Huvireis Põhja-Mulgimaal

Laupäev, 12. juuni sai valitud päevaks, mil pidin kahele Loodusluubi ustavale lugejale-kommentaatorile, webxanile ja kass27-le näitama paiku, millest siin regulaarselt kirjutan. Reisiseltskonnaga ühines Viljandis ka mu ema, kes soovis kohalike huviväärsustega tutvust uuendada. Hiljem oli meil ühiselt asja Viljandi Tulemuusika kontserdile (superstaaridega) - Ugala kaldaveerel nähtu-kuuldu pakkus üleva elamuse, aga see ei ole enam käesoleva blogi teema. Niisiis piirdun mõlema lugeja lahkel loal (kui leidub veel mõni, siis palun tal vastu võtta mu siirad vabandused - protesteerivat õiendit oleks tore leida loo kommentaariumis) lühipajatusega kolmetunnisest huviretkest marsruudil Viljandi-Heimtali-Sinialliku-Loodi-Paistu-Paistu Põrguorg-Viljandi.

Meie "reisisaatjaks" oli iiliti lausa tormile lähenenud tuul, mis mu kodumajast elektrigi viis - nii pidin raske südamega loobuma jalgpallimatši lindistamisest (siinblogija ei ole üksnes loodushuviline). Taevas sõudis kiiresti üpris tihe pilvelaam, võimaldades päikesel vaid lühiajaliselt piilumas käia. Soojagi jagus kesise 15 kraadi ringis - päev kuulunuks otsekui septembrisse, mitte juunisse. Nii tuleb mul rikkaliku putukagalerii lootjaid kurvastada: putukaid oli kõigis läbitud paigus liikvel kasinalt ja tihkevõitu ajagraafiku tõttu ei hakanud ma nende otsimisele ka lisaaega kulutama.

Esimeses peatuskohas, Viljandist kümmekond kilomeetrit läände jäävas Heimtalis imetlesime vastrenoveeritud maakividest ringtalli, mille sisemusse on elegantselt sobitatud moodne spordihoone. 19. sajandi keskpaigast pärinev ringtall on kahtlemata Eesti vägevaim ja sellisena ainulaadne arhitektuuriobjekt.

Parasjagu on täies hoos ka mõisa peahoone renoveerimine - seal paikneb tänapäeval Raudna põhikool. Ülejäänud mõisakompleks peab MaSu tingimustes veel järge ootama - räämas või varemeis hooneid jagub seal mitmeid.

Kiikasime ka ringtalli taga asuvasse hobusekoplisse - Heimtalis asub Eesti suurim sporthobuste kasvandus.

Mõisapargis uudistasime iidvana kiviristi ja kännul kasvavaid kopsakaid soomustorikuid (Polyporus squamosus).

Mõisahoone tagant saab alguse mitut liiki põlispuude vahel kulgev laialehelise metsa õpperada, mis juhatab matkaja alla Raudna ürgorgu. Seal avaneb tema pilgule ilmselt küla tuntuim ehitis - peopaigana rakendatav Heimtali mõisa viinaköök. Tudori stiilis nurgatornidega ehitis mõjub siin esmapilgul õige üllatavalt - see aastast 1842 pärinev hoone (mida kinnitab ka aastaarv tuulelipul) oleks justkui teleporteeritud otse vanalt healt Inglismaalt - vaata pilti pealkirja all! Mööda kruusateed tagasi küla keskele jalutades jäi meist vasakule imepäraselt ürgse ilmega eakas lehtmets - otsekui viirastuspilt iidsetest aegadest, mil Eestis vohasid veel laialehised põlislaaned, kus müdistasid ringi tarvad ja piisonid.

Järgmisena võtsime suuna Ramsile, nõukogudeaegset hõngu pakkuvale, peamiselt korrusmajadest koosnevale Viljandi eeslinnale, mille külje alt, Viljandisse viiva otsetee äärest saab alguse looduskaunis Sinialliku piirkond. Meie väike matkaseltskond tutvus järvekalda, linnamäe ja mõistagi Siniallika endaga, mis üksmeelselt tõesti siniseks tunnistati.

Mina leidsin rohurindest ka paar putukat, kellest kõige märkimisväärsem oli mulle uudne, umbes sentimeetripikkuse sihvaka kehaga süsimust sikk. Määraja abiga sai loom tuvastatud musta kiitsaksikuna (Strangalia aethiops).

Taimedest jäid silma kaunilt õitsev ümaralehine uibuleht (Pyrolia rotundifolia), samuti harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) ja tõrvalill (Lychnis viscaria).

