Neljapäev, 29. aprill 2010

Rahulik linnuõhtu Rahumäel

Eilseks olime webxaniga kavandanud ühise linnu- ja putukaretke, silmas pidades suhteliselt soodsat ilmaprognoosi. Varahommik meid siiski ei rõõmustanud: õues pilvitas ja tibas vihma, rääkimata viiekraadisest temperatuurist. Aga päeva peale taevas siiski klaarus ja pärastlõunaks oli ka õhk sedavõrd soojenenud, et võisime plaani teoks teha.

Pärast isiklikku tankimist Kivilinna Kiirtoidus - üllatavalt maitsvaid roogasid pakkuvas uues söömapaigas - võtsime webxani ustava POTi ehk Toyota Corollaga suuna Räpina maantee kaudu linnast välja. Peagi meenus webxanile, et neljarattaline sõber oli ununenud jootmata - POTi bensiininäidik võbeles ähvardavalt nulli lähedal. Esmalt suundusime tanklat otsima Võnnu, kus see pidanuks ka kaardi kohaselt olema. Sealt leidsime kenakese kiriku koos Vabadussõja monumendiga, poe, postkontori ja koolimaja, kuid mida polnud, see oli tankla.
Nii tuli meil pöörata Ahja suunas kulgevale kruusateele, lootuses, et ehk jagub jõuvedelikupära veel kümmekonnaks kilomeetriks. Teel nägime kaunist metsaalust õitsvate sinilillede ja võsaülastega, kuid kütusemure kannustas webxani südant külmaks tehes õkvalt edasi kulgema. Peagi lisandus teinegi mure, kuna webxanile helistas noorem võsu, kes teatas, et soovib küüti Kõrvekülast Tartusse, ja seda juba umbes tunnikese pärast Ahjas leidsime eest toreda maatankla, kus bensiin oli lausa mitukümmend senti odavam kui linnas. Otsustasime ajanappusel siiski loobuda sealse iidsete puudega mõisapargi külastamisest ja alustasime joonelt tagasisõitu. Ainsa loodusvaatlus-peatuse tegime Vana-Kastres, Emajõe luhal. Teetammilt alla jõekaldale viis paljulubav kruusatee, mille ääres kasvas noorepoolne paju- ja kasepuistu. Seda teed mööda veidi edasi kõmpides läks aga pinnas üha pehmemaks, kuni meie ees avaneski veeväli - Emajõe üleujutus ei olnud ka siinset kanti puutumata jätnud. Linnuvalik osutus selles vesises paigas paraku olematuks: kuulda oli rasvatihast, väike-lehelindu ja metsvinti, näha vaid viimast ja sedagi õige kaugelt. Putukatest kohtasime vaid kärbseid, mesilasi ja üht päevapaabusilma - oleks siis toogi webxanil end pildistada lubanud! Nii pidime suhteliselt nukralt linna naasma.
Annelinna serval jõudsin otsusele, et mina nii kergelt alla ei anna, ja palusin webxanil end maha panna Rahumäe kalmistu juures. See mu Tartu-kodule kõige lähem surnuaed oli mul kurioossel kombel veel külastamata - jätkuvalt päikeselises õhtus oli nüüd hea too viga parandada, ühtlasi end ka kohaliku linnurahvaga kurssi viies. Rahumäe kalmistu asub Tartu servas, Jaama tänava ääres. Varem kandis see aastal 1910 rajatud surnuaed Peetri kalmistu nime, kuuludes samanimelisele kogudusele, mis evib kirikut Narva mäel. Kalmistule ei ole maetud erilisi suurkujusid, kuid selle muudab märkimisväärseks asjaolu, et siin paikneb üks Eesti kolmest krematooriumist koos nägusa urnimatuste platsiga.
Surnute kremeerimine on minu hinnangul (kogu austuse juures tänuväärset tööd tegeva laguahela vastu) väga sümpaatne viis ärakasutatud maisest kestast vabanemiseks. Vaatamata asjaolule, et surmajärgselt ihuga toimuv meile enam kuigivõrd korda ei lähe, pole siiski tore kujutleda protsesse, mis laibamatusele järgnevate aastate vältel kirstus aset leiavad. Tuhastamine on kiire, konkreetne ja lõplik hüvastijätt ihuliku eksistentsiga. Lisaks puudub kremeerimise korral kohustus tülikate ja kulukate matuste korraldamiseks: omaksed võivad tuhaurniga teha, mida heaks arvavad, kasvõi rakendades selle sisu lahkunu armsa ilupõõsa, lillepeenra või kapsamaa väetamiseks. Tartu krematoorium, nagu enamik teisigi, tuhastab kadunukesed maagaasiahjus. See asutus avas uksed aastal 1997, praegu kavandatakse tuhastamise populaarsuse tõusu silmas pidades laiendustöid ja teise ahju rajamist. Krematoorium on pühitsetud ja siinses kabelis saab korraldada nii urni- kui hauamatust. Muuseas on krematooriumis võimalik sõlmida iseenda matuseteenuse lepingut, mis kindlustab matuse toimumise soovitud viisil, sugulaste suvast sõltumata. Kahjuks puudub teenuse saajal küll võimalus kaebuse esitamiseks, kui teenuse kvaliteet soovida peaks jätma.

Rahumäe kalmistu asub Annelinna servas ja nii on siia maetud linna muude surnuaedadega võrreldes märksa rohkem venelasi. Kalmistu on korralikult hooldatud, räämas hauaplatse ma ei märganudki. Erilisi kultuuriloolisi ega kunstilisi huviväärsusi mulle seal silma ei hakanud. Kalmistu haljastuse moodustab peamiselt noor ja keskealine puistu. Valdavad mitmesugused lehtpuud, aga surnuaia idaserva palistab lehiserivi ja lääneosas piiritlevad hauaridu otsekui paralleelseteks koridorideks tihedalt istutatud elupuud.

Lehiste otsas olid vilunult käbisid lammutamas rohevindid, kelle nokad on sedalaadi tegevuseks otsekui loodud.
Puuvõrades ja hauaplatsidel tegutses ka hallrästaid, linavästrikke ja väike-lehelinde. Eriti palju kohtasin edasise ringkäigu vältel aga metsvinte, kellel oli teoksil paaride moodustamine - mitmel puhul sooritati ka kalmistule sobimatuid tegevusi. Mõne kõrgema puu ladvas harrastasid oma amatöörtaidlust vainurästad. Märkasin ka ühte siiskikest ja puukoristajat. Pildisaak jäi sedapuhku üsna tagasihoidlikuks, ühelt poolt vähese liigirikkuse ja teisalt piltniku kesiste oskuste tõttu. Siinkohal minu imetlus ja lugupidamine professionaalsetele linnufotograafidele - need inimesed peavad olema osavuse ja kannatlikkuse kehastused.
Järgnevatel päevadel ei tasu uusi blogilugusid oodata, kuna ilm sunnib eelistama tubaseid tegevusi. Mõningad lootused on mul siiski seotud nädalalõpuga.

Kolmapäev, 28. aprill 2010

Lapsuliblikad Siniallikul

Eile, esmaspäeval oli arvatavasti senise kevade kõige ilusam päev kirka päikesepaiste ja ligemale 15 soojakraadiga. Sellist jumalikku ilma ei saanud raisku lasta, nii tegingi Tartusse sõitmise plaanides väikesed korrektiivid, panin matkariided selga, pumpasin oma ustaval Scottil kummid täis, haarasin kaamera ja joogipudeli ning siirdusin tänavusele esimesele rattaretkele.

