Neljapäev, 2. juuni 2011

Suru-uudiseid

Vahepeal on ilmad pööranud suisa suvisteks ja ka seni jahedatena püsinud ööd tublisti soojemaks muutunud. Koos sellega on õige hoo sisse saanud ka minu seni kahvatult kulgenud tänavune ööputukate vaatluse programm.

Inspiratsiooni selleks ettevõtmiseks olin saanud samalaadsest edukast vaatlusest mullu jaanipäeva paiku Valgamaal Alal. Nii püstitasingi eelmise aasta juuli keskpaigas meie Viljandi kodumaja ette redelitest, lauast ja nööridest koosneva kaadervärgi, millele pesulõksude abil kinnitasin valge voodilina. Viimaks riputasin lina ette elektripirni, mille akna kaudu vooluvõrku ühendasin. Sestpeale sooritasin putukavaatlust igal sobilikul ööl, mil juhtusin Viljandis viibima. Paari vaatluskuu jooksul sattus linale väga suur hulk kõikmõeldavaid seninägematuid öölasi, vaksikuid, pisiliblikaid ja muidki põnevaid putukaid, kelle kohta ehk edaspidi ka väikese ülevaate koostan. Samas, et olin asjaga alustanud alles suve teisel poolel, puudus mul jätkuvalt ülevaade varasema perioodi kohta. Nii saigi juba aprilli lõpus taas lina üles seatud.

Varajane liblikasaak oli ootuspäraselt üpris kasin - ringi liikusid vaid valmikuna talvitunud vaksikud ja öölased. Aga mai teisel poolel hakkas ilmuma üha rohkem noori valmikuid erinevatest liikidest. Päris tormiliseks läks asi seoses äsjase kuumalaine saabumisega. Ööl vastu 1. juunit oli sooja ligi 20 kraadi, ka tänane öö ei jäänud sellele oluliselt alla. Nõnda täienes mu pildikogu terve rea selleaastaste uustulnukatega.

Ööliblikad on valdavalt päevaliblikatest tagasihoidlikumad - enamasti hallikat või pruunikat tooni. See on ka üsna loogiline, kuna ööputukatele on olulisemaks meeleks haistmine ja silmipimestava välimusega pole neil midagi tarka peale hakata. Samas peavad ka ööliblikad päeva kuidagimoodi mööda saatma, vältides ärasöömist. Nõnda on enamusel neist tekkinud nutikad kohastumused. Need hõlmavad nii varjevärvust, puuoksa või lehe imiteerimist kui ka ehmatamise võtteid (silmlaigud tiibadel). Osa ööliblikate sugukondade (öölased, vaksikud, surud jt) esindajaid on aga päevase eluviisiga ja nii leidub nendegi seas silmapaistva välimusega tegelasi (tiigervaksik, piksepeni, lottsurud jt).

Minu erilisteks lemmikuteks ööliblikate seas on algusest peale olnud surud. Need suured ja uhked, valmikutena valdavalt öise eluviisiga liblikad on kiired ja osavad lendajad, kes suudavad sarnaselt koolibridele õitest toitu ammutada paigallennu ("surumise") käigus. Mõne liigi valmikud siiski ei toitu, vaid elavad röövikuna kogutud "vana rasva pealt", tegeledes vaid soo jätkamisega. Surud on levinumad lõunapoolsetes piirkondades, Eestis elab paikselt vaid 11 liiki surusid, lisaks võivad mõnel aastal soojade lõunatuultega meile jõuda ka mitmed lähistroopilised surud. Ükski suruliik pole meil väga arvukas: pigem liigitub kohtumine suruga õnnelike juhuste kilda. Päevaajal looduses matkates satub suruvalmikute peale üpris harva - seda esmajoones nende tõhusa varjevärvuse tõttu. Mul on seni õnnestunud leida vaid suur ja väike punasuru (vastavalt Deilephila elpenor ja D. porcellus), samuti silmiksurude paarike. Sagedamini on ette sattunud surude muljetavaldava välimuse ja suurusega röövikuid: kõige tavalisemad on pisimadudeks kehastunud punasurud, aga küllaltki sageli leiab madarataimedelt ka madara-vöötsuru (Hyles gallii) vahvaid laigulisi noorloomi.

