Kevad kogub tuure

Vahepeal on kevad aeglaselt, kuid kindlalt oma õigustesse asunud. See on mul võimaldanud sooritada kaks esimest rattaretke traditsioonilistesse linnalähedastesse vaatluspaikadesse: Siniallikule (15. aprillil) ja Varesemägedesse. Lisaks olen uidanud nii Viljandi-kodu lähistel kui Annelinna-tagusel alal. Seoses tublit zuumivõimekust omava Panasonicu videokaamera soetamisega on ustava G9-ga (praegune on mul siiski juba teine omasugune - algupärast riista tabas mullu augustis kurvastav veeõnnetus) sooritatavale makropildistamisele lisandunud lindude filmimine, andes juba ka esimesi toredaid tulemusi. Aga sellest millalgi edaspidi, sest videote kokkulõikamine-kleepimine on päris ajamahukas tegevus, millega ma pole veel eriti kaugele jõudnud. Praegu püüan pakkuda pisukese ülevaate enda vahepealsetest vaatlustest loomariigis.

10. aprillil tegin pikema tiiru Mõisavahe tänava ja Ihaste vahelisel alal - maad kattis veel tüseldane lumevaip ja putukaid oli liikvel kasinalt, kuid Ihaste-äärne metsatukk pakkus siiski vahva avastuse. Viiralti tänaval kõndides kostus teeveersest metsast mu kõrva jõulist toksimist. Ilmnes, et mahalangenud jämeda puutümika kallal töötas keegi varese mõõtu läikivmust lind. Aga varesed ju ei toksi sedasi rähni kombel, mõtlesin ja otsustasin asja lähemalt uurida. Minu hämmastuseks ilmnes, et toksijal oli punane pealagi ja tegu oligi hiiglasliku rähniga - nõgikikka ehk musträhniga (Dryocopus martius)! Seda imepärast lindu polnud ma varem looduses kohanud, nii haarasin videokaamera ja asusin teda innukalt jälitama. Suursugune suleline kurseeris tüvelt tüvele, tuues iga lendutõusu eel kuuldavale jõulise hüüde, mida lennufaasis täiendasid valjud trillerdused. Oma peatuspaikadeski ei jäänud musträhn märkamatuks, meislilöökidele sarnanevate võimsate noka-obaduste abil tüvedesse auke tahudes ja neist hämmastava osavusega rammusaid putukavastseid välja õngitsedes. Minu visadust saatis edu ja viimaks pääsesin linnust vähem kui 10 meetri kaugusele - nii õnnestus saada päris häid kaadreid.

Tänavune liblika-aasta algas soodsa suve-endega: 15. aprillil avastasin meie Viljandi-kodu aia kõrvalt raudteekraavi pervelt esimesed lapsuliblikad (vt päise-fotot). Platsis olid ka koerliblikad.

Samal päeval ette võetud Sinialliku-retke aegu lasus Viljandi kandis ametlikel andmetel veel ligi 10 cm lumikate (tõsi, viimaseid päevi). Reinu tee ristmiku kõrval paiknev kõrge kitsarööpmelise raudtee tamm oli soojas päikeses juba paljaks sulanud - nii leidsin sealt päikesevanni võtmas mitmeid koerliblikaid ja ka tänavuse esimese mesilase. 

Lisaks neile oli paiga väärtusi hindamas ka Eestis üldiselt suurharulduseks loetav ja äsja meediassegi pääsenud valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas) - liik, keda mullu suvel erandkorras meile lõuna poolt tublisti sisse olla rännanud.

Orika sillalt võisin läbi kaamerasilma imetleda luiki, parte ja sõtkaid, kes toimetasid Viljandi järve suudmes.

Silla lähistel vana raudteetammi ääres paiknevad settetiigid olid veel jääkaane all, aga kohatised paljakssulanud laigud sisaldasid juba rohkesti pisielustikku, näiteks toredaid punaseid lestasid, sarvilisi tirte ja väheldase rohukedriku rööviku.

Ramsi lähistelt algav, Sinialliku järvest, linnamäest ja allikatest mööduv ja lõpuks Karksi-Nuia maanteele välja viiv metsatee oligi alles korraliku sulalumekihi all, millest jalgrattaga läbisumamine osutus kaunis kurnavaks ettevõtmiseks. Kummatigi oli kevadine päike puutüvedel ja lumevabadel pinnaselappidel liikvele meelitanud ämblikke, kärbseid ja sipelgaid.

