Putukate TOP10 2014

Maikuu hakkab jõudma viimasesse kolmandikku ja on tipmine aeg üles seada uus putukate soovinimekiri aastaks 2014. Eelmisel aastal õnnestus mul mitu kauaotsitud liiki viimaks üles leida, aga päris paljud on jätkuvalt avastamata. Tänavune TOP10 sai 9/10 osas kokku juba aprilli keskel, aga mul polnud siiani mahti seda korralikuks blogilooks vormistada. Nii juhtus pretsedenditu lugu, et nimistu üleslaadimise hetkeks olen kaks soovitavat liiki juba leidnud. Seekordne nimekiri sai üpriski liblikakeskne, aga sisaldab ka kaht mardikat ja üht kiili. Jääb üle ise agar olla ja loota ka parajale kogusele õnnele - siis on lootust, et aasta 2014 kujuneb eelmisest veelgi edukamaks. Sel korral püüan rohkem rakendada "sihtotsingut", ehk koguda infot liikide leiukohtadest, et seejärel neisse spetsiaalseid retki sooritada. Kahel viimasel korral on meeldivaks traditsiooniks saanud ka megaboonus-liigi leidmine - oleks vast vahva, kui tänavugi nõnda läheks!

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - väga suur ja nägus kesk- ja hiliskevadine liblikas, väidetavalt Eestis tavaline, aga ei ole seni kippunud end mulle näitama. Sealjuures peaks isasloom lendama ka päevaajal. Valmikud on liikvel aprilli keskpaigast või mai algusest juuni alguseni, munedes oma munad madalatele, kuni 2 meetri kõrgustele hiirekõrvul kaseokstele (vahel ka lepale). Väidetavalt eelistab see liik avaraid kasenoorendikke. Röövikud toituvad nädalajagu hulgakesi koos, hajudes seejärel mööda puud laiali. Teatud lootused kaasnevad mul öise valguspeibutusega (eelmisel aastal polnud mul sel ajal veel ML-lampi, mis on tavalisest efektiivsem). Aga plaanin ka konsulteerida liblikaspetsidega, et leida looma püsi-asurkondi (noori kaasikuid). Tore oleks ka kirilaseröövikuid kohata. Kasekirilase leidmine on mul igatahes seekordse putuka-aasta üks peaeesmärke.

NB! Selle liigi väga kaunis isasloom lendas mu vaatluslinale ööl vastu 23. aprilli, peitudes linavoltide vahele, nii et esmapilgul märkamatukski suutis jääda. Huvitav märkida, et just äsja olin webxanile maininud, et nüüd võiks kasekirilane saabuda. Nõnda saigi kirilasest esimene TOP10 liik, kes tänavu leitud ja üles pildistatud. "Vabas looduses" ei ole mul selle liigi ühtegi arengujärku siiani kohata õnnestunud.

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - "Euroopa putukate" (2005) kohaselt Eestis üsna sagedased liigid. Samas, "Eesti liblikate määraja" (1996) järgi esineb kollapaabusilm meil lokaalselt ja harva, kevadpaabusilm on küll levinud kogu Eestis, aga mitte sage. Seni olen leidnud vaid ühe kevadpaabusilma rööviku Parika kandis üle asfalttee roomamas. Selle liigi röövikute lemmik-toidutaim on kanarbik ja vanaloomad kalduvad sestap ka eelistama soisemaid alasid. Aga kevadpaabusilma võib siiski leiduda mitmesugustes elupaikades. Kollapaabusilma puhul ei ole selgeid elupaiga-eelistusi Eesti kontekstis välja toodud, loom asustab segametsi ja toidutaimede valik on lai. Kummagi liigi valmikud lendavat maist juuni keskpaigani, isased sealjuures päevaajal ja emased öösiti. Emased on sealjuures isastest loiuma lennupildiga. Ehk pärsib kummagi liigi leidmist tõik, et valmikud ei toitu, elades vaid mõne päeva.

