Pühapäev, 28. aprill 2013

Kevad kogub tuure

Vahepeal on kevad aeglaselt, kuid kindlalt oma õigustesse asunud. See on mul võimaldanud sooritada kaks esimest rattaretke traditsioonilistesse linnalähedastesse vaatluspaikadesse: Siniallikule (15. aprillil) ja Varesemägedesse. Lisaks olen uidanud nii Viljandi-kodu lähistel kui Annelinna-tagusel alal. Seoses tublit zuumivõimekust omava Panasonicu videokaamera soetamisega on ustava G9-ga (praegune on mul siiski juba teine omasugune - algupärast riista tabas mullu augustis kurvastav veeõnnetus) sooritatavale makropildistamisele lisandunud lindude filmimine, andes juba ka esimesi toredaid tulemusi. Aga sellest millalgi edaspidi, sest videote kokkulõikamine-kleepimine on päris ajamahukas tegevus, millega ma pole veel eriti kaugele jõudnud. Praegu püüan pakkuda pisukese ülevaate enda vahepealsetest vaatlustest loomariigis.
10. aprillil tegin pikema tiiru Mõisavahe tänava ja Ihaste vahelisel alal - maad kattis veel tüseldane lumevaip ja putukaid oli liikvel kasinalt, kuid Ihaste-äärne metsatukk pakkus siiski vahva avastuse. Viiralti tänaval kõndides kostus teeveersest metsast mu kõrva jõulist toksimist. Ilmnes, et mahalangenud jämeda puutümika kallal töötas keegi varese mõõtu läikivmust lind. Aga varesed ju ei toksi sedasi rähni kombel, mõtlesin ja otsustasin asja lähemalt uurida. Minu hämmastuseks ilmnes, et toksijal oli punane pealagi ja tegu oligi hiiglasliku rähniga - nõgikikka ehk musträhniga (Dryocopus martius)! Seda imepärast lindu polnud ma varem looduses kohanud, nii haarasin videokaamera ja asusin teda innukalt jälitama. Suursugune suleline kurseeris tüvelt tüvele, tuues iga lendutõusu eel kuuldavale jõulise hüüde, mida lennufaasis täiendasid valjud trillerdused. Oma peatuspaikadeski ei jäänud musträhn märkamatuks, meislilöökidele sarnanevate võimsate noka-obaduste abil tüvedesse auke tahudes ja neist hämmastava osavusega rammusaid putukavastseid välja õngitsedes. Minu visadust saatis edu ja viimaks pääsesin linnust vähem kui 10 meetri kaugusele - nii õnnestus saada päris häid kaadreid.
Tänavune liblika-aasta algas soodsa suve-endega: 15. aprillil avastasin meie Viljandi-kodu aia kõrvalt raudteekraavi pervelt esimesed lapsuliblikad (vt päise-fotot). Platsis olid ka koerliblikad.
Samal päeval ette võetud Sinialliku-retke aegu lasus Viljandi kandis ametlikel andmetel veel ligi 10 cm lumikate (tõsi, viimaseid päevi). Reinu tee ristmiku kõrval paiknev kõrge kitsarööpmelise raudtee tamm oli soojas päikeses juba paljaks sulanud - nii leidsin sealt päikesevanni võtmas mitmeid koerliblikaid ja ka tänavuse esimese mesilase. 
Lisaks neile oli paiga väärtusi hindamas ka Eestis üldiselt suurharulduseks loetav ja äsja meediassegi pääsenud valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas) - liik, keda mullu suvel erandkorras meile lõuna poolt tublisti sisse olla rännanud.
Orika sillalt võisin läbi kaamerasilma imetleda luiki, parte ja sõtkaid, kes toimetasid Viljandi järve suudmes.
Silla lähistel vana raudteetammi ääres paiknevad settetiigid olid veel jääkaane all, aga kohatised paljakssulanud laigud sisaldasid juba rohkesti pisielustikku, näiteks toredaid punaseid lestasid, sarvilisi tirte ja väheldase rohukedriku rööviku.
Ramsi lähistelt algav, Sinialliku järvest, linnamäest ja allikatest mööduv ja lõpuks Karksi-Nuia maanteele välja viiv metsatee oligi alles korraliku sulalumekihi all, millest jalgrattaga läbisumamine osutus kaunis kurnavaks ettevõtmiseks. Kummatigi oli kevadine päike puutüvedel ja lumevabadel pinnaselappidel liikvele meelitanud ämblikke, kärbseid ja sipelgaid.