20. aprilliks oli lumi juba läinud. Sel ja järgmisel päeval ette võetud kodulähiretked ilmutasid uusi kevadisi arenguid. Õitsema olid asunud paiselehed, pakkudes hõrku toidulauda varajastele mesilastele. 

Raudtee taga märgalal moodustunud ajutises veekogus askeldasid juba tähnikvesilikud, kivihunnikutel peesitasid arusisalikud ja kunagisest makaronivabrikust jäänud tühermaale olid ilmunud iga-aastased asukad, ligikippuja eest piiksatuste saatel taanduvad väiketüllid. Veevärgi alal paiknevas pisitiigis kohtasin ka aasta esimesi konnasid. Pumbamajakeste seinu asustasid õhtupäikest nautivad hüpikämblikud ja endid millegipärast valguse ja varju piirile positsioneerinud kärbsed.

22. aprillil sooritasin aasta teise rattaretke, sihtpunktiks sedakorda mitmekesise loodusega Varesemägede maastikukaitseala Viljandist mõni kilomeeter põhja pool. Ilm oli päikeseline, paariteist soojakraadiga - sisuliselt ideaalne olustik putukate jäädvustamiseks. Nii kujunes ka pildisaak aastaaega silmas pidades igati korralikuks. Kohe alustuseks täheldasin kruusatee kohal lendamas selleaastast esimest kevadvaksikut (Archiearis parthenias).

Järgnevate tundide vältel ilmutas endid mulle enamik meie varakevadistest päevaliblikatest. Taas kohtasin haruldast valgetähn-pajuliblikat, kellest sedakorda hoolsa hiilimise tasuna suisa nägusa pildiseeria sain.

Selle aasta esmaleidudeks kvalifitseerusid väike-kärbtiib ja leinaliblikas.

Paar lapsuliblikaid oli juba asunud tegevuse juurde, mis evolutsiooniliselt nende põhimissiooniks on.

Hulgaliselt kohtasin mitmesuguseid ämblikke, sealhulgas uhket hiidämblikku (Dolomedes fimbriatus).

Aga liikvel oli mõistagi ka kärbseid, mardikaid ja lutikaid, kellest üks lausa seninägematuks osutus. Uruehitusega olid algust teinud esimesed liivamesilased (liigist Andrena cineraria).

Ei puudunud ka röövikud, kusjuures kaks noorel männil toitunud loomakest olid tõelised iludused.

"Mäe" (tegelikult 25 meetri kõrguse lavaoosi) jalamil asetseb piklik Kehklase järv. See oli veel osaliselt jääkaane all, mis ei takistanud aga põrmugi  rohukonnade pulmaeelset saginat.

Ööl vastu 23. aprilli õnnestus sooritada ka esimene korralik linaga öövaatlus Viljandi kodumaja ees. Nädal varem oli olnud üks eriti soe ja soodus vaatlusöö, aga kahjuks pidin siis Tartus viibima. Sedakorda jäi õhusoe alla 10 kraadi, kuid sellest hoolimata oli liikvel mitmeid varaseid liike. Kolme liiki öölaste kõrval oli end majaseinale istuma seadnud ka alles kümme aastat tagasi Eestis esma-avastatud roosi-kirivaksik (Anticlea badiata). 

Öölastest osutus kõige huvitavamaks alltoodud kamjate tundlatega isend, kes mul veel määramata on. Paraku käis selle looma käsi kehvasti: koos vaatluslinaga akna vahelt kööki tõmmatuna äratas  öölane meie kassi tähelepanu, kes õnnetu liblika pikemalt tseremoonitsemata kinni krabas ja alla kugistas. Loodetavasti polnud siiski tegu väga suure haruldusega!

Vahepealsed päevad on olnud sajused, tuulised ja jahedavõitu, retki ja öövaatlusi mitte soosides. Aga kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis... Noh, igatahes ronis täna minu toa aknal kaunis sipelgmardikas (Thanasimus formicarius). 