3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) - "Euroopa putukate" väitel Eestis üsna sagedased liigid. Pärnasuru rööviku leidsin mullu suvel Suure-Jaanist. Viljandis on pärnasid samuti üksjagu, nii et loom võiks ju siiagi sattuda. Käelaba mõõtu uhke sirelisuru väga kopsakaks kasvav röövik ei ütle lisaks sirelile ära ka enelast ega saarest. Suve II poolel olen sirelipõõsastel silma peal hoidnud, aga seni edutult. Valmiku leidmise osas lasub peamine lootus uuel ML-lambil. Päevaajal puhkavale sirelisurule looduses pealesattumine ei ole võimatu, aga selle tõenäosus on üpris pisike. Seni olen looduses kohanud üht-kaht suruvalmikut aastas, olgugi seal keskmisest rohkem ringi uitan. Eriti keeruline on leida öise eluviisiga liike, kes päeval üsna edukat kamuflaaži harrastavad - see kehtib ka sireli- ja pärnasuru kohta. Mõlemad on valmikutena liikvel hiliskevadel ja suve I poolel, sirelisuru sealjuures mõnevõrra hilisem.

4. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) - mõlemad liigid on Eestis looduskaitse all ja mitte liiga arvukad, eelistades elupaigana päikesepaistelisi, niiskemaid niitusid. Teelehe-mosaiikliblikas lendab mai lõpust juuni keskpaigani, samas kui suur-mosaiikliblikas juunis-juulis. Kahest arvukama, suur-mosaiikliblika leidsin mullu (paraku surnuna) Kärevere silla veerest. Just see Tartu-lähedane piirkond on üks, millele elusa valmiku otsinguil tänavu keskenduda plaanin. Kumbagi liiki peaks aga leiduma ka Puka lähistel, kuhu samuti ühe retke ette võtta kavatsen. Meil esinev teelehe-mosaiikliblikas kuulub muide alamliiki E. aurinia estonica - lokaalseid alamliike on mosaiikliblikatel üldse rohkesti. Julgustav on asjaolu, et mosaiikliblikad on väheliikuvad ja elutsevad väikeste stabiilsete kolooniatena. Lisaks olla teelehe-mosaiikliblikas flegmaatilise käitumisega ja eelistavat lendamisele päikesepaistel peesitamist. Seega, kui teada õiget paika, on mu eduvõimalused sarnaselt mullusele vöötkiilile päris head. Pean veel spetside seas infopäringuid tegema.

5. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - Eesti suurim klaastiib, keda välimuse põhjal võiks pigem vapsikuks pidada (inglise keeles ongi tema nimeks hornet moth). Mõne aasta eest nägin üht emaslooma Viljandi külje all veevärgi alal noorte haabade tüvede alaosade ümber tiirutamas (just sinna munetaksegi munad ja röövik toitub koore all), aga pildile teda kahjuks ei saanud. Eestis üsna haruldase liigina võib suur-haavaklaastiiba lendamas kohata peamiselt juunis-juulis. Looma leidmine olla kõige tõenäolisem vahetult pärast nukust koorumist haavapuudel istuvana. Lõuna pool on selle liigi põhiliseks toidutaimeks muide pappel.

6. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - väidetavalt Eestis tavaline pruunikas siklane paistab silma ülipikkade tundlatega (eriti isastel, kellel need küündivad neljakordse kehapikkuseni) varustatud sikk eluneb okasmetsades ja teda võivat tihti kohata värsketel palkidel või kändudel. Eks ma olengi sestap uurinud mitmeidki palgivirnasid ja uidanud raiesmikel, aga seni edutult. Toidutaimena eelistavat see sikk meil surnud või surevaid mände, mistap tuleb ehk rohkem keskenduda just männikutele. Valmikuid on liikvel kevadest varasügiseni.

7. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - Eestis väidetavalt sage, lehtmetsade, aga ka kompostihunnikutega seotud liik. Loom lendab ringi soojadel suveõhtutel, mistõttu ei saa välistada ka tema jõudmist mu putukalinale - eriti silmas pidades Vikipeedia väidet, et too põrnikas pidavat lendama valgusele. Aga usutavasti pole siiski võimatu teda trehvata ka päevaajal - maipõrnikat olen ju küll korduvalt looduses kohanud. Peab tähelepanelikum olema, mis muud! Ninasarvikpõrnika kuni 12 cm pikkuseid vastseid võivat muide leida ka kõdunevatest saepuruhunnikutest.