20. aprilliks oli lumi juba läinud. Sel ja järgmisel päeval ette võetud kodulähiretked ilmutasid uusi kevadisi arenguid. Õitsema olid asunud paiselehed, pakkudes hõrku toidulauda varajastele mesilastele. 
Raudtee taga märgalal moodustunud ajutises veekogus askeldasid juba tähnikvesilikud, kivihunnikutel peesitasid arusisalikud ja kunagisest makaronivabrikust jäänud tühermaale olid ilmunud iga-aastased asukad, ligikippuja eest piiksatuste saatel taanduvad väiketüllid. Veevärgi alal paiknevas pisitiigis kohtasin ka aasta esimesi konnasid. Pumbamajakeste seinu asustasid õhtupäikest nautivad hüpikämblikud ja endid millegipärast valguse ja varju piirile positsioneerinud kärbsed.
22. aprillil sooritasin aasta teise rattaretke, sihtpunktiks sedakorda mitmekesise loodusega Varesemägede maastikukaitseala Viljandist mõni kilomeeter põhja pool. Ilm oli päikeseline, paariteist soojakraadiga - sisuliselt ideaalne olustik putukate jäädvustamiseks. Nii kujunes ka pildisaak aastaaega silmas pidades igati korralikuks. Kohe alustuseks täheldasin kruusatee kohal lendamas selleaastast esimest kevadvaksikut (Archiearis parthenias).
Järgnevate tundide vältel ilmutas endid mulle enamik meie varakevadistest päevaliblikatest. Taas kohtasin haruldast valgetähn-pajuliblikat, kellest sedakorda hoolsa hiilimise tasuna suisa nägusa pildiseeria sain.
Selle aasta esmaleidudeks kvalifitseerusid väike-kärbtiib ja leinaliblikas.
Paar lapsuliblikaid oli juba asunud tegevuse juurde, mis evolutsiooniliselt nende põhimissiooniks on.
Hulgaliselt kohtasin mitmesuguseid ämblikke, sealhulgas uhket hiidämblikku (Dolomedes fimbriatus).

Aga liikvel oli mõistagi ka kärbseid, mardikaid ja lutikaid, kellest üks lausa seninägematuks osutus. Uruehitusega olid algust teinud esimesed liivamesilased (liigist Andrena cineraria).
Ei puudunud ka röövikud, kusjuures kaks noorel männil toitunud loomakest olid tõelised iludused.
"Mäe" (tegelikult 25 meetri kõrguse lavaoosi) jalamil asetseb piklik Kehklase järv. See oli veel osaliselt jääkaane all, mis ei takistanud aga põrmugi  rohukonnade pulmaeelset saginat.
Ööl vastu 23. aprilli õnnestus sooritada ka esimene korralik linaga öövaatlus Viljandi kodumaja ees. Nädal varem oli olnud üks eriti soe ja soodus vaatlusöö, aga kahjuks pidin siis Tartus viibima. Sedakorda jäi õhusoe alla 10 kraadi, kuid sellest hoolimata oli liikvel mitmeid varaseid liike. Kolme liiki öölaste kõrval oli end majaseinale istuma seadnud ka alles kümme aastat tagasi Eestis esma-avastatud roosi-kirivaksik (Anticlea badiata). 
Öölastest osutus kõige huvitavamaks alltoodud kamjate tundlatega isend, kes mul veel määramata on. Paraku käis selle looma käsi kehvasti: koos vaatluslinaga akna vahelt kööki tõmmatuna äratas  öölane meie kassi tähelepanu, kes õnnetu liblika pikemalt tseremoonitsemata kinni krabas ja alla kugistas. Loodetavasti polnud siiski tegu väga suure haruldusega!
Vahepealsed päevad on olnud sajused, tuulised ja jahedavõitu, retki ja öövaatlusi mitte soosides. Aga kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis... Noh, igatahes ronis täna minu toa aknal kaunis sipelgmardikas (Thanasimus formicarius). 