Uus hooaeg

Talv 2012/13 on olnud küllaltki erakordne. Lumi tuli maha juba novembri lõpus ja detsember oli igati talvine. Pärast pehmet jaanuari asus külmataat järjest vunki lisama, nii et hiljuti lõppenud märts oli talve kõige krõbedam kuu. Praegu peaks kevad juba täies jõus olema, kuid kogu Eestit katab endiselt soliidne lumevaip (Viljandis ja Tartus 30 cm kandis, Haanjas üle 60). Täna öösel ja hommikul tuli valgele vaibale hooti jõulist lisagi (vt ülaltoodud fotot). Märtsis säras Päike keskmisest ligi poole rohkem, kuid stabiilne külm õhumass ei lubanud kevadel võimust võtta. Aga aprillipäike käib juba nii kõrgelt, et sunnib õues viibides mantlit lahti nööpima, jätmata kahtlust, et talve pikale valitsusajale tuleb varsti lõpp. See ei ole märkamata jäänud ka varem peidus püsinud pisielustikule, kes hakkab talvekorteritest üha julgemini välja piiluma. Juba eelmisel nädalal sai avalöögi ka minu putukaretkede hooaeg. 

Kolmapäeval, 3. aprillil valitses Tartus Annelinna servas taas kord kaunis päikesepaiste ja sooja oli viie kraadi ringis. Nii otsustasin näpistada kiirete toimetuste vahelt kolmveerand tunnikest, et teha väike jalutuskäik Mõisavahe tänava ja Ihaste linnaosa vahele jäävale loodusmaastikule. See on valdavalt madal rohumaa, mida ilmestavad metsatukad, põõsastikud, jalgrajad ja kraavid. Kaunikesti loodusliku üldilmega ala on populaarne kepikõndijate, koeraga jalutajate ja muidu lõõgastujate seas. Samas on tegu ka päris asjaliku paigaga kiire putukaretke sooritamiseks, nagu ma juba eelmisel suvel avastasin. Sel korral oli mul iseäranis kiire, mistap kiikasin vaid Nõlvaku tänava ja Lohkva kasvuhoonete vahele jääva kuusikutuka serva. Et maapind oli valdavalt veel lume all, keskendasin tähelepanu puutüvedele. Ja märkasin nii mõndagi huvitavat! 

 

Kärsakas ja tirt olid korralikult üles soojenenud ja täitsa kepsakad - viimast andis päris pildile püüda.

Aasta esimene kärbes sai ka üles võetud.

Need kaks loomakest on mulle suisa tundmatud ja vajaksid määramist. Sellist oranžikat väikest krabiämblikku pole ma vist varem meie looduses kohanudki.

Tasub silmas pidada, et peaaegu kõik täiskasvanud putukad-mutukad, keda märtsis-aprillis looduses näha õnnestub, on talve kusagil peidupaigas valmikuna hibernatsiooni ehk tardumuse seisundis mööda saatnud. Ülalnähtud loomakesed veetsid talve ilmselt puukoore all või samblamätta sisemuses.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb aga ajas minna veel nädalajagu kaugemale, 25. märtsi, mil sooritasin väikese retke oma Viljandi-kodu lähistel ja leidsin Tomuski järve kaldalt tänavuse esimese lumeämbliku. Ämblikulaadsed ei ole küll putukad, aga just nemad on varaseimad lülijalgsed, kes paljakssulanud lappidel vilkalt patrullima asuvad. Esimesteks kevadekuulutajateks on tumedad huntämblikud.

Paar viimast tiirukest olen teinud taas Viljandis. Et ööd on püsinud jätkuvalt pakaselised, kulgeb lumeminek aeglaselt, nagu ka looduse ärkamine talvetardumusest. Putukarahvast esindavad endistviisi peamiselt üksikud uimased päikesepoolsetel puutüvedel peesitavad kärbsed, liikvel on ka sääski, keda kohati ka pisikeste parvedena surumas võib märgata. Kasvuhoones, kus on juba soojem, oli laupäeval isegi üks pisiliblikas lendu läinud.

 Ringi sibas ka ämblikke.

 Tomuski järve ääres trehvasin üksildast pisikärblast.

 Kasetüve korpsamblikul patseeris toekas huntämblik.

Aianurgas kasvav vana vahtrapuu pakkus päikesevanni ja tuulevarju paarile kärbsele, kes olid veel nii uimased, et ei teinud mu kaamerat märkamagi.

Viljandi kesklinna lumemäed annavad aimu, et talve lõplikku taandumist tuleb veel omajagu oodata. 

Aga ühel majaseinal nägin ronimas kakstäpp-lepatriinut, kes oli ilmselt äsja voodrilaudade vahelt välja pugenud ja üleni tolmuga kaetud. Too loomake mõjus seal nagu pesueht Kevade Märk.

