alguseni, munedes oma munad madalatele, kuni 2 meetri kõrgustele hiirekõrvul kaseokstele (vahel ka lepale). Väidetavalt eelistab see liik avaraid kasenoorendikke. Röövikud toituvad nädalajagu hulgakesi koos, hajudes seejärel mööda puud laiali. Teatud lootused kaasnevad mul öise valguspeibutusega (eelmisel aastal polnud mul sel ajal veel ML-lampi, mis on tavalisest efektiivsem). Aga plaanin ka konsulteerida liblikaspetsidega, et leida looma püsi-asurkondi (noori kaasikuid). Tore oleks ka kirilaseröövikuid kohata. Kasekirilase leidmine on mul igatahes seekordse putuka-aasta üks peaeesmärke.

NB! Selle liigi väga kaunis isasloom lendas mu vaatluslinale ööl vastu 23. aprilli, peitudes linavoltide vahele, nii et esmapilgul märkamatukski suutis jääda. Huvitav märkida, et just äsja olin webxanile maininud, et nüüd võiks kasekirilane saabuda. Nõnda saigi kirilasest esimene TOP10 liik, kes tänavu leitud ja üles pildistatud. "Vabas looduses" ei ole mul selle liigi ühtegi arengujärku siiani kohata õnnestunud.

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - "Euroopa putukate" (2005) kohaselt Eestis üsna sagedased liigid. Samas, "Eesti liblikate määraja" (1996) järgi esineb kollapaabusilm meil lokaalselt ja harva, kevadpaabusilm on küll levinud kogu Eestis, aga mitte sage. Seni olen leidnud vaid ühe kevadpaabusilma rööviku Parika kandis üle asfalttee roomamas. Selle liigi röövikute lemmik-toidutaim on kanarbik ja vanaloomad kalduvad sestap ka eelistama soisemaid alasid. Aga kevadpaabusilma võib siiski leiduda mitmesugustes elupaikades. Kollapaabusilma puhul ei ole selgeid elupaiga-eelistusi Eesti kontekstis välja toodud, loom asustab segametsi ja toidutaimede valik on lai. Kummagi liigi valmikud lendavat maist juuni keskpaigani, isased sealjuures päevaajal ja emased öösiti. Emased on sealjuures isastest loiuma lennupildiga. Ehk pärsib kummagi liigi leidmist tõik, et valmikud ei toitu, elades vaid mõne päeva.

3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) - "Euroopa putukate" väitel Eestis üsna sagedased liigid. Pärnasuru rööviku leidsin mullu suvel Suure-Jaanist. Viljandis on pärnasid samuti üksjagu, nii et loom võiks ju siiagi sattuda. Käelaba mõõtu uhke sirelisuru väga kopsakaks kasvav röövik ei ütle lisaks sirelile ära ka enelast ega saarest. Suve II poolel olen sirelipõõsastel silma peal hoidnud, aga seni edutult. Valmiku leidmise osas lasub peamine lootus uuel ML-lambil. Päevaajal puhkavale sirelisurule looduses pealesattumine ei ole võimatu, aga selle tõenäosus on üpris pisike. Seni olen looduses kohanud üht-kaht suruvalmikut aastas, olgugi seal keskmisest rohkem ringi uitan. Eriti keeruline on leida öise eluviisiga liike, kes päeval üsna edukat kamuflaaži harrastavad - see kehtib ka sireli- ja pärnasuru kohta. Mõlemad on valmikutena liikvel hiliskevadel ja suve I poolel, sirelisuru sealjuures mõnevõrra hilisem.

4. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) - mõlemad liigid on Eestis looduskaitse all ja mitte liiga arvukad, eelistades elupaigana päikesepaistelisi, niiskemaid niitusid. Teelehe-mosaiikliblikas lendab mai lõpust juuni keskpaigani, samas kui suur-mosaiikliblikas juunis-juulis. Kahest arvukama, suur-mosaiikliblika leidsin mullu (paraku surnuna) Kärevere silla veerest. Just see Tartu-lähedane piirkond on üks, millele elusa valmiku otsinguil tänavu keskenduda plaanin. Kumbagi liiki peaks aga leiduma ka Puka lähistel, kuhu samuti ühe retke ette võtta kavatsen. Meil esinev teelehe-mosaiikliblikas kuulub muide alamliiki E. aurinia estonica - lokaalseid alamliike on mosaiikliblikatel üldse rohkesti. Julgustav on asjaolu, et mosaiikliblikad on väheliikuvad ja elutsevad väikeste stabiilsete kolooniatena. Lisaks olla teelehe-mosaiikliblikas flegmaatilise käitumisega ja eelistavat lendamisele päikesepaistel peesitamist. Seega, kui teada õiget paika, on mu eduvõimalused sarnaselt mullusele vöötkiilile päris head. Pean veel spetside seas infopäringuid tegema.

5. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - Eesti suurim klaastiib, keda välimuse põhjal võiks pigem vapsikuks pidada (inglise keeles ongi tema nimeks hornet moth). Mõne aasta eest nägin üht emaslooma Viljandi külje all veevärgi alal noorte haabade tüvede alaosade ümber tiirutamas (just sinna munetaksegi munad ja röövik toitub koore all), aga pildile teda kahjuks ei saanud. Eestis üsna haruldase liigina võib suur-haavaklaastiiba lendamas kohata peamiselt juunis-juulis. Looma leidmine olla kõige tõenäolisem vahetult pärast nukust koorumist haavapuudel istuvana. Lõuna pool on selle liigi põhiliseks toidutaimeks muide pappel.

6. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - väidetavalt Eestis tavaline pruunikas siklane paistab silma ülipikkade tundlatega (eriti isastel, kellel need küündivad neljakordse kehapikkuseni) varustatud sikk eluneb okasmetsades ja teda võivat tihti kohata värsketel palkidel või kändudel. Eks ma olengi sestap uurinud mitmeidki palgivirnasid ja uidanud raiesmikel, aga seni edutult. Toidutaimena eelistavat see sikk meil surnud või surevaid mände, mistap tuleb ehk rohkem keskenduda just männikutele. Valmikuid on liikvel kevadest varasügiseni.

7. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - Eestis väidetavalt sage, lehtmetsade, aga ka kompostihunnikutega seotud liik. Loom lendab ringi soojadel suveõhtutel, mistõttu ei saa välistada ka tema jõudmist mu putukalinale - eriti silmas pidades Vikipeedia väidet, et too põrnikas pidavat lendama valgusele. Aga usutavasti pole siiski võimatu teda trehvata ka päevaajal - maipõrnikat olen ju küll korduvalt looduses kohanud. Peab tähelepanelikum olema, mis muud! Ninasarvikpõrnika kuni 12 cm pikkuseid vastseid võivat muide leida ka kõdunevatest saepuruhunnikutest.

8. Suur-harksaba valmik (Cerula vinula) - selle liigi fantastilise välimusega röövikuid olen varasematel aastatel korduvalt pajupõõsastel kohanud ja Fotoalbumissegi laadinud. Aga mai algusest juuli alguseni lendavaid valge põhitooni ja põneva tumeda vöödi-tähnikirjaga, osaliselt läbipaistvate tiibadega valmikuid ei ole seni õnnestunud looduses trehvata ega ka linale meelitada. Huvitav on mainida, et meil esineb selle liigi kohalik alamliik: C. v. estonica. Looma leidmise osas ei süsti samas optimismi Looduse Taskuraamatu sarja teos "Liblikad", mille kohaselt valgus seda liiki eriti ei ahvatle. Aga siiski lasub tema tabamise põhilootus ilmselt mu ML-lambil, mis on end sarnaste tõrksate liikide osas ka mullu tõestanud.

NB! Pessimistlik eelinfo saigi kummutatud ööl vastu 28. aprilli, kui mu vaatluslinale maandus jaheda öö kiuste lausa kaks suur-harksaba isaslooma. Need on ka jäänud seni ainsateks oma liigi esindajateks. Looduses on ka selle liigi valmikud mul veel kohtamata.

9. Orasheinasilmik (Pararge aegeria) - ei saa muidugi välistada, et kõigi vanade kaustade põhjalikul läbiuurimisel võiks ilmneda üllatusi, ent viimastel aastatel ei ole Eestis väidetavalt üsna sagedat (teistel andmetel siiski mitte sagedat) 
orasheinasilmikut minu kaamerasilma ette sattunud. Silmiklasi (Satyridae) leidub Eestis 19 liiki, pigem väheldased või keskmist kasvu. Arvukaimad on nad juulikuus, sarnaselt täpikutele, ent orasheinasilmiku lennuaeg on juba mais-juunis. Tegu on meie silmikutest ühe kauneimaga, kelle tiibade ülapoolel on lisaks "silmadele" ka kollased laigud. Ilmselt ei ole ma seda looma seni kohanud põhjusel, et tegu on metsaliigiga, kes avamaale eriti ei satu, lennates peamiselt varjulises alusmetsas. Isane liblikas tavatseb kaitsta oma territooriumi, võttes sisse vaatluspositsiooni mõnel päikesest valgustatud oksal.

10. Ida-jõgihobu (Gomphus flavipes) - see suuremate jõgede kaldaid asustav kiil on üks meie neljast jõgihobust - natuke pikem kui muidu suhteliselt sarnane harilik jõgihobu  (kuni 55 mm) ja eristatav eelkõige iseloomuliku rindmikumustri kaudu. Valmikuid võivat M. Martini "Eesti kiilide määraja" järgi leida kaldataimedel puhkamas, aga põhiliselt tavatsevat nad patrullida keset jõge. Eestis on see liik väga haruldane, aga mulle lisab lootust tõik, et teda on leitud Tartu lähistelt Emajõe äärest. Valmikuid kohatakse peamiselt juunis-juulis. 

MEGABOONUS: keegi vahel Eestisse lõuna poolt sisse rändavatest surudest. Selliseid soodsatel hilissuvedel meil kohatud rändliike on kokku kuus. 

  • Suurimad lootused seonduvad sirelisuru mõõtu kassitapusuruga (Agrius convulvuli), kelle viimane arvukam sisseränne Eestisse oli aastal 2005, aga keda on mõned korrad kohatud ka hiljem. Temast on ilmunud ka lood Peeter Ernitsalt ja Allan Selinilt
  • Viimasel kümnendil on korduvalt Eestisse sattunud ka mõõtudelt ja eluviisilt meie pärismaiste lottsurudega sarnanev päevasuru (Macrogrossum stellatum). Selle liigi viimatine arvukas sisseränne oli aastal 2006, aga looma kohati teadaolevalt ka aastal 2010 ja 2013
  • Mõnevõrra harvem satub Eestisse hiiglaslik (siruulatusega kuni 13 cm), valmikuna rindmikul surnupealuu-laadset kujutist kandev tontsuru (Archerontia atropos). Selle liigi valmikud ei toitu õitel, aga ronivad sageli mesitarudesse meega maiustama (väidetavalt pettes taruasukad ära liblikate puhul harukordse piiksumisega, mis sarnaneb emamesilase häälitsusele). Tontsuru röövikud eelistavad kartulitaimi ja neid on meil avastatud kartulivõtu käigus. Viimati kohati seda liiki Eestis teadaolevalt aastal 2010
  • Suure ja väga kauni oleandrisuru (Daphnis nerii) viimane leid Eestist pärineb kahjuks juba aastast 1992 ja seda looma on Eestis nähtud üldse vaid mõnel korral.
  • Lisaks võib hea õnne ja soodsa aasta korral loota kohtumist minu vana tuttava madara-vöötsuruga sarnaneva piimalille-vöötsuruga (Hyles euphorbiae), keda meil teadaolevalt viimati nähti aastal 2001. 
  • Samuti võib üksikute eksemplaridena Eestisse välja jõuda eelmisega samasse vöötsuru perekonda kuuluv toredalt triibuline joonsuru (Hyles lineata), keda kirjanduse andmetel on meilt leitud kahel korral (viimati aastal 2003).

Laupäev, 3. mai 2014

Kevade pealetung

Esmaspäeval, 21. aprillil võtsin ette selle aasta esimese pikema rattaretke, mis viis mind Varesemägede kaudu Parika rabasse, sealse kauni Väikejärve äärde. Ilm oli aastaaja kohta fantastiliselt soe: kella 17-ks kerkis termomeetrinäit lausa 23 kraadini. Puhus kerge mahe tuuleke. Mitu päeva kestnud soojalaine ei olnud jätnud loodusele oma mõju avaldamata: varakevadised kollakad-pruunikad toonid olid asendumas õrnrohelisega nii rohurindes kui kõrgemalgi. Nii võis toomingatel juba näha "hiirekõrvu", nagu ka päris kopsakaid puhkemata õiekobaraid. Niiskemais paigus ilutsesid täies õieehtes pajud, pakkudes mitmekesist valikut varastele putukatele pidusööki pakkuvaid urbasid. Paiselehed hakkasid juba õitsemist lõpetama ja eriti soojades paigus avasid oma õiepäikesi esimesed võililled. Metsaalused olid täis pikitud võsaülaseid (Anemone nemorosa) ja kollaseid ülaseid (A. ranunculoides) ning sinililli; mõnes teeäärses kraavis võis juba imetleda varaseid varsakapju (Caltha palustris).

