Kolmapäev, 6. juuli 2011

Kollavööt ja Co

Ega ma ei leia jätkuvalt mahti korralikuks blogimiseks, aga püüan siiski põnevaimad leiud üles tähendada.

Eelmises TOP10 loos sai teiste seas megaboonusena välja pakutud kollavööt-kuningkiil (Anax parthenope). Tegu on peamiselt Lõuna- ja Kesk-Euroopas ning Aasias eluneva liigiga, meie oma (rohevööt-) kuningkiili (Anax imperator) veidi vähem pilkupüüdva ja veerandi jagu väiksema (pikkus 60 mm) suguvennaga. Isasel on 2. ja 3. seljalüli sinised, millele järgneb mustjas pikitriip tuhmpruunil taustal. Emane sarnaneb muus osas isasega, aga nagu tondihobudele ja kuningkiilidele kombeks, ei leidu ka tema tagakehal sinist. Eestis leidis selle liigi paari aasta eest esimesena üks meie juhtivaid entomolooge Mati Martin: isane ja emane olid tandemina Pangodi järvel munemas. Hiljem (juulis 2009) avastati üks isend ka Nigula looduskaitsealalt. Rohkem andmeid mul selle liigi Eestis esinemise kohta ei olegi.

Seda suurem oli mu üllatus, kui nägin vägagi isase Anax parthenope moodi kiili juuni lõpus lendamas Viljandi järve Viiratsi-poolse otsa juures heinamaal. Kahjuks pildistada mul teda ei õnnestunud. Paar päeva hiljem samas kohas käies tundus jälle, et ringi tiirutas sama kiil (hetkel pole mul prille ja päris kindel ma seetõttu asjas olla ei saanud). Kuid taas ei õnnestunud mul looma pildistada. Lohutuseks sain kaadrisse "tavalise" rohevööt-kuningkiili (varem tuntud kui lihtsalt kuningkiil). Hakkasin juba kahtlema oma vaatluse õigsuses.

1. juulil käisin rattaretkel Orika silla ümbruses, põigates muuhulgas ka ühele matkaraja-äärsele heinamaale, kus varasematel aastatel olen kohanud rohevööt-kuningkiili. Viimatimainitud liigi isasloom oligi kohal ja lubas end ka kenasti üles võtta.
Aga lisaks püüdis mu pilku veidi väiksem, hoogsalt ringi lennanud kiil, kelle tagakehal olev sinine laik viitas taaskord paljulubavalt Anax parthenope'le. Nõnda kiibitsesin selle lagendiku servas ligi tunnikese, kuni viimaks märkasingi otsitut istumas oma 5 meetri kõrgusel lepa otsas. Polnud kahtlust, et tegu oligi isase kollavööt-kuningkiiliga! Kraamisin välja oma 30-kordse suumiga Fuji, keerasin toru pikaks ja tegin loomast hulga pilte, millest parim on siinkohal ära toodud.
Teie lahkel loal kasutan ühtlasi võimalust, et pajatada teisi selle aasta huvitavamaid kiili-uudiseid. Tänavu olen üles leidnud enamvähem kõik samad suurkiililiigid, keda mullugi kohtasin (ja blogis tutvustasin). Aga lisaks õnnestus 28. juunil Varesemägede jalamilt teeäärsest heinamaaservast avastada seninägematu kollatähn-läikkiil (Somatochlora flavomaculata). Eestis kohati leiduva liigina eelistab see 5 cm pikkune kiil niiskemaid elupaiku. Kui muidu on hiilge- ja läikkiilid rohelised, siis seda liiki ilmestavad kollased laigud külgedel.
Varemgi kohatud haruldasematest liikidest leidsin juba mai viimasel dekaadil Tomuski järve kaldalt vastkoorunud kakslaik-kiili (Epitheca bimaculata). Mõni päev hiljem lebas sama liigi vigasaanud isend Viljandi Maksimarketi esisel kõnniteel. Kakslaik-kiil on Eesti ainus mitteroheline hiilgekiillane, keda välimuse põhjal võiks pigem vesikiiliks arvata. Mu seni ainus kohtumine selle liigiga leidis aset paari aasta eest samuti Tomuski järve kaldal. Eestis leiduvat kakslaik-kiile paiguti ("Euroopa magevee-elustik", 2007).
Juuni keskel külastasin Raudna jõe kallast Viljandi-Pärnu mnt silla all, kus olin eelmisel aastal leidnud haruldase rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia). See meil üsna vähelevinud, elupaigana kiiremavooluliste jõgede kaldaid eelistav liik võeti Eestis eelmisel aastal looduskaitse alla. Tegu on väga kauni kiiliga, kes on meie neljast vesihobust suurim (~6 cm pikk). Muide, eelmisel aastal olin samast paigast avastanud ka teise meie haruldasema vesihobuliigi - märksa pisema (alla 5 cm) näps-vesihobu (Onychogomphus forcipatus).

Tänavune esimene retk veel Raudna jõe kallastel vesihobusid ei ilmutanud. Nii tegin 3. juulil uue retke samasse paika. Ja ennäe: rohe-vesihobud olidki taas platsis! Need küllaltki territoriaalsed kiilid harrastavad vahelduseks jõe kohal patrullimisele istuda päikese käes mõnel heal kaldaäärsel vaatluskohal. Antud paigas on selliseks kohaks peamiselt betoonist sillakonstruktsioonid. Tuvastasin vähemalt kolm rohe-vesihobu isendit, kes said ka kenasti üles pildistatud. Kahjuks näps-vesihobu ma sel korral ei leidnud.
Jätkuvalt ootavad aga teiste seas leidmist metsaojade liik harilik vöötkiil (Cordulegaster boltoni), samuti mitu tondihobuliiki (Saaremaa, raba- ja taiga-tondiohobu). Luban, et annan operatiivselt teada, kui mõni neist peaks mu kaamera ette sattuma!