Neljapäev, 27. mai 2010

Värska lindude loend

Hoidsin minagi neil kolmel päeval kõrvad lahti, isegi kui silmad suhteliselt tegevuseta olekust kinni kippusid vajuma. Propsise eespoolkirjeldatud sääskede rünnak ei soosinud ka minu metsatukakülastusi. Ent tsivilisatsioonist eemal, kostus pisemgi konnakrooks ka kilomeetrite kauguselt. Nii ma siis võtsin ette kostvate häälte nimetamise, mille Kass27 kenasti kirja pani. Tema koostatud see nimekiri õigupoolest ongi.



Linnud 21.05.2010 Värskas õhtul pärast 22:25
1. hallrästas
2. ööbik
3. rästas-roolind
4. kõrkja-roolind
5. kägu
6. hüüp
7. siisike

konnakrooks

22.05.2010 kell 6 hommikul
1. vainurästas
2. hallrästas
3. ohakalind
4. kuldnokk
5. räästapääsuke
6. rasvatihane
7. kõrkja-roolind
8. kägu
9. piiritaja
10. metsvint
11. salu-lehelind
12. sinikael-part
13. punarind
14. laulurästas
15. hallvares
16. rohevint
17. linavästrik
18. jõgitiir
19. naerukajakas
20. aed-põõsalind
21. ööbik
22. käosulane
23. suitsupääsuke
24. väänkael
25. rästas-roolind
26. kaelustuvi
27. mets-lehelind
28. lepalind
29. hall-kärbsenäpp
30. must-kärbsenäpp
31. kühmnokk-luik
32. koduvarblane
33. viupart

konnakoor — tiigikonn
lõuna ajal: väike-lehelind


õhtul 22:00
väike-põõsalind
talvike

23.05.kl 8
kanakulli häälega kulliline
võsaraat
sinitihane
kell 9:30
kalakajakas

Värskas ja Pikalombi loodusradadel, 2

Putukaid jagub soojal suvepäeval kõikjale - olgu siis taoline kasvõi juba maikuus. Nii istus otse sanatooriumi peasissekäigu lähistel varikatuse all harilik koonlane (Panorpa communis) - omapärase välimusega röövtoiduliste putukate seltsi tuntuim esindaja. Valgel taustal sai pilt päris ilmekas.
Otse minu numbritoa vastas koridoriaknal otsis aga tulutult väljapääsu kena metsaherilane.
Ühelt aknakardinaltki leidsin toreda putuka - liidriku. Pikk ja põhjalik otsing tuvastas looma viimaks isase sarvikliidrikuna (Coenagrion pulchellum), keda mõnes keeles muutliku välimuse tõttu ka varieeruvaks liidrikuks kutsutakse.
Pärast rammestavat mudaravikuuri ja kosutavat söömingut suundusin eriti palavaks muutunud ilma kiuste taas tiirule, sedapuhku alustades lühema matkaraja teisest lähtepunktist, veekeskuse tagant. Algselt männimetsa all kulgev rada möödub poole kilomeetri pärast kruusakarjäärist, kulgedes seejärel peamiselt heinamaade ja põõsastike vahel ning peaaegu põigates ühte taluõue. Viimaks saab rada kokku minu poolt hommikul läbitud trassiga, mis viib sooservale, vaatetorni juurde.

Männiku all leidsin kasvamas looduskaitse-aluse karukolla (Lycopodium clavatum) -aeglasekasvulise roomavate vartega igihalja eostaime, mida varem kasutati pärgade ja vanikute punumiseks.
Samuti õitses seal kassikäpp (Antennaria dioica), mis on rohttaimede seas omapärane kahekojalisuse tõttu: emastaimed kannavad roosasid õisikuid, samas kui mõlemasooliste taimede õisikud on valged. Pildile jäid nii ühed kui teised.
Liivakarjääri ümbruses kasvas rohkesti võõrliiki ahtalehist lupiini (Lupinus angustifolius), päiksepoolsetel nõlvadel oli see juba õiedki valla löönud. Putukatest sibas ja lendas rikkalikult ringi vanu tuttavaid liivikaid, samuti kimalasi ja kahetiivalisi. Kiilidest tiirutasid karjääri kohal väike-tondihobud ja hiilgekiilid.
Teed jätkates avastasin rajaäärsest paju- ja lepapõõsastikust mitmesuguseid huvitavaid mardikaid. Nende seast jäi tuvastamata üks keha eesosas musti täppe evinud lepatriinulaadne poi.