Arvestades asjaolu, et surud on valdavalt ööloomad (erandi moodustavad päeval ringi lendavad lottsurud, keda mul pole veel kohata õnnestunud), võiks eeldada, et parim aeg täiskasvanud surude leidmiseks on öösel. Samas ei ole surud kõige innukamad valgusele lendajad - asjaolu, mida kinnitas kurvastav tõik, et eelmisel aastal ei õnnestunud mul linale meelitada ainsatki suru. Samas on enamiku surude arvukuse kõrgaeg juunis-juulis, mistõttu võis ebaedu põhjuseks olla ka vaatlustega hilinemine.

Väga soojal esimesel juuniööl oli liblikavaatlus kulgenud igati edukalt - uusi liike laekus linale ridamisi ja mu ustav Canon G9 sai tublisti vatti. Järjekordsele kontrollkäigule suundudes unustasin prillid ette panna ja nii ei saanudki ma kohe aru, mis kopsakas imemoodustis linale kinnitunud oli. Lähem uurimine näitas, et tegu oli suruga! Algselt kahtlustatud männisuru asemel osutus see pruun hiidliblikas punalaik-haavasuruks (Laothoe populi). Tegu on Eestis üsna tavalise liblikaga, kes asustab mitmesuguseid maastikke ja keda võib meil lendamas kohata mai lõpust augusti alguseni. Tema puhul väärib märkimist kummaline puhkeasend - tagatiivad ulatuvad eestiibade varjust välja. Oma eritunnuse - punased laigud tagatiibadel - jättis ta minu jaoks varju - küllap ei tundunud ma talle piisavalt hirmuäratav, et tasunuks see viimane abinõu tarvitusele võtta. :)
Teistest selle rikkaliku öö põnevamatest leidudest väärivad märkimist vaksiku kohta hiigelsuur salu-samblikuvaksik (Hypomecis punctinalis, määrang veidi küsitav) ja must raisamatja (Necrophorus humator) - mõlemaga kohtusin üldse esimest korda.
Tänane öö oli veidi jahedam ja sellest tulenevalt ka ringilendavate liblikate arvukus pisut kasinam. (Lisaks oli meie lilleaia kohal patrullimas nahkhiir, kes kardetavasti nii mõnegi valguse suunas lennanud uhke eksemplari kinni krahmas ja ära sõi.) Samas mõtlesin teisele kontrolltiirule suundudes, et oleks vast vahva ka täna mõnd suru kohata. Ja mida ma näen: lina lähistel tiirlebki hiiglaslik liblikas! Kärmelt haarasin liblikavõrgu ja püüdsin end juba lahkuma sättinud külalise kinni. Igaks juhuks ei söandanud ma teda linale suunata, kartes looma põgenemist - nii sai suru (sest seda ta oli) esmalt tuppa toimetatud. Tema tiivalehvitused kinnitasid veenvalt, et tegu oli silmiksuruga (Smerinthus ocellatus). See metsaliik olla kogu Eestis tavaline ja lendab ringi ligikaudu samal perioodil kui punalaik-haavasuru. Enamgi veel: nood kaks liiki on omavahel nii lähedased, et võivad anda ka ühiseid järglasi. Tagatiibade uhked silmlaigud ei lase silmiksuru samas kellegi teisega segi ajada.
Ega's muud, kui tuleb vaatlusi usinasti jätkata, lootuses, et ehk järgivad tavalisemate suguvendade eeskuju ka mu tänavused TOP10 liigid sirelisuru ja pärnasuru! Varuks on veel webxani soovitatud strateegia - meelitada surusid käärivate puuviljade abil.