Laupäev, 12. juuni sai valitud päevaks, mil pidin kahele Loodusluubi ustavale lugejale-kommentaatorile, webxanile ja kass27-le näitama paiku, millest siin regulaarselt kirjutan. Reisiseltskonnaga ühines Viljandis ka mu ema, kes soovis kohalike huviväärsustega tutvust uuendada. Hiljem oli meil ühiselt asja Viljandi Tulemuusika kontserdile (superstaaridega) - Ugala kaldaveerel nähtu-kuuldu pakkus üleva elamuse, aga see ei ole enam käesoleva blogi teema. Niisiis piirdun mõlema lugeja lahkel loal (kui leidub veel mõni, siis palun tal vastu võtta mu siirad vabandused - protesteerivat õiendit oleks tore leida loo kommentaariumis) lühipajatusega kolmetunnisest huviretkest marsruudil Viljandi-Heimtali-Sinialliku-Loodi-Paistu-Paistu Põrguorg-Viljandi.
Meie "reisisaatjaks" oli iiliti lausa tormile lähenenud tuul, mis mu kodumajast elektrigi viis - nii pidin raske südamega loobuma jalgpallimatši lindistamisest (siinblogija ei ole üksnes loodushuviline). Taevas sõudis kiiresti üpris tihe pilvelaam, võimaldades päikesel vaid lühiajaliselt piilumas käia. Soojagi jagus kesise 15 kraadi ringis - päev kuulunuks otsekui septembrisse, mitte juunisse. Nii tuleb mul rikkaliku putukagalerii lootjaid kurvastada: putukaid oli kõigis läbitud paigus liikvel kasinalt ja tihkevõitu ajagraafiku tõttu ei hakanud ma nende otsimisele ka lisaaega kulutama.
Esimeses peatuskohas, Viljandist kümmekond kilomeetrit läände jäävas Heimtalis imetlesime vastrenoveeritud maakividest ringtalli, mille sisemusse on elegantselt sobitatud moodne spordihoone. 19. sajandi keskpaigast pärinev ringtall on kahtlemata Eesti vägevaim ja sellisena ainulaadne arhitektuuriobjekt.
Parasjagu on täies hoos ka mõisa peahoone renoveerimine - seal paikneb tänapäeval Raudna põhikool. Ülejäänud mõisakompleks peab MaSu tingimustes veel järge ootama - räämas või varemeis hooneid jagub seal mitmeid.
Kiikasime ka ringtalli taga asuvasse hobusekoplisse - Heimtalis asub Eesti suurim sporthobuste kasvandus.
Mõisapargis uudistasime iidvana kiviristi ja kännul kasvavaid kopsakaid soomustorikuid (Polyporus squamosus).
Mõisahoone tagant saab alguse mitut liiki põlispuude vahel kulgev laialehelise metsa õpperada, mis juhatab matkaja alla Raudna ürgorgu. Seal avaneb tema pilgule ilmselt küla tuntuim ehitis - peopaigana rakendatav Heimtali mõisa viinaköök. Tudori stiilis nurgatornidega ehitis mõjub siin esmapilgul õige üllatavalt - see aastast 1842 pärinev hoone (mida kinnitab ka aastaarv tuulelipul) oleks justkui teleporteeritud otse vanalt healt Inglismaalt - vaata pilti pealkirja all! Mööda kruusateed tagasi küla keskele jalutades jäi meist vasakule imepäraselt ürgse ilmega eakas lehtmets - otsekui viirastuspilt iidsetest aegadest, mil Eestis vohasid veel laialehised põlislaaned, kus müdistasid ringi tarvad ja piisonid.
Järgmisena võtsime suuna Ramsile, nõukogudeaegset hõngu pakkuvale, peamiselt korrusmajadest koosnevale Viljandi eeslinnale, mille külje alt, Viljandisse viiva otsetee äärest saab alguse looduskaunis Sinialliku piirkond. Meie väike matkaseltskond tutvus järvekalda, linnamäe ja mõistagi Siniallika endaga, mis üksmeelselt tõesti siniseks tunnistati.
Mina leidsin rohurindest ka paar putukat, kellest kõige märkimisväärsem oli mulle uudne, umbes sentimeetripikkuse sihvaka kehaga süsimust sikk. Määraja abiga sai loom tuvastatud musta kiitsaksikuna (Strangalia aethiops).
Taimedest jäid silma kaunilt õitsev ümaralehine uibuleht (Pyrolia rotundifolia), samuti harilik kurekell (Aquilegia vulgaris) ja tõrvalill (Lychnis viscaria).
Webxan avastas parkla lähistelt rohust paar tegusat viinamäetigu (Helix pomatia), lisades tõendusmaterjali mu varasemast avastusest ajendatud oletusele, et Sinialliku kandis on tekkinud selle hiiglasliku maismaateo elujõuline populatsioon.
Siniallikult naasime hiljaaegu kenasti asfalteeritud Ramsi-Loodi teele, mille ääres paikneb esoteerikasõprade seas hinnatud tervendavat ORME-vett villiv Kivi turismitalu.
Selle tee ühinemiskohas Viljandi-Karksi-Nuia maanteega tõkestas meie tee iseäranis kõrge ja tihe, omapärase välimusega metsatukk. See oli Loodi-Püstmäe lehisepuistu - aastal 1820 Loodi mõisnik Heinrich August von Bocki eestvedamisel istutatud poolehektariline metsatukk, mis tänaseks on viljaka parasniiske Mulgimaa pinnase toel kosunud Eesti suurima boniteediga (puiduvaruga pindalaühiku kohta) ja peaaegu et kõrgeimaid, kuni 43-meetriseid puid sisaldavaks (paar Järvselja kuuske olla siiski sihvakamad) tähelepanuväärseks puistuks.
Jämedate pudeljate Euroopa lehise (Larix decidua) tüvede vahel jalutades jõudsime viimaks von Bockide hauaplatsile, andmaks au toreda metsa rajajaile.
Järgmisena ootas meid mõnekilomeetrise autosõidu järel Paistu küla - koht, kust pärineb minu isapoolne suguvõsa. Siinne vallavalitsus on teinud tublit tööd, rajades kiriku ees asuva nägusa Vabadussõja mälestusmärgi ümber kena, elupuudega ääristatud teeradadega pargi.
Paistus tervitab külalisi kaabut tõstes ka Eesti kolmas suur Mulgi Mehe puukuju - ülejäänud asuvad Tallinn-Tartu maantee ääres ja Mulgimaa pealinnaks loetavas Abja-Paluojas.
Meie viimaseks peatuspaigaks oli Paistu (Loodi) Põrguorg - Paistu oja kaldal asuv uhke, 15 meetri kõrgune Devoni liivakivipaljand, millest voolab välja kolm allikat. Põrguorgu viis meid pooleteist kilomeetri pikkune, laiuduväärselt kehvas seisus kruusatee, mis ei jätnud kahjustamata webxani auto põhjaalust. Viimane osa teest tuli läbida kondimootoriga, et laskuda mööda järsku jalgrada alla orgu, paljandi juurde. Leidsime, et paljandi ülaserval on vahepeal toimunud varing, mis on alla kukutanud mitu seal balansseerinud kuusepuud.
Webxanil läks reisi vältel korda tuvastada kaks tänavust uudislindu: käblik ja peoleo.
NB! Kasutatud on ka webxani fotosid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar