esmaspäev, 5. juuli 2010

... ja järjekordne Ulila õhtutiir

Ka kolmapäev, 16. juuni möödus jalgpalli ja muude toimetuste tähe all, võimaldamata loodusretke enne, kui alles õhtul poole kaheksa paiku. Marsruut oli sisuliselt sama, mis eelmisel päeval: lühike tiir mööda majataguseid, piki jõe kallast kulgevaid teid ja radu.

Uudsetest putukatest väärivad mainimist tume, veidi sikku meenutav, aga mitte nii kaarjate tunnaldega õiemardikas, samuti kellegi kapsaliblika perekonna esindaja prisked röövikud nõgeselehtedel.
Liikvel oli ka herilasi: ühe müüriherilase avastasin taimelehelt hilist õhtupäikest nautimast, teise, ühisherilaste hulka kuuluva looma tabasin aga kuulmise abil mullust heinakõrt jõhverdamas.
Et lugu ei jääks liiga lühikeseks, siis olgu siiagi liidrikusõprade rõõmuks paar pisikiili lisatud.
Samuti väärib tähelepanu lepatriinu vastne, kes oli end sisse seadnud kummalise kompositsiooni kõrval - loodussõpradest lugejad, andke palun teada, millega võib olla tegu!

Jälle üks Ulila õhtutiir

Eks osaliselt ole selles süüdi jalgpalli maailmameistrivõistlused, teisalt aga ka labane laiskus, aga kibe tõde on see, et Loodusluup sörgib 20 päeva ajast maas. Samas on vahepealsesse aega mahtunud rikkalikult loodusretki ja uusi avastusi, mis pikisilmi kajastamist ootavad. Püüan lähipäevil olukorda parandada, esialgu keskendudes pildimaterjali üleslaadimisele ja seda jõudumööda tekstidega täiendades.

Alljärgnevalt leiab pildilist kajastust 15. juuni hilisõhtul Ulilas ette võetud paaritunnine jalutuskäik majatagusele jõekaldale. Huvitavamatest leidudest väärivad märkimist kahte liiki hüpikämblikud, soojadel seintel, rohukõrtel istudes ennenägematult tiibu laiutavad vesineitsikud, kõrrel turninud raisamatja, ajaloo parimad kaadrid pakkunud emane väike-tondihobu, saagijahil teotapikud, kohmaka olekuga koibik, kentsaka tumeda tiivaäärisega pisikärbes ja juba mõnevõrra vanalooma ilmet võttev ritsikas. Kõike seda saatis jõeluhale omaselt sääskede armutu rünnak.
Jõeäärsed vanad paadikuurid pakuvad üllatavaid avastusi. Nii oli katuseäärte alla oma vastsekestad jätnud terve hulk vesikiile. Lisaks avastasin sealt ühtiva ehmestiivaliste paarikese.