Viljandi ringteel võtsin suuna Karksi-Nuia poole, oma traditsioonilistele vaatluskohtadele. Vana kitsarööpmelise raudtee tammi ääres tehtud lühipeatus pakkus siisikese laulu ja lapsuliblikate spiraalina taeva poole keerlevat pulmatantsu. Kumbagi liiki ma hästi pildile ei saanud, kuid nad äratasid minus jahikire - mida muud see looduspiltniku tegevus on, kui tsiviliseerituma vormi võtnud jaht, koos hasardi, varitsemise, kavaluste ja kõige muu juurdekuuluvaga, boonuseks esteetiline nauding looduse ilust ja füüsiline rahulolu värskes õhus liikumisest. Täis seda ürgse päritoluga indu jätkasin pedaalimist, märgates peagi teeäärsel heinamaal valge-toonekurge (Ciconia ciconia), kes oli ilmselt konni ja muud suupoolist otsimas.
Heimtali teeristist saavad alguse Loodi looduspark ja selles enamvähem kolmnurkselt kulgev Loodi matkarada. Mina valisin kahe maantee vahelt Sinialliku poole suunduva vana raudteetammi, millel kulgeb korralik kruusarada. Esmalt möödub see kolmest järjestikusest kinnikasvavast settetiigist - paik, mille enda jaoks avastasin eelmisel suvel ja kus pildistasin esmakordselt isast kuningkiili. Praegune aastaaeg on kiilide jaoks ilmselgelt liiga varane ja tiikide juures ei tegutsenud ka kuigivõrd muid loomi, seega ei peatunud ma seal pikemalt, jätkates teed Sinialliku suunas. Algusosas ka autoga läbitav kruusatee asendub pärast settetiike jalgrajaga, kust siiski ka rattaga kenasti läbi pääseb.
Metsatukkade ja põõsastike vahel kulgeval rajal, selle kohal ja ümbruses kees päikeselise ilma toel aktiivne elu. Rajal vudis või soojendas end mitmesuguseid putukaid, samuti rahulikult teed ületavaid tuhatjalgu (keda Eestis on arvatavasti ~30 liiki) ja kärnkonnigi.
Putukatest kohtasin ja pildistasin erinevas mõõdus jooksikuid, armutuhinas kärblasi ja neid jahtivat krabiämblikku, samuti ühte umbes sentimeetripikkust nägusat vesimardikat. Väga aktiivsed olid ka punaselg-raisamardikad (Oeceoptoma thoracica), keda nägin esimest korda elus agarasti ringi lendamas - seni ei olnud ma neid lennuvõimes isegi mitte kahtlustanud.

Pajud hakkavad juba õitsemist lõpetama ja mõnel liigil on ilmunud isegi väikesed "hiirekõrvad", kummati jäi kõrgemate pajupuude alt läbi kulgedes mulje, nagu sumiseks nende otsas terve mesilassülem.
Rohkesti leidus ka kevadliblikaid - pulmatantsu keerutasid lapsuliblikad, väike-kärbtiivad (Polygonia C-album) ja päevapaabusilmad (Inachis io), mõistagi ei puudunud ka koerliblikad (Aglais urticae). Siinkohal peab mainima, et kolm viimast on flegmaatilisemad ja nii suhteliselt hõlpsaks "saagiks" ka algajale putukapiltnikule. Samas lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) on kolmikust parim ja agaraim lendaja, harrastades vaid lühikesi puhkepause heinakõrtel (millega ta tiibade rohekaskollase tagakülje tõttu hästi kokku sulandub), olles küllaltki valvas ja tavatsedes häirimise korral ohutsoonist kaugele pageda. Sellel päevaliblikal on ka haruldane komme tiibu puhkeasendis suletuna hoida. Et olin ülejäänud liike sel kevadel juba pildistanud, siis keskendusingi just lapsuliblikatele - esialgu edutult.
Tammi ääristavatest kraavidest kostus siin-seal rohukonnade (Rana temporaria) häälitsemist, näha võis ka nende kuduklompe.
Raudna jõe ääres oli ametis üks kalamees, seega ma jõeluhal pikemalt ei peatunud, vaid väntasin edasi Sinialliku suunas. Vahepeal muutus tee kuusemetsa vahel õige mudaseks, aga pääsesin siiski läbi ja varsti olingi Sinialliku talu juures - kohas, kus matkarada lõikub Ramsilt Viljandi poole kulgeva otseteega. Aastani 1973 asus Sinialliku Mulgimaa tuiksoonel - siinsest jaamast kulges läbi Mulgi raudtee ehk Viljandi-Mõisaküla kitsarööpmeline rongiliin. Sinialliku talu elamu ongi õigupoolest omaaegne jaamahoone. Aga raudteest on tänaseks lisaks piki tammi kulgevale matkarajale säilinud vaid nostalgilised mälestused. Lähemalt võib tollest omapärasest ja kohati pisut ekstreemsestki rööbasteest lugeda siit. Viimasel kümnendil on elu Siniallikul taas jõudsalt arenemas, olemasolevaid talukohti on korrastatud ja Viljandi-Karksi-Nuia maantee äärde kerkinud terve uus Sinialliku elamurajoon.