8. Suur-harksaba valmik (Cerula vinula) - selle liigi fantastilise välimusega röövikuid olen varasematel aastatel korduvalt pajupõõsastel kohanud ja Fotoalbumissegi laadinud. Aga mai algusest juuli alguseni lendavaid valge põhitooni ja põneva tumeda vöödi-tähnikirjaga, osaliselt läbipaistvate tiibadega valmikuid ei ole seni õnnestunud looduses trehvata ega ka linale meelitada. Huvitav on mainida, et meil esineb selle liigi kohalik alamliik: C. v. estonica. Looma leidmise osas ei süsti samas optimismi Looduse Taskuraamatu sarja teos "Liblikad", mille kohaselt valgus seda liiki eriti ei ahvatle. Aga siiski lasub tema tabamise põhilootus ilmselt mu ML-lambil, mis on end sarnaste tõrksate liikide osas ka mullu tõestanud.

NB! Pessimistlik eelinfo saigi kummutatud ööl vastu 28. aprilli, kui mu vaatluslinale maandus jaheda öö kiuste lausa kaks suur-harksaba isaslooma. Need on ka jäänud seni ainsateks oma liigi esindajateks. Looduses on ka selle liigi valmikud mul veel kohtamata.

9. Orasheinasilmik (Pararge aegeria) - ei saa muidugi välistada, et kõigi vanade kaustade põhjalikul läbiuurimisel võiks ilmneda üllatusi, ent viimastel aastatel ei ole Eestis väidetavalt üsna sagedat (teistel andmetel siiski mitte sagedat) orasheinasilmikut minu kaamerasilma ette sattunud. Silmiklasi (Satyridae) leidub Eestis 19 liiki, pigem väheldased või keskmist kasvu. Arvukaimad on nad juulikuus, sarnaselt täpikutele, ent orasheinasilmiku lennuaeg on juba mais-juunis. Tegu on meie silmikutest ühe kauneimaga, kelle tiibade ülapoolel on lisaks "silmadele" ka kollased laigud. Ilmselt ei ole ma seda looma seni kohanud põhjusel, et tegu on metsaliigiga, kes avamaale eriti ei satu, lennates peamiselt varjulises alusmetsas. Isane liblikas tavatseb kaitsta oma territooriumi, võttes sisse vaatluspositsiooni mõnel päikesest valgustatud oksal.

10. Ida-jõgihobu (Gomphus flavipes) - see suuremate jõgede kaldaid asustav kiil on üks meie neljast jõgihobust - natuke pikem kui muidu suhteliselt sarnane harilik jõgihobu  (kuni 55 mm) ja eristatav eelkõige iseloomuliku rindmikumustri kaudu. Valmikuid võivat M. Martini "Eesti kiilide määraja" järgi leida kaldataimedel puhkamas, aga põhiliselt tavatsevat nad patrullida keset jõge. Eestis on see liik väga haruldane, aga mulle lisab lootust tõik, et teda on leitud Tartu lähistelt Emajõe äärest. Valmikuid kohatakse peamiselt juunis-juulis. 

MEGABOONUS: keegi vahel Eestisse lõuna poolt sisse rändavatest surudest. Selliseid soodsatel hilissuvedel meil kohatud rändliike on kokku kuus. 

• Suurimad lootused seonduvad sirelisuru mõõtu kassitapusuruga (Agrius convulvuli), kelle viimane arvukam sisseränne Eestisse oli aastal 2005, aga keda on mõned korrad kohatud ka hiljem. Temast on ilmunud ka lood Peeter Ernitsalt ja Allan Selinilt. 
• Viimasel kümnendil on korduvalt Eestisse sattunud ka mõõtudelt ja eluviisilt meie pärismaiste lottsurudega sarnanev päevasuru (Macrogrossum stellatum). Selle liigi viimatine arvukas sisseränne oli aastal 2006, aga looma kohati teadaolevalt ka aastal 2010 ja 2013. 
• Mõnevõrra harvem satub Eestisse hiiglaslik (siruulatusega kuni 13 cm), valmikuna rindmikul surnupealuu-laadset kujutist kandev tontsuru (Archerontia atropos). Selle liigi valmikud ei toitu õitel, aga ronivad sageli mesitarudesse meega maiustama (väidetavalt pettes taruasukad ära liblikate puhul harukordse piiksumisega, mis sarnaneb emamesilase häälitsusele). Tontsuru röövikud eelistavad kartulitaimi ja neid on meil avastatud kartulivõtu käigus. Viimati kohati seda liiki Eestis teadaolevalt aastal 2010. 
• Suure ja väga kauni oleandrisuru (Daphnis nerii) viimane leid Eestist pärineb kahjuks juba aastast 1992 ja seda looma on Eestis nähtud üldse vaid mõnel korral.
• Lisaks võib hea õnne ja soodsa aasta korral loota kohtumist minu vana tuttava madara-vöötsuruga sarnaneva piimalille-vöötsuruga (Hyles euphorbiae), keda meil teadaolevalt viimati nähti aastal 2001. 
• Samuti võib üksikute eksemplaridena Eestisse välja jõuda eelmisega samasse vöötsuru perekonda kuuluv toredalt triibuline joonsuru (Hyles lineata), keda kirjanduse andmetel on meilt leitud kahel korral (viimati aastal 2003).