Teisipäev, 9. aprill 2013

Uus hooaeg


Talv 2012/13 on olnud küllaltki erakordne. Lumi tuli maha juba novembri lõpus ja detsember oli igati talvine. Pärast pehmet jaanuari asus külmataat järjest vunki lisama, nii et hiljuti lõppenud märts oli talve kõige krõbedam kuu. Praegu peaks kevad juba täies jõus olema, kuid kogu Eestit katab endiselt soliidne lumevaip (Viljandis ja Tartus 30 cm kandis, Haanjas üle 60). Täna öösel ja hommikul tuli valgele vaibale hooti jõulist lisagi (vt ülaltoodud fotot). Märtsis säras Päike keskmisest ligi poole rohkem, kuid stabiilne külm õhumass ei lubanud kevadel võimust võtta. Aga aprillipäike käib juba nii kõrgelt, et sunnib õues viibides mantlit lahti nööpima, jätmata kahtlust, et talve pikale valitsusajale tuleb varsti lõpp. See ei ole märkamata jäänud ka varem peidus püsinud pisielustikule, kes hakkab talvekorteritest üha julgemini välja piiluma. Juba eelmisel nädalal sai avalöögi ka minu putukaretkede hooaeg. 

Kolmapäeval, 3. aprillil valitses Tartus Annelinna servas taas kord kaunis päikesepaiste ja sooja oli viie kraadi ringis. Nii otsustasin näpistada kiirete toimetuste vahelt kolmveerand tunnikest, et teha väike jalutuskäik Mõisavahe tänava ja Ihaste linnaosa vahele jäävale loodusmaastikule. See on valdavalt madal rohumaa, mida ilmestavad metsatukad, põõsastikud, jalgrajad ja kraavid. Kaunikesti loodusliku üldilmega ala on populaarne kepikõndijate, koeraga jalutajate ja muidu lõõgastujate seas. Samas on tegu ka päris asjaliku paigaga kiire putukaretke sooritamiseks, nagu ma juba eelmisel suvel avastasin. Sel korral oli mul iseäranis kiire, mistap kiikasin vaid Nõlvaku tänava ja Lohkva kasvuhoonete vahele jääva kuusikutuka serva. Et maapind oli valdavalt veel lume all, keskendasin tähelepanu puutüvedele. Ja märkasin nii mõndagi huvitavat! 

 
Kärsakas ja tirt olid korralikult üles soojenenud ja täitsa kepsakad - viimast andis päris pildile püüda.
Aasta esimene kärbes sai ka üles võetud.
Need kaks loomakest on mulle suisa tundmatud ja vajaksid määramist. Sellist oranžikat väikest krabiämblikku pole ma vist varem meie looduses kohanudki.

Tasub silmas pidada, et peaaegu kõik täiskasvanud putukad-mutukad, keda märtsis-aprillis looduses näha õnnestub, on talve kusagil peidupaigas valmikuna hibernatsiooni ehk tardumuse seisundis mööda saatnud. Ülalnähtud loomakesed veetsid talve ilmselt puukoore all või samblamätta sisemuses.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb aga ajas minna veel nädalajagu kaugemale, 25. märtsi, mil sooritasin väikese retke oma Viljandi-kodu lähistel ja leidsin Tomuski järve kaldalt tänavuse esimese lumeämbliku. Ämblikulaadsed ei ole küll putukad, aga just nemad on varaseimad lülijalgsed, kes paljakssulanud lappidel vilkalt patrullima asuvad. Esimesteks kevadekuulutajateks on tumedad huntämblikud.


Paar viimast tiirukest olen teinud taas Viljandis. Et ööd on püsinud jätkuvalt pakaselised, kulgeb lumeminek aeglaselt, nagu ka looduse ärkamine talvetardumusest. Putukarahvast esindavad endistviisi peamiselt üksikud uimased päikesepoolsetel puutüvedel peesitavad kärbsed, liikvel on ka sääski, keda kohati ka pisikeste parvedena surumas võib märgata. Kasvuhoones, kus on juba soojem, oli laupäeval isegi üks pisiliblikas lendu läinud.
 Ringi sibas ka ämblikke.
 Tomuski järve ääres trehvasin üksildast pisikärblast.
 Kasetüve korpsamblikul patseeris toekas huntämblik.
Aianurgas kasvav vana vahtrapuu pakkus päikesevanni ja tuulevarju paarile kärbsele, kes olid veel nii uimased, et ei teinud mu kaamerat märkamagi.
Viljandi kesklinna lumemäed annavad aimu, et talve lõplikku taandumist tuleb veel omajagu oodata. 

Aga ühel majaseinal nägin ronimas kakstäpp-lepatriinut, kes oli ilmselt äsja voodrilaudade vahelt välja pugenud ja üleni tolmuga kaetud. Too loomake mõjus seal nagu pesueht Kevade Märk.