Enda jaoks uue liigina avastasin nägusa tumeda-valge-kirju, kehal kurjakuulutavaid sarvenukke omava kärsaka Platystomos albinus - looma, kes ei näi Eestis just kõige tavalisem olevat.
Üks veel määramist vajav tõmmu kilplutikas oli aga pajulehel ametis paju-kollapoi (Lochmaea caprea) tühjaksimemisega.
Pajuoksal toitus kena mitmesentimeetrine karvane röövik - kahjuks samuti veel kindlaks tegemata liik.
Määramist ootab ka järgneval fotol kujutatud lepatriinuliku haabituse ja Batmani meenutava kaelusega punane poi.
Raja ääres võis kuulda laulmas arvukalt linde, kõik targu puuvõradesse peitunud. Enim hakkas neist kõrva käo lihtne, kuid armas etteaste - tegu on linnuga, kellest olen juba ammu soovinud pilti teha. Korralikult see mul Värskas veel ei õnnestunud, aga küsitavate pesitsuskommetega kukulinnu profiil sai siiski elektritraadil istuvana jäädvustatud.
Peagi jõudsin ringiga tagasi juba tuttavale kiiliraiesmikule. Kiilid olid aga päikesest õige üles köetud, tiireldes peamiselt kõrgel puulatvade ümbruses, ega lasknud end naljalt pildistuskaugusele.

See-eest pildistasin metsaaluse soisemais laikudes valgendavaid tupp-villpäid (Eriophorum vaginatum) ja nägusaid samblamättaid.
Õhtueineks tagasi sanatooriumi naastes märkasin üle kruusatee vudimas värvikat mardikat, kes hilisemal määramisel osutus kirjuks samblasultaniks (Staphylinus caesareus). Kahjuks oli loom nii vilgas, et päris head kaadrit ma temast ei saanudki.
Pühapäeva hommikul püsis ilm veel päikesepaisteline, aga lõunataevasse olid juba kerkimas sünkjad pilvelaamad, ennustades ebatavalise kevadise soojalaine lõppemist. Pärast hommikusööki sättisin end kärmesti valmis viimaseks retkeks, et veel kord üle vaadata põhiline kiili-raiesmik. Rajale suundudes avastasin sanatooriumi kõrval aiaposti õnaruses haudumas kena väikese linnukese, kes mind märgates ustavalt pesale jäi, lootes, et ma siiski ei tule teda kimbutama. Webxan määras hauduja hall-kärbsenäpiks (Muscicapa striata).
Õigupoolest olingi minekuga hiljaks jäänud, sest raiesmikule saabudes esines päikest veel vaid tükati ja peagi varjutas pilvemassiiv päevakera sootuks, tuues kaasa ka jahedad tuulepuhangud. Kõik see ei mõjunud mõistagi innustavalt putukatele, kellest soojalembesemad kärmesti peitu pugesid. Kiilidki eelistavad vilule ilmale päikeses kümblemist, kuid mõningaid neist õnnestus mul siiski märgata ja jäädvustada. Pühapäevasest käigust pärineb esimeses postituses toodud emase punaka rabakiili foto. Raiesmikul uideldes lendas minust üle ka üks väga suur heledapoolne kiil - kahtlustan, et tegu võis olla emase kuningkiiliga (Anax imperator), kuid kinnitust ei õnnestunud sellele paraku saada. Noist uhketest loomadest, Eesti suurimatest kiilidest kirjutasin mullu Mõttesahvris. Eelmisel suvel läks mul korda selle Eestis vaid paarikümne aasta eest esma-avastatud liigi mõlema soo esindajad Viljandi järve lähistel ka üles pildistada.