Suru-uudised AD 2012

Tänavuselgi suvel olen jätkanud öiste putukavaatluste sooritamist, seades oma Viljandi linnaservas asuva kodumaja ette redelitest kaadervärgi, millele igal sajuvabal õhtul kinnitan kaks vana voodilina ja riputan nende kohale 25W säästupirni. Seejärel käin aegajalt "saaki" üle vaatamas ja pildistamas, kuni jaksu jagub. Tolle eeskujulikku unerežiimi ruineeriva tegevuse juures on kõige toredam, et lina juurde suundudes ei tea iial, mis üllatus seal oodata võib. Enamus öiseid liblikaid on suhteliselt väheütleva välimusega, aga nende hulgas leidub ka tõelisi iludusi, keda muul viisil praktiliselt ei õnnestugi kohata. Senised kaks vaatlusaastat on tulemuseks andnud sadade kaupa huvitavaid öölasi, vaksikuid, tutlasi, kedrikuid, karuslasi ja muid hämarikuliblikaid, ehmestiivalisi, mardikaid, lutikaid, sääriksääski ja tänavu augustis koguni ühe loigukiili. 

Õigupoolest on tänavune "linasaak" olnud kahe eelmise aastaga võrreldes tagasihoidlikum. Osaliselt seletub see keskpärase suvega: jaheldased ja sajused ilmad ei ole liblikate üldisele arvukusele kasuks tulnud. Teisalt pean tasapisi plaani tõhusama peibutussüsteemi juurutamiseks, kuna praeguse valgusjõud ja -spekter ei ole kuigi optimaalsed. Erinevad asjatundjad soovitavad pigem kasutada laiema spektriga lampe, mis sisaldaksid ka UV-laineala. Paarikümne euro eest võib hankida spetsiaalse tumeda UV-lambi, aga tõhusad pidid olema ka tänavavalgustuseks kasutatavad elavhõbedalambid. Kõvemad tegijad ei piirdu sealjuures vaid linaga (millelt aktiivsemad liblikad kipuvad pahatihti ära lendama, enne kui neid pildistada jõuad), vaid on valmis ehitanud või soetanud kinnised, lehtri ja kogumiskastiga varustatud valguspüünised (guugeldamisel on abiks fraasid light trap ja moth trap). Võimalik, et järgmisel aastal püüan seesuguse endalegi hankida.

Aga nüüd asja juurde. Sel aastal ei olnud mul enne tänast õnnestunud vaatluslinale meelitada ühtegi uudset suruliiki. Mullustest tuttavatest külastasid lina juunis-juulis taas punalaik-haavasuru ja silmiksuru, kellest olen siin juba kirjutanud. Samas leidub Eestis ka surusid, kes lendavad hoopis päeval ja keda seega pole lootustki eelkirjeldatud meetodiga tabada. Need on esmajoones harilik ja kimalas-lottsuru (kolmas seesugune, päevasuru on Eestis harv eksikülaline). Kui varem pole lottsurusid mulle üldse ette sattunud (või ei ole ma osanud neid märgata), siis sel suvel olin neid enne juulikuist Vormsi-reisi suisa kahel korral silmanud õitsvatelt põõsastelt koolibride kombel nektarit imemas, teine vaatlus leidis sealjuures aset otse kodumaja ees. Kahjuks ei õnnestunud mul kummalgi juhul pildistamiseni jõuda, sest tegu on väga erksate ja ettevaatlike loomakestega, kes ei peatu ühe õie juures kauem kui mõneks sekundiks. Ühel eriti lämbel suveõhtul hea kaasblogija webxani seltsis Vormsi maalilist kirikut uudistades köitsid mu pilku pühakoja ümber täies õieehtes ilutsevad ebajasmiinid. Seesugused õierikkad taimed meelitavad teadagi ligi kõikvõimalikke sumisejaid, mistõttu sai põõsaid lähemalt uuritud. Ja oh üllatust: ühe põõsa kallal oli agarasti ametis lottsuru! Kraamisin ruttu välja oma Fujifilmi zuumkaamera, valisin makrorežiimi ja vallandasin välgu. Ainus lootus oli suru tabada paigallennul õiest toituvana, vältides sealjuures looma minemahirmutamist. Ja see õnnestuski! Hilisem määramine paljastas, et tegu oli kimalas-lottsuruga (Hemaris fuciformis), meie kahest lottsurust vähemlevinuga, kes siiski lääne pool üsna tavaline on.