Suru-uudised AD 2012

Tänavuselgi suvel olen jätkanud öiste putukavaatluste sooritamist, seades oma Viljandi linnaservas asuva kodumaja ette redelitest kaadervärgi, millele igal sajuvabal õhtul kinnitan kaks vana voodilina ja riputan nende kohale 25W säästupirni. Seejärel käin aegajalt "saaki" üle vaatamas ja pildistamas, kuni jaksu jagub. Tolle eeskujulikku unerežiimi ruineeriva tegevuse juures on kõige toredam, et lina juurde suundudes ei tea iial, mis üllatus seal oodata võib. Enamus öiseid liblikaid on suhteliselt väheütleva välimusega, aga nende hulgas leidub ka tõelisi iludusi, keda muul viisil praktiliselt ei õnnestugi kohata. Senised kaks vaatlusaastat on tulemuseks andnud sadade kaupa huvitavaid öölasi, vaksikuid, tutlasi, kedrikuid, karuslasi ja muid hämarikuliblikaid, ehmestiivalisi, mardikaid, lutikaid, sääriksääski ja tänavu augustis koguni ühe loigukiili. 

Õigupoolest on tänavune "linasaak" olnud kahe eelmise aastaga võrreldes tagasihoidlikum. Osaliselt seletub see keskpärase suvega: jaheldased ja sajused ilmad ei ole liblikate üldisele arvukusele kasuks tulnud. Teisalt pean tasapisi plaani tõhusama peibutussüsteemi juurutamiseks, kuna praeguse valgusjõud ja -spekter ei ole kuigi optimaalsed. Erinevad asjatundjad soovitavad pigem kasutada laiema spektriga lampe, mis sisaldaksid ka UV-laineala. Paarikümne euro eest võib hankida spetsiaalse tumeda UV-lambi, aga tõhusad pidid olema ka tänavavalgustuseks kasutatavad elavhõbedalambid. Kõvemad tegijad ei piirdu sealjuures vaid linaga (millelt aktiivsemad liblikad kipuvad pahatihti ära lendama, enne kui neid pildistada jõuad), vaid on valmis ehitanud või soetanud kinnised, lehtri ja kogumiskastiga varustatud valguspüünised (guugeldamisel on abiks fraasid light trap ja moth trap). Võimalik, et järgmisel aastal püüan seesuguse endalegi hankida.

Aga nüüd asja juurde. Sel aastal ei olnud mul enne tänast õnnestunud vaatluslinale meelitada ühtegi uudset suruliiki. Mullustest tuttavatest külastasid lina juunis-juulis taas punalaik-haavasuru ja silmiksuru, kellest olen siin juba kirjutanud. Samas leidub Eestis ka surusid, kes lendavad hoopis päeval ja keda seega pole lootustki eelkirjeldatud meetodiga tabada. Need on esmajoones harilik ja kimalas-lottsuru (kolmas seesugune, päevasuru on Eestis harv eksikülaline). Kui varem pole lottsurusid mulle üldse ette sattunud (või ei ole ma osanud neid märgata), siis sel suvel olin neid enne juulikuist Vormsi-reisi suisa kahel korral silmanud õitsvatelt põõsastelt koolibride kombel nektarit imemas, teine vaatlus leidis sealjuures aset otse kodumaja ees. Kahjuks ei õnnestunud mul kummalgi juhul pildistamiseni jõuda, sest tegu on väga erksate ja ettevaatlike loomakestega, kes ei peatu ühe õie juures kauem kui mõneks sekundiks. Ühel eriti lämbel suveõhtul hea kaasblogija webxani seltsis Vormsi maalilist kirikut uudistades köitsid mu pilku pühakoja ümber täies õieehtes ilutsevad ebajasmiinid. Seesugused õierikkad taimed meelitavad teadagi ligi kõikvõimalikke sumisejaid, mistõttu sai põõsaid lähemalt uuritud. Ja oh üllatust: ühe põõsa kallal oli agarasti ametis lottsuru! Kraamisin ruttu välja oma Fujifilmi zuumkaamera, valisin makrorežiimi ja vallandasin välgu. Ainus lootus oli suru tabada paigallennul õiest toituvana, vältides sealjuures looma minemahirmutamist. Ja see õnnestuski! Hilisem määramine paljastas, et tegu oli kimalas-lottsuruga (Hemaris fuciformis), meie kahest lottsurust vähemlevinuga, kes siiski lääne pool üsna tavaline on.