Webxan avastas parkla lähistelt rohust paar tegusat viinamäetigu (Helix pomatia), lisades tõendusmaterjali mu varasemast avastusest ajendatud oletusele, et Sinialliku kandis on tekkinud selle hiiglasliku maismaateo elujõuline populatsioon.

Siniallikult naasime hiljaaegu kenasti asfalteeritud Ramsi-Loodi teele, mille ääres paikneb esoteerikasõprade seas hinnatud tervendavat ORME-vett villiv Kivi turismitalu.

Selle tee ühinemiskohas Viljandi-Karksi-Nuia maanteega tõkestas meie tee iseäranis kõrge ja tihe, omapärase välimusega metsatukk. See oli Loodi-Püstmäe lehisepuistu - aastal 1820 Loodi mõisnik Heinrich August von Bocki eestvedamisel istutatud poolehektariline metsatukk, mis tänaseks on viljaka parasniiske Mulgimaa pinnase toel kosunud Eesti suurima boniteediga (puiduvaruga pindalaühiku kohta) ja peaaegu et kõrgeimaid, kuni 43-meetriseid puid sisaldavaks (paar Järvselja kuuske olla siiski sihvakamad) tähelepanuväärseks puistuks.

Jämedate pudeljate Euroopa lehise (Larix decidua) tüvede vahel jalutades jõudsime viimaks von Bockide hauaplatsile, andmaks au toreda metsa rajajaile.

Järgmisena ootas meid mõnekilomeetrise autosõidu järel Paistu küla - koht, kust pärineb minu isapoolne suguvõsa. Siinne vallavalitsus on teinud tublit tööd, rajades kiriku ees asuva nägusa Vabadussõja mälestusmärgi ümber kena, elupuudega ääristatud teeradadega pargi.

Paistus tervitab külalisi kaabut tõstes ka Eesti kolmas suur Mulgi Mehe puukuju - ülejäänud asuvad Tallinn-Tartu maantee ääres ja Mulgimaa pealinnaks loetavas Abja-Paluojas.

Meie viimaseks peatuspaigaks oli Paistu (Loodi) Põrguorg - Paistu oja kaldal asuv uhke, 15 meetri kõrgune Devoni liivakivipaljand, millest voolab välja kolm allikat. Põrguorgu viis meid pooleteist kilomeetri pikkune, laiuduväärselt kehvas seisus kruusatee, mis ei jätnud kahjustamata webxani auto põhjaalust. Viimane osa teest tuli läbida kondimootoriga, et laskuda mööda järsku jalgrada alla orgu, paljandi juurde. Leidsime, et paljandi ülaserval on vahepeal toimunud varing, mis on alla kukutanud mitu seal balansseerinud kuusepuud.

Webxanil läks reisi vältel korda tuvastada kaks tänavust uudislindu: käblik ja peoleo.

NB! Kasutatud on ka webxani fotosid.

Tabanidae

Eilsel vestlusel tekitas teatavat kohmetust kauni parmu määramine, kellest Jaanus Ulilas suurepäraseid fotosid tegi. Ehkki tema sõber olla koguni välja pakkunud, justkui võiks tegu olla herilasega, pole see nii kohe kindlasti. Fotol on siiski kahetiivaline loom, vaatamata oma kaunivöödilisele tagakehale.


Teades Jaanuse põhjalikkust, ei hakanud ma kuigi põhjalikult määrama, kuid pakkusin esimese näppusattunud loomana välja järgmisel pildil kujutatu. Lähemal silmitsemisel paistab, et ainus, mis pildil esimesega kõige paremini kattub, on looma rindmik.



Järgmised kaks looma, kelle vahel Jaanus kahtles, on omavahel sedavõrd sarnased, et neid võiks vaatamata nimede erinevusele ühe liigi esindajaiks pidada.


Fotol nr 3 on kujutatud Philipomyia gracea, samas kui nr 4 kuvab meile kaadri liigist Philipomyia aprica. Jaanuse otsingutele tuginedes pole kumbagi looma Eestis varem kohatud.


Kahe viimase looma puhul segab mind isiklikult aga tublisti just nimelt rindmiku karvasus. Originaalloomal on see karvutu. Ma pole küll suurem asi kärbeste määraja, ent kunagise amatöörentomoloogina kardan, et see võib olla üks tõsisemaid määramise tunnuseid. Tõsi, vöödid ja nende keskjoonel kulgevad sälkmustrid pole samas mitte vähem olulised.