Võrreldes paari nädala taguse ajaga oli tunduvalt rikastunud ka lindude laulukoor: tooni andsid metsvindid ja punarinnad, siit-sealt kostus juba ka väike-lehelinnu tuttavat "tsilk-tsolki", samuti viisijuppe, mille tuvastamisel webxani abi ära kulunuks. Korraks arvasin kaugusest tabavat isegi käo kukkumise. Raba oli veel varakevadistelt pruunikat karva, kuid selle servas võis juba näha õitsemas sinikaid. Täies õieilus on praegu ka mürgine pisipõõsas näsiniin (Daphne mezereum), mille leidmine ei ole küll niisama lihtne.



Ka putukariigis keeb elu juba täie hooga. Varesemägede kuplil asub kena päikseline lagendik, mis on meelepärane mitmesugustele liblikatele. Sealt leidsin oma suureks üllatuseks end päikese käes mõnusasti sisse seadnud nõgeseliblika (Araschnia levana) - liigi, keda enne maikuud küll näha poleks lootnud. 

Samuti tiirutas noorte kuuskede ümber paar kevad-sinitiiba - samuti liik, keda normaalsel kevadel alles mais võib kohata. Aeg-ajalt tegi lagendiku kohal tiiru leinaliblikas, laskudes põgusalt ka mullusele kulule või puuokstele puhkama, samuti käis korraks metsaäärseid õitsemist lõpetavaid sinililli uurimas väheldane valkjas liblikas, kelles kahtlustan naeriliblikat. Kõiki neid küll pildile püüda ei õnnestunud, sest loomad olid päikesest üles köetud ja väga lennuhimulised.

Mäe all kruusatee veeres laperdasid peamiselt kaskede ümber nägusad kevadvaksikud - oma rühma ühed varajasimad ja värvikaimad esindajad. Aeg-ajalt laskusid nad ka teepinnale. 

Olgugi aastaaeg selleks mitte kõige soodsam, võis leida ka üksikuid liblikaröövikuid. Lisaks "stammkunde" rohukedrikule (Euthrax potatoria) avastasin hajameelselt üht kõrkjavart muidides sellest oma üllatuseks kena rammusa öölaserööviku. Looma liigi määramisel jään küll hätta.


Rubriigist "Hooaja esimesi" võib veel ära märkida kahte Varesemägede veeres kohatud ilusat jooksiklast: põlluliivikat (Cicindela campestris) ja ketasjooksikut (prk Agonum).

Selle kevade esimeste omasugustena võis sealsamas kohata ka sirtse ja ühepäevikuid.

Päevakangelased olid aga kindlasti pulmatuhinas kärnkonnad (Bufo bufo), keda toimetas järvekallastel hulgakaupa ja kõikmõeldavates kooslustes, samaaegselt konnade kohta üsna õrnahäälset kontserti viljeledes. Väärib märkimist, et Parika väikejärve rajal ühele konnakolmikule lähenedes irdus triost kõige pealmine ja ilmselt seetõttu frustreerunud isend, asudes üsna jõuliselt puksima minu kaamerat.


Parikal ületas tiigist mööduvat kruusateed ka üksik tähnikvesilik (Triturus vulgaris): uimasevõitu looma selili keerates võisin veenduda selle kahepaikse nime asjakohasuses. 

Parika väikejärve lähistel, kohe kaitseala piiri taga oli vahepeal RMK usinasti tegutsenud, langetades metsa ja rajades kuivenduskraave. Nii olid minu rõõmuks teeveerde tekkinud suured virnad okas- ja lehtpuupalke. Rõõmuks seetõttu, et niisugused palgivirnad pakuvad huvi mitmesugustele sikkudele, kelle vastsed teadupoolest puidus elunevad. Pärast mõningat otsingut leidsingi lepapalgilt hooaja esimese siklase: lehtpuu-kooresiku (Rhagium mordax).

Sadakond meetrit eemal täheldasin kedagi kruusateel istumas - lähemal silmitsemisel ilmnesid loomal pikad kõrvad, mis tähendas, et tegu sai olla vaid haavikuemandaga. Zuumimine tõi ilmsiks, et mul oli õnn kohtuda valgejänesega (Lepus timidus) - kahest meie jäneseliigist vähemarvuka, väiksema ja metsalembelisemaga. Pikk-kõrv lasi mul läheneda paarikümne meetri kaugusele, misjärel piki teed plagama pistis ja viimaks võssa vupsas.

Üldiselt ületas retk ootusi ja pole kahtlust, et juba mai alguses tasub sama teekond uuesti ette võtta.