Sinialliku on tuntud peamiselt siinse maalilise, ehkki kallastest soostuma kippuva pikliku järve, paarikümnemeetrise vallseljaku ehk oosi ja selle kõrgeimas osas paikneva muiste linnamäe ("Kalevipoja sängi"), samuti paigale nime andnud Siniallikate poolest.
12...13. sajandil lühikest aega muinaseestlaste linnusena kasutusel olnud linnamäe lõunanõlva kruusasel jalgrajal sõelusid agaralt väikesed kimalased, otsides ilmselt sobivat pesaurgu. Samas sooritasid oma kopterimanöövreid ka mulle juba tuttavaks saanud "koolibri-karuskärblased", kes osutuvad kuuluvat kägukärblaste (Bombyliidae) sugukonda. Nende armsate, pika imilondiga nektaritoiduliste "mummude" vastsed harrastavad parasiitlikku eluviisi, toitudes muuhulgas mesilaste vakladest. Linnamäelt alla roninud ja taas sadulasse karanud, sõitsin veel veidi edasi mööda Loodi suunas kulgevat matkarada-raudteetammi, tehes väikese peatuse üle Sinialliku oja kulgeva veidi lagunenud palksilla juures.
Seal sooritasin uue katse lapsuliblikate jäädvustamiseks, aga ka sel korral polnud õnn minu poolel. Silda ümbritseva maalilise luhaheinamaa näol on muide tegu ühe parima täpikute vaatluskohaga, mida Viljandi ümbruses tean - aga need liblikad ilmutavad end alles juunis. Oja ääres võis täheldada õitsemas esimesi tagasihoidlikke varsakapju (Caltha palustris), samas oli vette pudenenud rohkesti lepa isasurbi, mis ojakäänakusse "vangi" olid jäänud.
Et lähenev Tartu-bussi väljumisaeg oli mind juba karmilt kannustamas, siis pidin peagi otsa ringi pöörama. Kummati ei saa Siniallikult lahkuda allikat külastamata - nii põikasingi veel korraks põhirajalt kõrvale, et teha lühike peatus legendaarse Suure Siniallika juures. Tegu on Loodi-Sinialliku ürgorus asuva Sinialliku oja väga selgeveelise ja maalilise laiendiga, muistsete eestlaste püha ohverduspaigaga, mille põhjas pulbitsevad allikad. Sinaka värvuse annab allikale põhjas lasuv sinisavi. Legendi kohaselt on allikate alla peidetud vägev rahapada, mis pidi välja tulema siis, kui allikast võetud vett joob seitsmenda kuu seitsmendal päeval korraga seitse venda, või siis ujuvad allikast üle 7 aastat pimedas kasvatatud must täkk ja poisike. Teine legend räägib aga end allikasse uputanud õnnetust sinisilmsest tütarlapsest. Allikaveel on juba muistseist päevist usutud olevat tervendav toime, iseäranis hästi aitavat see silmahädade vastu.
Allika liivasel kaldal soojendas end päikeses nägus kevadvaksik. Ringi lendas ka mitmeid lapsuliblikaid, kes järsul orunõlval mändide all tavapärasest agaramalt peatusi tegid. Lähemal uurimisel selgus, et seal õitsesid nägusad kannikesed, mille nektar liblikaid ahvatles. Nii sain lõpuks ka lapsuliblika jäädvustatud ja võisin rahuliku südamega koduteele asuda.

Tähelepanelik lugeja võibolla märkas, et ma ei teinud peaaegu juttu lindudest ega silmapaistvast edust nende jäädvustamisel. Tõepoolest, retke põhifookuses olid eile putukad ja muud maapinnaasukad. Linde ja nende laulu võis mõõdukal määral täheldada kõikjal, kuid nad ei olnud ka kuigi koostööaltid. Ainsana soostus (lisaks eelmainitud toonekurele) mulle lahkesti poseerima kuuseladvas laulev punarind (Erithacus rubecula).

Teisipäev, 27. aprill 2010

Harakas ja teised

Eile olid olud üle mitme päeva sellised, et tekkis tahtmine sooritada väike loodusretk lähemasse koduümbrusse. Hommik oli olnud suisa kaunis ja päikseline, ehkki karge. Mina sain aga stardivalmis alles pärastlõunaks, mil taevasse olid kogunemas kahtlased pilverüngad. Samas püsis ilm üpris tuulise ja kõledana, pakkudes õhusooja vaevu üle 10 kraadi.