Samal raiesmikul kohtasin ilusat kollatähn-kuldpunnpead (Carterocephalus palaemon), kes vilu ilma kiuste lahkesti tiibu laotas.
Rohukõrtel olid tardumusse jäänud tirdid - järjekordne putukarühm, kelle puhul mu teadmised vajavad tublit täiendamist.
Ühest põõsast avastasin silmapaistvalt kauni väikese kärsaka, kes võiks auga kanda vikerkärsaka nimetust. Tema õige identiteet ei ole aga veel selgunud.
Üpris nägusa kaadri sain pooleldi punase tagakehaga isasest käguvamplasest - vastava putukarühma täpsem määramine on väga keeruline, kuna leidub terve hulk sarnaseid liike. Käguvamplaste emasloomadel on ebameeldiv komme oma munad sokutada röövikute kehasse, osa neist suudab pika terava munetiga puurida augu isegi puutüvesse, kust on tundlatega puidupinda kompides leidnud käiku uuristava liblikavastse.
Jäädvustasin ka kaunis õieehtes sookailupuhma. Nende vänge lõhnaga õite keskel liiga kaua viibides võib leebemal juhul saada peavalu, aga asi võib päädida koguni teadvusekaotusega.
Jõudsin retkelt tagasi loetud minutid enne ettenähtud toa vabastamise aega. Kärmelt pakkisin kompsu kokku ja hiivasin selga, kepslesin hoogsalt trepist alla ning vudisin läbi magala ja ravila sakilise ühenduskoridori fuajeesse, kus webxan ja kass27 mind juba üsna kärsitult ootasid. Võtmed administraatorineiule loovutatud ja kompsud autosse taritud, seisis meil ees veel viimane protseduur: valgusteraapia. Kannatlikult pool tundi ergava ekraani ees muusikat kuulatud, oligi aeg seekordne spaa-puhkus lõppenuks lugeda ja tagasi aleviku poole vurada.

Värskas tegime esmalt lühipeatuse nägusa õigeusu kiriku juures, kus oli just lõppenud pühapäevahommikune jumalateenistus.
Aleviku keskel leidis aga parajasti aset vahva maalaat, kust webxan soetas endale tuttuued sandaalid ja mina täiendasin enda retkevarustust maskeerimisvärvides nokamütsiga. Webxaniga vallakeskusesse sularaha järele suundudes avastasin eeskoja puitlae alt ööd ootamas põneva hämarikuliblika.
Ostud tehtud, võtsime suuna tagasi Tartu poole. Kummati ei olnud meie uudistamis-isu veel raugenud, nii sooritasime minu ärgitusel pisikese kõrvalepõike, et üle vaadata Mooste küla koos uhke mõisakompleksi ja järvega. See on mu sõbra Alvar Hanso lapsepõlve kodukant, kuhu aga minul polnudki seni veel õnnestunud sattuda. Omaaegses jõukas Mooste mõisas tegutseb praegu põhikool, kenasti on taastatud ka mitmed mõisa abihooned, nagu näiteks ehisornamentidega kaunistatud maakividest laut ja tall. Praegu on käsil mõisa mitte vähem kauni viinavabriku taastamine - see esinduslik tsaariaegne tööstushoone asub üpris härrastemaja lähedal, Mooste järve kaldal.
Päris viimase peatuse võtsime ette mitte kaugel Tartust, Emajõe silla äärses Vana-Kastres, samas paigas, kus webxaniga kuu varem olime edutult üritanud jõe äärde pääseda. Nüüd oli kruusane sissesõidutee piisavalt tahenenud, võimaldades läbipääsu vaid kergelt poriste jalatsite hinnaga. Jõeluhal laulis mitmesuguseid linde, sh webxani poolt haruldaseks loetud soo-roolind (Acrocephalus palustris). Putukatest märkasin mina tänavust esimest lapik-vesikiili (Libellula depressa), kes küll end pildistada ei lubanud. Nii piirdusin emase punaka rabakiili (Leucorrhinia rubicunda) ja tiigervaksiku (Pseudopanthera macularia) jäädvustamisega.
Webxan oma vastsete läikivate sandaalidega jäi kõige porisemas kohas toppama, sellal kui me kass27-ga käisime ära ka maanteesilla all ja imetlesime mõlemast suunast uhket Emajõge.
Kella nelja paiku jõudsime Tartusse, sellega oligi meeleolukas Värska-reis otsa saanud.