Teist tänavust toredat suruleidu pidin ootama septembrikuuni. Õigupoolest ei osanuks ma enam lootagi, et mõni suru võiks veel sel aastal vaatluslina külastada, kuna enamus siinseid suruliike tegutseb valmikuna vaid juuli-augustini. Siiski leidub üks erand, kes täna end ilmutaski! Tuleb tunnistada, et õhtul linasid heisates pidin pareerima koduste skepsist, kelle meelest praeguse aastaaja ja viimaste nädalate kesise ilma koosmõjul on kõik tähelepanuväärsed liblikad juba ammu otsa leidnud. Mina aga hellitasin lootust, et lina võiks külastada sini-paelöölane - meie suurim öölane, keda võib kohata oktoobrikuuni. Selleks lisas julgust asjaolu, et tema natuke väiksem, kuid mitte vähem kaunis sugulane puna-paelöölane (Catocala nupta) oli täpselt aasta tagasi mind oma visiidiga rõõmustanud. Mõne nädala eest lendas sama liigi esindaja taas meie aias ja sain temast ka "paparazzi-pildi" elupuuoksal istuvana.

Minu tänane üllatuskülaline madara-vöötsuru (Hyles gallii) ei ole iseenesest mingi haruldus ja tema toredaid priskeid täpilisi röövikuid olen varasematel aastatel korduvalt kohanud nii nukkumispaiga otsinguil sõiduteid ületamas kui madarataimedel keha kinnitamas.

Samas ei olnud selle liigi uhke vöödiline valmik seni mu teele sattunud, vaatamata asjaolule, et lendab tarkade raamatute kohaselt ringi ka päevaajal. See väga ilmeka välimusega suru, kes oma nime igati õigustab (temaga sarnast piimalille-vöötsuru satub meile lõuna poolt üsna harva) oli end veel enne viimase ehavalguse kustumist mõnusasti sisse seadnud üsna lambipirni lähedal. Ei saa salata, et ülevaatlikumate piltide saamiseks tuli mul teda natuke provotseerida.  

Tänase suruloo lõpetuseks olgu ka ära toodud paar üsna erineva värvigammaga suur-punasuru (Deilephina elpinor) röövikut mu sellesuvistelt retkedelt: esimene Slovakkia Penniini mägedest ja kaks järgmist Parika kandist. Punasurude röövikud meenutavad miniatuurseid madusid, eriti kui ohtu märgates oma silmtähnidega esiotsa kurjakuulutavalt õieli ajavad. Muide, teiste suruliikide röövikuid polegi ma tänavu kohanud - asjaolu, mis taaskord viitab ebasoodsale liblika-aastale.

Kollavööt ja Co

Ega ma ei leia jätkuvalt mahti korralikuks blogimiseks, aga püüan siiski põnevaimad leiud üles tähendada.

Eelmises TOP10 loos sai teiste seas megaboonusena välja pakutud kollavööt-kuningkiil (Anax parthenope). Tegu on peamiselt Lõuna- ja Kesk-Euroopas ning Aasias eluneva liigiga, meie oma (rohevööt-) kuningkiili (Anax imperator) veidi vähem pilkupüüdva ja veerandi jagu väiksema (pikkus 60 mm) suguvennaga. Isasel on 2. ja 3. seljalüli sinised, millele järgneb mustjas pikitriip tuhmpruunil taustal. Emane sarnaneb muus osas isasega, aga nagu tondihobudele ja kuningkiilidele kombeks, ei leidu ka tema tagakehal sinist. Eestis leidis selle liigi paari aasta eest esimesena üks meie juhtivaid entomolooge Mati Martin: isane ja emane olid tandemina Pangodi järvel munemas. Hiljem (juulis 2009) avastati üks isend ka Nigula looduskaitsealalt. Rohkem andmeid mul selle liigi Eestis esinemise kohta ei olegi.