Teist tänavust toredat suruleidu pidin ootama septembrikuuni. Õigupoolest ei osanuks ma enam lootagi, et mõni suru võiks veel sel aastal vaatluslina külastada, kuna enamus siinseid suruliike tegutseb valmikuna vaid juuli-augustini. Siiski leidub üks erand, kes täna end ilmutaski! Tuleb tunnistada, et õhtul linasid heisates pidin pareerima koduste skepsist, kelle meelest praeguse aastaaja ja viimaste nädalate kesise ilma koosmõjul on kõik tähelepanuväärsed liblikad juba ammu otsa leidnud. Mina aga hellitasin lootust, et lina võiks külastada sini-paelöölane - meie suurim öölane, keda võib kohata oktoobrikuuni. Selleks lisas julgust asjaolu, et tema natuke väiksem, kuid mitte vähem kaunis sugulane puna-paelöölane (Catocala nupta) oli täpselt aasta tagasi mind oma visiidiga rõõmustanud. Mõne nädala eest lendas sama liigi esindaja taas meie aias ja sain temast ka "paparazzi-pildi" elupuuoksal istuvana.

Minu tänane üllatuskülaline madara-vöötsuru (Hyles gallii) ei ole iseenesest mingi haruldus ja tema toredaid priskeid täpilisi röövikuid olen varasematel aastatel korduvalt kohanud nii nukkumispaiga otsinguil sõiduteid ületamas kui madarataimedel keha kinnitamas.

Samas ei olnud selle liigi uhke vöödiline valmik seni mu teele sattunud, vaatamata asjaolule, et lendab tarkade raamatute kohaselt ringi ka päevaajal. See väga ilmeka välimusega suru, kes oma nime igati õigustab (temaga sarnast piimalille-vöötsuru satub meile lõuna poolt üsna harva) oli end veel enne viimase ehavalguse kustumist mõnusasti sisse seadnud üsna lambipirni lähedal. Ei saa salata, et ülevaatlikumate piltide saamiseks tuli mul teda natuke provotseerida.  

Tänase suruloo lõpetuseks olgu ka ära toodud paar üsna erineva värvigammaga suur-punasuru (Deilephina elpinor) röövikut mu sellesuvistelt retkedelt: esimene Slovakkia Penniini mägedest ja kaks järgmist Parika kandist. Punasurude röövikud meenutavad miniatuurseid madusid, eriti kui ohtu märgates oma silmtähnidega esiotsa kurjakuulutavalt õieli ajavad. Muide, teiste suruliikide röövikuid polegi ma tänavu kohanud - asjaolu, mis taaskord viitab ebasoodsale liblika-aastale.

Kuninglik kiilipäev

Viimasest blogipostitusest on möödas peaaegu aasta, nii et tuleb veidi aktiivsust ilmutada, enne kui blogger mu konto suhtes kurje plaane hakkab hauduma. Teisalt võiks ju albil kombel kahtlustada, et mul leidub kümneid truid püsilugejaid, kes kõik need kuud iga päev kannatlikult seda lehte kontrollimas on käinud, alati kibedasti pettudes. Sellisel juhul on mul täna rõõm teid tervitada uue blogilooga!

Napi ajaressursi kiuste olen tänavugi sooritanud terve rea loodusretki, abiks ikka vana ustav Canon G9, mida pikemate vahemaade puhul assisteerib Fujifilm FinePix HS10. Eriti põnevaid avastusi pole need retked siiani kaasa toonud, mitte et ka kohtumine vanade tuttavatega rõõmu ei valmistaks. 