Sellest johtuvalt teen ettepaneku kuulutada selles sissekandes näidatud neli looma igaüks erinevaks ning jätkata otsinguid esimesele identse leidmiseks.

Õhturetk klaastiivaga

Reedel, 11. juunil, kauaoodatud jalgpalli maailmameistrivõistluste alguspäeval pidin algselt suunduma loodusmuuseumi korraldatavale taimede huvireisile Pühajärve kanti. Seoses EMHI iseäranis kesise ilmaprognoosiga otsustasin korraldajaid teavitada enda loobumisest. Tegelikult osutus ilm ennustatuga võrreldes suhteliselt meeldivaks: lõuna paiku tuli tõepoolest korralik vihmasabin, kuid tunnike hiljem oli see läbi ja ilm asumas paranemise teele. MM-i avamängu lõppedes, kella seitsme paiku õhtul oli õues juba päris lämbeks läinud ja päikegi pilve tagant väljas. Nõnda leidsin mõistliku olevat end veidi tuulutada ja üks õhtune lühitiir ette võtta, et pisutki heastada kahetsusväärselt ärajäänud huvireisi.

Sel korral ma uusi paiku avastama ei tõtanud, keskendudes peamiselt jõeäärsele piirkonnale.

Tellismaja varemete kõrval kasvab näärlehine roos (Rosa pimpinellifolia), mille valgetel tugevalõhnalistel õitel oli end sisse seadnud mitmesuguseid putukaid. Uudse liigina asustas mitmeid õisi väike-õiesikk (Leptura livida).

Ühel pajulehel konutas omapärases poosis harilik koonlane - tundus, et ta maiustas kellegi kaasputuka järglaste kallal.

Teise paju madalale oksale oli end ööbima seadnud väga värske välimusega emane pruun tondihobu (Aeshna grandis) - tänavune esimene omasugune.

Pildile jõudsid ka mitmed liidrikud, kinnitamaks selle sarnastiivaliste kiilide rühma suurt liigilist mitmekesisust.

Elektripostil soojendas end seninägematu pisikärbes, küllap keegi meie mitmesajast sirelasest.

Päeva nael saabus aga ühe pajupõõsa juures - silmanurgast märkasin sellele laskumas omapärast värvikat loomakest, kellest kiiresti ka ühe pildi jõudsin plõksata, enne kui ettevaatlik isend taevaavarustesse sööstis. Hilisem pildi uurimine paljastas, et tegu oli iseäranis kauni ja huvitava looma - klaastiivaga, kes õnnestus mul viimaks veebisurfamise toel tuvastada liigina Synanthedon formicaeformis. Klaastiivad on valvsad liblikad, keda ei õnnestu naljalt pildile püüda. Minule oligi see läbi aegade esimene klaastiiva-tabamus.

Pajupõõsastel leidus ka rohkesti pehmekoori, kaks liiki õnnestus mul tabada otse sugu jätkamast. Pehmekoored on selles tegevuses tõelised akrobaadid, pakkudes hämmastavaid poose.

Jõe ääres kohtasin ühe vana paadikuuri seinal armsat hüpikämblikut, kaldapajul võtsin aga üles omapärase tiivamustriga pisikärbse, kes kuulub ilmselt kirjutiiblaste (Tephritidae) sugukonda.

Tagasiteel koju kiikasin uuesti varemeis maja päikesepoolset müüri, üritades pildistada sellel vilkalt sibavat kuldherilast. Tulemus sai kehvaldane, aga olgu see siiski tõe huvides ära toodud.

Naadilehel konutas tagasihoidliku välimusega vaksik, aga Issanda loom ju temagi, nii sai too isend ka ära pildistatud. Määramine peab veel järge ootama, kuna sarnaseid liike on õige mitmeid.

Õhtuse teise vutilahingu ajal käis Ulilast üle lühike äikesehoog koos jõulise paduvihmaga, teine sarnane järgnes varahommikul - õues avanenud vaatepildi põhjal võinuks asula ümber nimetada Vulilaks. Vihm kuulutas ette kesisema ja jahedama perioodi algust.

Ulilas uitamas

Vahepealsed paar jahedat, pilvist ja sajust päeva olid kõike muud, kui loodusretkele ahvatlevad. Eile, neljapäeval sabistas ka hommikul parajat seenevihma, kuid õhtupoolikuks hakkas taevas klaaruma ja õhusoojagi lisandus. Et olin eelmisel päeval taas Ulilasse jõudnud, siis otsustasin, et aeg on sooritada teine tutvumisretk enda uues koduasulas.