Veel enne teeleasumist tegin aga otse oma toa aknast (nagu tagantjärele selgus) päeva parima pildiseeria. Nimelt siblis meie lilleaias ja seejärel patseeris eesõuel päikest nautides üks tore harakas, kelle sain ettevaatlikult pitskardina varjust suumitoru "kirbule" võtta - tulemuseks mitu korralikku kaadrit. Harakas on pealtnäha harilik inimkaasleja, keda on aga praktikas küllaltki raske pildile püüda. Nimelt ei kipu ta inimest kuigi lähedale lubama, olles sealjuures äärmiselt tähelepanelik ka endale suunatud torujate objektide suhtes. Harakad on juba mitmel aastal pesitsenud raudtee taga paju otsas, külastades sageli hea-parema otsingul ka meie aeda. Inimeste õue ilmudes lendavad nad otsemaid minema, seega ongi nende tegemisi võimalik jälgida vaid läbi akna.
Seekordne loodusretk viis mind tuttavatele radadele. Esimese tiiru tegin raudtee-tagusele võsa- ja sooalale. Taas leidis kinnitust asjaolu, et jahe ja tuuline ilm ei soosi ei putuka- ega linnuretkesid. Linnurahva seast trotsisid olusid peamiselt väike-lehelind ja tihased, viimastest ühe vähemhariliku, ilmselt pargitihase sain pilve taha läinud päikese kiuste ka pildile. Võsa vahel tabas mind sünkjas pilv koos vihmasabinaga, millest ma end siiski heidutada ei lasknud, vaid jätkasin ringkäiku. Õigupoolest leidub looduses huvi- ja pildistamisväärset iga ilmaga. Nii tuvastasin huvitava tekstuuriga kivi, millel peesitas kena väike kimalane, lõigates kasu põgusast päikesepaistehetkest. Ilmnes ka, et pajud on valdavalt juba õitsemise lõpetanud ja kaugel pole nende lehteminekki. Võsaülased on kehvaldase kevade tõttu kidurad, kuid siiski juba valged õiekroonid valla löönud.
Et läänetaevasse oli kerkimas uus, eelmisest veelgi kurjakuulutavam pilv, siis otsustasin koju naasta, lootes olude paranemist. Tunnikese pärast tunduski taevas taas mõnevõrra klaaruvat, nõnda seadsin taas kaamera kaela ja sammud Tomuski järve suunas. Seal kedagi ebatavalist kohtamata suundusin edasi veevärgi alale, kuid tundus, et eelnenud vihmasagar koos tugevate tuulehoogudega oli nii linnud kui putukad sordiini alla seadnud. Üpris pikalt vaatlesin ühe väike-lehelinnu agarat askeldamist pajupõõsastikus, püüdes teda ka suumitoruga tabada. Korduvalt tundus, nagu narritaks linnuke mind, suutes alati murdosa sekundit enne pildiplõksu oksalt lendu tõusta. Kord toimis ta eriti nurjatult, laskudes oksale minust kõigest paari meetri kaugusel - justkui teades, et mu toru ei suuda nii lähedale teravustada. Nii ei saanudki ma tollest "silk-solk-linnust" paremat kaadrit kui alljärgnev.
Vaatamata asjaolule, et siin-seal kuuldus ka näiteks metsvinti ja karmiinleevikest, ei õnnestunudki mul rohkem kedagi objektiivi ette saada. Aeg-ajalt lendasid minust suhteliselt madalalt üle mitmesuguses suuruses laukhaneviirud. Ka vana tuttav ronk ilmutas end paaril korral, ettevaatlikult taamal patrullides. Tagasiteel kohtasin agaralt laulvat siiskikest, aga kahjuks oli valgust pildistamiseks juba vähevõitu.

Kokkuvõttes oli pühapäevane ringkäik seega õige väheviljakas, kui silmas pidada kauneid portreid ja põnevaid kohtumisi imetabaste loomadega. Samas ei saa ka seesugust retke nurjunuks pidada, kuna loodusmaastikel kulgemine on juba iseenesestki meeldiv ja hingekosutav tegevus.

Neljapäev, 22. aprill 2010

Kuldnokkadega botaanikaaias

Eile pidi viimaks kohale jõudma kauakardetud kehv ilm koos vihmasaju ja jahenemisega. Hommikul säras siiski kirgas päike ja ka keskpäeval, mil sõber Alvariga Dorpati buffees toeka supieine olime lõpetanud, misjärel tema tööpostile naasis, polnud ilmal veel väga vigagi, kui mitte arvestada läänekaarest kerkivat pilvemassiivi. Nii otsustasin teha kaameraga põgusa tiiru lähedalasuvas botaanikaaias. Teel sinna täheldasin, et Emajõe veetase pole veel märkimisväärselt alanenud, õnneks mitte ka enam tõusnud.