Seda suurem oli mu üllatus, kui nägin vägagi isase Anax parthenope moodi kiili juuni lõpus lendamas Viljandi järve Viiratsi-poolse otsa juures heinamaal. Kahjuks pildistada mul teda ei õnnestunud. Paar päeva hiljem samas kohas käies tundus jälle, et ringi tiirutas sama kiil (hetkel pole mul prille ja päris kindel ma seetõttu asjas olla ei saanud). Kuid taas ei õnnestunud mul looma pildistada. Lohutuseks sain kaadrisse "tavalise" rohevööt-kuningkiili (varem tuntud kui lihtsalt kuningkiil). Hakkasin juba kahtlema oma vaatluse õigsuses.

1. juulil käisin rattaretkel Orika silla ümbruses, põigates muuhulgas ka ühele matkaraja-äärsele heinamaale, kus varasematel aastatel olen kohanud rohevööt-kuningkiili. Viimatimainitud liigi isasloom oligi kohal ja lubas end ka kenasti üles võtta.

Aga lisaks püüdis mu pilku veidi väiksem, hoogsalt ringi lennanud kiil, kelle tagakehal olev sinine laik viitas taaskord paljulubavalt Anax parthenope'le. Nõnda kiibitsesin selle lagendiku servas ligi tunnikese, kuni viimaks märkasingi otsitut istumas oma 5 meetri kõrgusel lepa otsas. Polnud kahtlust, et tegu oligi isase kollavööt-kuningkiiliga! Kraamisin välja oma 30-kordse suumiga Fuji, keerasin toru pikaks ja tegin loomast hulga pilte, millest parim on siinkohal ära toodud.

Teie lahkel loal kasutan ühtlasi võimalust, et pajatada teisi selle aasta huvitavamaid kiili-uudiseid. Tänavu olen üles leidnud enamvähem kõik samad suurkiililiigid, keda mullugi kohtasin (ja blogis tutvustasin). Aga lisaks õnnestus 28. juunil Varesemägede jalamilt teeäärsest heinamaaservast avastada seninägematu kollatähn-läikkiil (Somatochlora flavomaculata). Eestis kohati leiduva liigina eelistab see 5 cm pikkune kiil niiskemaid elupaiku. Kui muidu on hiilge- ja läikkiilid rohelised, siis seda liiki ilmestavad kollased laigud külgedel.

Varemgi kohatud haruldasematest liikidest leidsin juba mai viimasel dekaadil Tomuski järve kaldalt vastkoorunud kakslaik-kiili (Epitheca bimaculata). Mõni päev hiljem lebas sama liigi vigasaanud isend Viljandi Maksimarketi esisel kõnniteel. Kakslaik-kiil on Eesti ainus mitteroheline hiilgekiillane, keda välimuse põhjal võiks pigem vesikiiliks arvata. Mu seni ainus kohtumine selle liigiga leidis aset paari aasta eest samuti Tomuski järve kaldal. Eestis leiduvat kakslaik-kiile paiguti ("Euroopa magevee-elustik", 2007).

Juuni keskel külastasin Raudna jõe kallast Viljandi-Pärnu mnt silla all, kus olin eelmisel aastal leidnud haruldase rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia). See meil üsna vähelevinud, elupaigana kiiremavooluliste jõgede kaldaid eelistav liik võeti Eestis eelmisel aastal looduskaitse alla. Tegu on väga kauni kiiliga, kes on meie neljast vesihobust suurim (~6 cm pikk). Muide, eelmisel aastal olin samast paigast avastanud ka teise meie haruldasema vesihobuliigi - märksa pisema (alla 5 cm) näps-vesihobu (Onychogomphus forcipatus).

Tänavune esimene retk veel Raudna jõe kallastel vesihobusid ei ilmutanud. Nii tegin 3. juulil uue retke samasse paika. Ja ennäe: rohe-vesihobud olidki taas platsis! Need küllaltki territoriaalsed kiilid harrastavad vahelduseks jõe kohal patrullimisele istuda päikese käes mõnel heal kaldaäärsel vaatluskohal. Antud paigas on selliseks kohaks peamiselt betoonist sillakonstruktsioonid. Tuvastasin vähemalt kolm rohe-vesihobu isendit, kes said ka kenasti üles pildistatud. Kahjuks näps-vesihobu ma sel korral ei leidnud.

Jätkuvalt ootavad aga teiste seas leidmist metsaojade liik harilik vöötkiil (Cordulegaster boltoni), samuti mitu tondihobuliiki (Saaremaa, raba- ja taiga-tondiohobu). Luban, et annan operatiivselt teada, kui mõni neist peaks mu kaamera ette sattuma!