Kevadhooajast väärib märkimist ehk asjaolu, et mu öist putukavaatluslina külastas paar toredat maipõrnikat - varem pole seda veel juhtunudki. 

Muidu kulges kevad omasoodu ning putukad ilmusid välja enamvähem õigel ajal ja üsna mõistlikes hulkades. Minu esimene liblikas oli sel aastal kirju koerliblikas, kiilihooaja avasid aga rabakiilid koos hariliku vesikiiliga.

Just kiilidel tahaksingi käesolevas loos pikemalt peatuda, siirdudes ajas paar päeva tagasi. Laussajuse eelõhtu jätkuks pilvise, jaheda ja vihmapisusena alanud jaanipäev asus pärastlõunal tasahilju suvisemat vunki koguma. Nii leidsin poole nelja paiku, et pikka rattatiiru ei tasu enam ette võtta, kuid väiksem sutsakas ei teeks trenni mõttes siiski paha, eriti kui ka mõni tore putukas või muu elur kaamera ette peaks trehvama. Sestap võtsin suuna Männimäe linnaosa piiri ääres asuvale Orika sillale, mille ümbruskond juba ammusest ajast mu putukaretkede üheks põhisihtkohaks on olnud. Siin oli mul nüüd valida kolm võimalust: kas käänata paremale, vanale kitsarööpmelise raudtee tammile, mis suundub otse ühte mu sagedasse vaatluspaika, mitmekesiseid loodusmaastikke pakkuvale Siniallikule, jätkata esialgu sõitu piki Karksi-Nuia maanteed Loodi suunas või seada hoopiski siht vasakule, ümber Viljandi järve kulgevale matkarajale. Pärast pikka vaagimist otsustasin lõpuks, et käin korraks kaemas paari viimatimainitud matkaraja algusesse jäävat hüva kiilivaatluskohta, et seejärel sooritada  Sinialliku-tiir.

Mainitud kiilikohad on pajude ja leppadega palistatud rohumaalapid Viljandi ürgoru nõlval, sajakonna meetri kaugusel järvest. Eelmisel, nädalatagusel retkel olin siin märganud lendamas kuningkiile, kusjuures mulle tundus, et isegi kollavööt-kuningkiili (Anax parthenope), eelmises blogiloos lähemalt kirjeldatud liiki, kelle esmaleid Eestist pärineb mõne aasta tagant Pangodist ja kellest sain eelmisel suvel oma esimese, kehvapoolse kaadri just ühe siinse heinamaa servas, viie meetri kõrgusel lepa otsas istuvana.

Päike oli asunud üha julgemini pilve vahelt piiluma ja kiilid ei jätnud seda mitte tervitamata. Nii olid end kruusasele rajale peesitama seadnud isane triip-vesikiil ja emane hännak-rabakiil, näha võis ka eristuva  värvusega viimase tagakehalaigu poolest kergesti äratuntavaid suur-rabakiile (pildil isane). 

Teeveersetel põõsastel ja rohttaimedel soojendas end rohkesti harilikke ja triip-vesikiile. Viimaste isasloomad on hakanud omandama küpset välimust - nende silmad ja tagakehad on liigile iseloomulikult siniseks värvumas. Esimesel pildil on kujutatud nooremat (pildistatud samas paigas nädal varem), teisel vanemat ja sinisemat isendit. Võrdluseks olgu toodud ka pruun emasloom.

Jõudnud esimese kiili-heinamaani, sai kohe selgeks, et olukord on lootustandev. Vesi- ja rabakiile leidus siin päikesevanni võtmas lausa kümnete kaupa ja taevalaotuses võis pikeerimas täheldada ka suursugusemaid eksemplare - kuningkiilid! Mõni paarike oli samas ette võtnud ka soojätkamise: asjaga olid ametis kevad-tondihobud ja harilikud hiilgekiilid. 

Eesmine, rajast järvepoolne heinamaa andis kohe ka esimese kuningkiili-saagi: rohukõrte vahele oli peitunud emane rohevööt-kuningkiil (varem tuntud kui lihtsalt kuningkiil, Anax imperator). See tõepoolest kuningliku kogu ja välimusega loom on meie kiilide uhkeim esindaja. Tõsi küll, rohelise põhitooniga emasloom jääb isase kõrval veidi tagasihoidlikuks ja tema avastamine rohu keskelt nõuab üsna vilunud silma. 

Matkarajast paremale jääb kõrgem ja vaheldusrikkam, noorte kuuskede ja  mändide, samuti paju- ja lepavõsaga pikitud rohumaa-ala. Siit leidsin mitme aasta eest oma esimese emase kuningkiili. Täna köitis aga hakatuseks mu pilku Anax imperatori uhke isasloom, kes ka lahkesti pildile soostus jääma.

Sealsamas lähedal oli end sisse seadnud päeva teine emane rohevööt-kuningkiil.

Ja mõni meeter eemal märkasin veel üht huvitavat tondihobu moodi tegelast, kelles esmapilgul kahtlustasin rohesilm-tondihobu ja pruuni tondihobu hübriidi. Too kiil lasi endast vaid paar kaugemat kaadrit klõpsata ja otsustas seejärel lendu minna. Hiljem kodus uurisin asja lähemalt ja jõudsin veelgi põnevamale järeldusele: tegu oli emase kollavööt-kuningkiiliga (Anax parthenope)! Nii et kuningkiilide-alane ajalugu kordas end minu jaoks peaaegu täpselt samas kohas.

Edust tiivustatuna väntasin edasi järgmise heinamaa serva, et ka sealne kiilielustik üle vaadata. Alustuseks sain kenasti pildile rohesilm-tondihobu (Aeshna isosceles) - liigi, kelle üheks esmaavastajaks Eestis ma mõne aasta eest kogemata kombel sattusin. Praegu on too algselt meist lõuna pool elunenud kiil end vähemasti Viljandi ümbruses edukalt sisse seadnud. Antud liigi soolised välimuse-erinevused on muide üpris minimaalsed.

Üldiselt tundus aga, et see heinamaa ei ole kiilide osas sama rikkalik kui eelmine. Pärast pikka kõrges heinas kahlamist, mille käigus pükstesse takerdus rohkesti roomava madara ("virnheina") võsusid, olin juba lootust minetamas, kui järsku peatus mu rohukõrte vahel uitav pilk... isasel kollavööt-kuningkiilil! Kusjuures meetri kaugusel oli end sisse seadnud teinegi eksemplar! Nii sain sellest uuest liigist lõpuks korralikud jäädvustused - mida paremat ühelt kiiliretkelt tahta!

Nagu kuningkiilidest veel küllalt ei oleks, leidsin angervaksapuhmast selle päeva teise ja mitte vähem kauni isase Anax imperatori.

Et see vinge kiilijaht oli omajagu aega võtnud, pidasin targemaks Sinialliku-plaanist loobuda ja jätkata teekonda ümber Viljandi järve. Sammuli kandis leidub veel üks väike õhtupäikesele avatud heinamaalapike, mis kiilide meelispaigaks on. Siin avastasin teiste seas mõned valgelaup-rabakiilid (Leucorrhinia albifrons) - mitte just kõige tavalisemad loomakesed, kelle puhul isaste tagakeha eesmine pool küpsemas eas sinakashalliks värvub. Sama liigi emastega seda ei juhtu - nemad säilitavad oma kollased täpid mustal taustal. 

Pärast pikka ja väsitavat rügamist äärmiselt reljeefsel ja konarlikul matkarajal jõudsin viimaks selle Viiratsi-poolsesse otsa, kus sooritasin õhtu viimase kõrvalepõike alla järvekaldale. Ja keda ma peaaegu otsekohe näen lähima pajupõõsa otsas - isast Anax parthenopet (vt selle loo esimest pilti)!

Vaatamata eelkirjeldatud toredatele õnnestumistele on mul jätkuvalt leidmata terve hulk Eesti suurkiililiike, kellest suurimat huvi tunnen ma hariliku vöötkiili (Cordulegaster boltoni) vastu. Too uhke kollatriibuline loom asustab metsaojade kaldaid - oleksin tänulik vihjete eest tema leidmiseks!

Talvised külalised

Kogenum blogilugeja arvatavasti teab, et minu kodu asub Viljandi linna äärmises kirdeservas, otse raudtee ääres, ja teisel pool rööpaid saab alguse mitmekesine, enam või vähem looduslikus seisus ala, mille võiks peent ökoloogiaterminit kasutades mosaiikseks kultuurmaastikuks nimetada. Teise olulise asjaoluna omame linna kohta päris suurt aeda, kus kasvab mitmesuguseid puid ja põõsaid. Kolmandaks on aiavõrk mitmest kohast katki ja vajaks uuendamist. Neljandaks pole meil juba hulk aastaid koera. Kõik need asjaolud on tinginud olukorra, kus meie aed muutub eriti just karmimatel talvedel mitmesuguste metsaelanike jaoks huvipakkuvaks paigaks, kust käia täiendavat ninaesist otsimas.