Hakatuseks kopeerisin eelmise retke marsruuti, uideldes jõeäärse tellismaja varemete ümber. Punastel seinatellistel olid end päikesele eksponeerinud mitmed huvitavad putukad. Esmalt märkasin silmapaistvalt kauni välimusega, nähtavasti herilast imiteerivat rohesilmset suurkärbest, kes haabituse põhjal kuulus parmlaste (Tabanidae) sugukonda. Selle looma määramisel kogesin suuri raskusi ja kõhklusi, viimaks kitsenes valik perekonnale Philipomyia, jäädes kõikuma liikide P. graeca ja P. aprica vahele. Linkidel klõpsates on heal lugejal võimalus ka oma arvamuse kujundamiseks. Kummagi liigi Eestis esinemise kohta ei suutnud ma leida mingeid andmeid - võimalik, et tegu ongi siinse esmaleiuga. Tuleks vist konsulteerida elukutseliste entomoloogidega.

Laguneva tellisseina sisse olid uuristanud pesaurgusid mitmest liigist herilased, nii näiteks sõelusid pesaavade vahet kahest liigist nägusad müüriherilased, kellest ka mitu pilti teha õnnestus.

Samuti oli tellistel agarasti sebimas tillukesi kauneid kuldherilasi (sugukond Chrysididae), kes pesaparasiitidena otsisid ilmselt võimalusi oma munade sokutamiseks müüriherilaste pesadesse. Eestist on kuldherilasi teada ~40 liiki. Muide, üldjuhul on tegu mürgitute herilastega.

Rohurindes laperdas ringi tiigervaksik (Pseudopanthera macularia), küllaltki kahvatu eksemplar, nii et ma kahtlustasin algul mingit sugulasliiki. Samas näiksegi seda liiki iseloomustavat küllaltki suur värvuse ja täpimustri varieeruvus.

Ühel kõrrel sattusin peale lepatriinu vastsetele - ilmselt on tegu üldtuntud seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata) noorjärguga, kes ei meenuta valmikut vähimalgi määral.

Rohust leidsin ka praegusel aastaajal ühe arvukaima suurtest sikkudest - ohakasiku (Agapanthia villosoviridescens).

Samuti kohtasin ogakärblast (sugukond Stratiomyidae, võimalik, et liigist Stratiomys chamaelon) - õitel toituvat suurt lapiku kollasetriibulise tagakehaga kahetiivalist, keda ei näe just liiga sageli.

Ringkäiku piki jõekallast jätkates avastasin, et nädalakese eest veel pruunis noorlooma-värvingus olnud isased triip-vesikiilid (Libellula fulva) on vahepeal läinud küpsele isendile omaselt siniseks.

Pajuoksalt leidsin küllaltki kauni kollatriibulise sääse. Väärib meelespidamist, et vastikud vereimejad on vaid mõned paljudest sääseliikidest - enamik on süütud taimetoidulised putukad.

Ringi lendas ka mitmeid nägusaid laikleedikuid (Eurrhypara hortulata) - need hämarikuliblikad tavatsevad laskuda puhkama lehtede varjulisele alaküljele, nii nõudis laikleediku pildistamine mult keerukaid kaamera-manipulatsioone.

Enne turbatehaseni jõudmist pidasin paremaks ots ringi pöörata. Selmet koju naasta, otsustasin aga veidi uurida Ulila loodepoolset otsa, mis jääb teisele poole Kesk tänava tagumist lõiku. Esmalt kõmpisin piki Kesk tänavat, möödudes endisest koolimajast. Sealses pargis olid kasutusele võetud ootamatult karmid meetmed koerte pissitamise vastu.

Järgmisena keerasin Lille tänavale, kus vasemat kätt paikneb eramajade rivi, paremale jäävad aga kohaliku rahva aiamaad.

Ühe aiamajakese seinal soojendas end õhtupäikeses tore karvane sirelane, kes kuulub ilmselt liiki Merodon equestris.

Kõndisin Lille tänava lõpuni, jätkates teekonda juba kiduramal soise võseriku vahele viival rajal, mis jääb Elva jõe ja Kureküla oja vahele.

Seal olid pajupõõsaste kohal jahti pidamas mu head tuttavad väike-tondihobud (Brachytron pratense) - olgu siinkohal toodud zuumitoru abil saadud foto emasloomast.

Too rada muutus peagi nii vesiseks, et Elva jõe äärde jõudmiseks vajanuksin kummikuid. Et ka aeg oli juba hiline, siis pöörasin otsa ümber, lõigates kodu poole aiamaalappide vahelt. Loo lõpetuseks pakun paar pildikest tagasiteelt.