Botaanikaaeda jõudes said pilved päikesest võitu, mis pärssis mu lootusi suumitoruga võrades linde sihtida. Nii keskendusin ringkäigul madalamatele objektidele, imetledes botaanikaaia rikkalikku krookuste, tsinniate, lumerooside, sinilillede ja teiste kevadlillede valikut. Puistaimedest oli end juba õieehtesse ajanud kirss-kontpuu. Üldiselt võis aga tõdeda, et sarnaselt muu loodusega pole ka botaanikaaia väli-ekspositsioon tänavusel vinduval kevadel veel õiget kasvuhoogu sisse saanud.
Usinad aretajad on maha saanud kenade kääbuskasvu kevad-iiristega, millest saab peenrale moodustada toreda õievaiba.
Botaanikaaed sisaldab rohkesti vanu puid, milles leidub sobivaid pesaõõnsusi. Nii on see linnurahva seas hinnatud paigaks. Eilsel ringkäigul andsid sõna otseses mõttes tooni kuldnokad (Sturnus vulgaris), eteldes väga erinevaid hääli. Osavate imiteerijatena on nende laulu-repertuaar õige rikkalik ja nad võivad vahel ka kogenud linnuspetsi segadusse ajada. Üks kenas pulmarüüs isaslind patseeris botaanikaaia Supilinna-poolsesse nurka kerkinud laste mänguplatsi lähistel murul ja tsinniate vahel - too isend õnnestus mul ka pildile saada.
Muist linnuliikidest olid näha põõsastes keksivad rasvatihased ja pesitsusplaane pidav rohevindipaar.

Kohalik putukakogukond oli valdavalt end ilmaprognoosiga kurssi viinud ja peitu pugenud. Ringi lendas veel mõni toekas kimalane, samas oli osa neistki end mõnele õiele sisse seadnud ja puhkeseisundisse langenud. Kiviktaimlas sibas ringi üks punalutikas - seal näikse leiduvat nende värvikate loomade väike püsiasurkond, kuna olen neid samas paigas ka mullu trehvanud.
Inimtegevuse uudse märgina leidsin botaanikaaiast selle asutaja ja esimese direktori, professor Gottfried Albrecht Germanni nägusa rinnakuju. Selle mullu sügisel valminud skulptuuri saamisloost ja noorelt tuberkuloosi surnud õpetlase elukäigust võib huviline lähemalt lugeda siit.
Järgmised kolm päeva tõenäoliselt loodusretki ei soosi, seniks soovin oma headele lugejatele (eeldades, et neid ikka mõni on) kannatlikku meelt!

Kolmapäev, 21. aprill 2010

Linnuikaldus Raadi kalmistul

Eile keskpäeval kohtusime webxaniga Tartu kesklinnas, sooritades esmalt mehise lõunaeine bussijaama kohal paiknevas väärt söömakohas nimega Rehepapp. (Enne veel pääses webxan elegantsel moel 250-kroonisest trahvist, mis teda ähvardas parkimispileti armatuurlaua sügavustesse sukeldamise eest - osava oraatorina suutis ta parkimiskorraldajas telefonitsi emalikud tunded äratada, nii et too avaski tõkkepuu ja manitses vaid edaspidi piletit rahakoti vahel hoidma, selmet seda minema pillutada.) Nüüd olnuks õigupoolest kummalgi paslik koju siestale naasta, kuid otsustasime siiski järgida eelnevat plaani ja teha ühe väikese linnuretke. Hommikune kirgas päike ja sinitaevas olid asendumas vahelduva pilvisusega, nii leidsime, et pikemat tiiru ei tasu ette võtta, ja webxan seadis kursi taas Raadile.