Mitmel varasemal aastal on meie hilistalvisteks-varakevadisteks püsikülalisteks olnud nurmkanad ehk põldpüüd (Perdix Perdix). Need ujedavõitu linnud on meie aias luusinud 6…7-liikmeliste salkadena, otsides paljandunud pinnaselaike, kus leidub väärt nokapoolist. Inimasulate lähedusse tulevadki põldpüüsalgad tüsedama lumikatte korral, kui metsa alt toidu leidmisega raskusi tekib. Värske lumega on tore vaadata põldpüüde jäljeridu, mis risti-rästi üle lume kulgevad. Kahjuks sel talvel põldpüüd meie aeda ei jõudnud.

Harilikumatest sulelistest on mu koduaia talvisteks püsikülalisteks hallvaresed (Corvus corone cornix) ja harakad (Pica pica). See olukord ei ole tegelikult kuigi soodne, silmas pidades pisemaid linde, kellel peagi küpsemas plaan aias pesa punuda. Samas soosib vareslasi olukord, et koera puudumisel viskab mu heasüdamliku loomuga ema teinekord toidujääke lindudele. Ka kompostihunnik on nende seas hinnatud söögilauaks.

Pisemate suleliste osas on käesolev talv olnud üpris tagasihoidlik. Aknatagust lindude toidumaja on külastanud valdavas enamuses vaid rasvatihased (Parus major). Varasematel talvedel pakkusid neile konkurentsi ka sini- ja salutihased, rohevindid, kodu- ja põldvarblased, leevikesed ja aastate eest isegi üks suur-kirjurähn, kes end tükiks ajaks linnumaja külge parkis, ise peadpidi vaevu avast sisse mahtudes.

Eelmisel, karmil talvel läksid lood meie aias eriti huvitavaks. Näha võis märke jänese tegevusest – jälgi, pabulaid ja näksitud oksi. Aga mis veel uhkem: tagaaeda olid paaril korral külastanud metskitsed (tuntud ka kui kaberid ehk kabrised; Capreolus capreolus)! Seda kinnitasid lumele jäetud iseloomulikud piklikud ekskremendi-kuulikesed. Tänavu sai kitse-saaga vinge jätku. Esmalt tabas ema pakaselise veebruari keskel otse meie maja kõrval jalgrajal magamas mitu kaberit. Ise märkasin neid esmakordselt 26. veebruaril elutoa aknast – viiekesi nooliti  meie aeda põhjaküljelt kõrge puishekina piiravaid elupuid. Avasin pakast trotsides ettevaatlikult toaakna ja vaatamata pilves ilmale plõksisin kabristest tubli hulga pilte. Seni olin metskitse parimal juhul looduses pildistada saanud paarisaja meetri kauguselt, nii et loomast paistsid lopsaka heina tõttu vaid peanupp ja suured kõrvad. Sestap olin oma "jahisaagiga" vägagi rahul.

Päev hiljem paistis päike ja kitsed olid taas elupuid pügamas. Sedapuhku märkasin aias lausa seitset looma ja viis neist olid söaka noore soku juhtimisel tulnud eriti lähedale – vaid tosina meetri kaugusele elutoa aknast. Niisugust ülisoodsat võimalust ei saanud mõistagi raisku lasta – nii haarasin kärmelt G9 ja avasin vaikselt akna. Järgnevalt sündis mitukümmend elu parimat kitsekaadrit. Pildid tehtud, sai siiski vaadatud, et elupuud hakkavad alt juba õige hõredaks jääma. Sestap peletasin isukad kaberid aiast ära – soku eestvõttel plagasid loomad aiaaugu kaudu raudtee-tagusele jäätmaale, kust jäid mind umbusklikult piidlema.

Paaril päeval tulid kitsed siiski veel elupuudega maiustama. Õnneks ilmnes, et nad ei hoolinud kuigivõrd noortest kirsi- ega ploomipuudest, samuti mitte marjapõõsastest. Aga meie uhke puishekk sai hullusti ära räsitud.