Et Raadi kalmistu on meie retkede sagedane sihtpaik, siis pole ehk paha seda siinkohal veidi tutvustada. Nagu juba eelmises loos mainisin, on tegu Tartu suurima kalmistuga (9,5 ha), mis koosneb tegelikult kuuest omavahel liitunud surnuaiast: Vana-Jaani, Peetri, Maarja ja Uspenski kalmistud (algselt rajatud samanimeliste kirikukoguduste poolt), Sõjaväekalmistu ja Ülikooli kalmistu. Neist vanim, kompleksi kaguosas paiknev Vana-Jaani kalmistu pärineb juba aastast 1773, "majutades" paljusid väärikaid teadlasi ja kultuuritegelasi. 18. sajandil rajati erinevate koguduste ühiskalmistu toonase Raadi mõisa alale seoses keisrinna Katariina II ukaasiga - surnuid ei tohtinud enam matta linnadesse, küladesse ega kirikutesse. Teaduskorüfeid on sängitatud samuti uusimale, Ülikooli kalmistule. Raadi kalmistukompleks pakub elamusi ka kunstisõbrale, kuna sealt leiab rohkesti nägusaid hauaskulptuure, büste, reljeefe, toredaid sepisvõresid ja muid vaatamisväärsusi. Märkimisväärsematest hoonetest leiduvad Raadil väikese kirikuna mõjuv leinakabel, sajanditaguse jõuka linnakodaniku C. Arraku hauakabel, Uspenski koguduse idamaises stiilis kabel-kellatorn ja lihtsamakoeline matusekabel. Lähemalt võib huviline end Raadi kompleksi kultuuriväärtuste ja suurkujude hauaplatsidega kurssi viia siin, võttes ükshaaval ette kõik kalmistud.

Seekordsest linnuretkest ei olegi palju pajatada, eriti mis puutus lindudesse. Ei tea, kas viga oli siestaajas, või on linde hetkel lihtsalt vähe lõunamaalt naasnud, kuid seekordne Raadi-ringkäik osutus veel märksa vähemviljakaks kui eelmine. Laulu hoidsid ülal peamiselt vaid punarinnad, ringi saalisid veel erisugused tihased, rohe- ja metsvindid, puukoristajad, rohkesti hallrästaid (kes aegajalt grupeerusid varestele "kambaka" korraldamiseks), ühel raal esitas oma kidurat lauluviit ka vainurästas, üksikutel puhkudel kuuldus suur- ja kuldnokka ning võsaraati. Labasemaid linde nagu hall- ja künnivarest ei tasuks siinkohal mainidagi. Pildistamise osas jäi retke saagis veelgi viletsamaks, kuna ka valgusolud olid pilvisuse tõttu valdavalt kehvad. Minul õnnestus teha vaid kaks korralikku linnufotot, mõlemad majesteetlikust hallrästast, kes meie lähenedes otsustas siiski oma oksalt taanduda, selmet meie pihta "tuld anda" või muud koledat ette võtta. Webxan kommenteeris tema leebust asjaoluga, et pesitsusaeg pole veel alanud. Tuvastatud sai ka sinitihase ja rohevindi pesa.

Napi linnustiku tõttu keskendusime seekordsel ringkäigul rohkem kalmistu kultuurilis-ajaloolistele aspektidele. Tegime rea avastusi ja tähelepanekuid, millest mõned on järgnevalt ka ära toodud.
  • Jõudsime üksmeelele, et vanima kalmistuosa põõsastest "puhastamine" oli ilmne viga ja roim linnurahva vastu.
  • Saime kinnitust, et venelastele on omasem kalmukivile ka kadunukese näopilt lisada.
  • Veendusime, et tänapäevane kunstlillede valmistamise tehnoloogia on arenenud piisavalt kaugele, et õigustada kunstlillede hauale asetamist, selmet sinna viia lõikelilli, mis peagi ära mädanevad.
  • Teadlaste "kvartalist" avastasime mitmeid tuttavaid professoreid, kes hiljaaegu mullatoidule on siirdunud, sekka ühe dotsendigi.
  • Imestasime vanade hauakirjade üle, mille kohaselt kadunuke oma kalmus "hingab" - kirstu vangistatud elava laiba saatust ei sooviks küll vaenlaselegi.
  • Ühe hauaplatsi varal sai ilmsiks kivist hauaplaatide eelis puuplaatide ees - viimaselt oli kadunukese nimi peaaegu maha kõmmeldunud, sellal kui kiviplaadid laitmatus korras püsisid.
  • Osutus, et auväärne sajandivanune kultuurimälestis, C. Arraku punastest tellistest hauakabel on leidnud endale kahetsusväärse uudiskasutuse joomakohana - seda kinnitasid põrandale jäetud tühjad pudelid. Kabeli aknaeendilt avastas webxan tühja kaelustuvi pesa, avaldades lootust, et hõrgu lihaga jahilindu pole sakummiks nahka pistetud.
  • Sinililled õitsevad.