Värskas ja Pikalombi loodusradadel, 1

21.-23. maiga dateeritav nädalalõpp tõi mulle kaasa võimaluse külastada kass27 ja webxani seltsis Eesti kagusopis asuvat Värska piirkonda. Kass27 oli kusagilt kassiliku kavalusega välja sebinud sanatooriumi soodsa nädalalõpupaketi kahele ja nii nad seal siis paar mõnusat päeva veeta otsustasidki. Mina haistsin kohe võimalust pääseda soodsalt & mugavalt looduskaunisse ja omalaadse ökosüsteemiga paika, kuhu seni polnud sattunud (vaatamata sellele, et mu vanemad on Värska sanatooriumi korduvalt külastanud, nagu ka webxan ja mitmed teised tuttavad). Nii pakkisingi kompsud ja fotoka, kaasudes reede pärastlõunal webxani POTi ja selle tervisekosutajatest ekipaažiga.

Alustuseks tegime nobedat sõitu, jõudes kolmveerandi tunniga Räpinasse - nägusasse vähem kui 3000 elanikuga Põlvamaa väikelinna, mida teatakse põhiliselt aianduskooli järgi ja kus minu õdegi on omal ajal koolitust saanud. Minu jaoks oli see elu teine Räpina-külastus, kusjuures esimene oli ka jäänud õige põgusaks. Räpinas küpses webxanil kindel plaan üle vaadata kohalik kena ja heas korras mõisakompleks. Pärast mõningat tiirutamist jõudsimegi õigesse paika - klassitsistlik mõisahoone pakkus tõesti silmarõõmu, nagu ka seda ümbritsev hästihooldatud (dendro)park ja iluaed. Viimast asjaolu ei saa liialt imeks panna, kuna mõisamaja naabruses asubki aianduskool, mille kasvandikud kahtlemata mõisa ümbruses tublisti kätt on harjutanud.
Liigirikas, temaatilisteks lappideks liigendatud aed jätkus ka aianduskooli ümbruses. Ühe männi otsas leidsime laulmas hall-kärbsenäpi, kes ka fotografeeritud sai.
Uudistasime veel Räpina paisjärve, mille lähistel paiknevad ka Räpina kirik ja ajalooline paberivabrik. Seejärel oli aeg taas autosse ronida, et jätkata sõitu Värska suunas.
Kella 18 paiku saabusimegi Värska alevikku, kus tegime (kohvi)peatuse Hirvemäe puhkekeskuse ja külastusmaja juures. Kohvik osutus paraku juba suletuks, mistap jäi meil üle vaid pildistada traadil istuvaid rahvuslinde.
Värska alevikust viib Väike-Rõsna külas paikneva sanatooriumini veel ligi 4 km pikkune männimetsa vahel kulgev asfalttee. Lämmijärve pika kitsa väljasopistise, Värska lahe ääres asuv Eesti ainus sisemaa-sanatoorium pakub laia valikut protseduure siinsetes oludes üpris soodsa hinnaga. Nii on see kodumaiste hädaliste ja muidu puhkajate seas populaarne paik, mida külastavad meelsasti ka mõne kilomeetri kauguse Pihkva oblasti elanikud.
Registratuuris möllisid webxan ja kass27 end nobedasti sisse, misjärel oli minu kord asuda seletama, et ma tegelikult protseduure ei soovigi, oleks vaid tore, kui saaksin end teistega samasse tuppa seada, madratski on mul endal kaasa taritud. Seepeale leidsid kenad administraatorineiud siiski, et mul tasuks ka ühineda kass27 sooduspaketiga. Sellega kaasnenud ametliku kliendi staatus võimaldas mul käekiibi abil muretult külastada sööklat ja sanatooriumist pool kilomeetrit aleviku poole jäävat moodsat veekeskust, tagades ühtlasi "valge inimese" majutuse ja kolm raviprotseduuri. 1000 krooni võrra vaesemana seadsingi end veidi hiljem sisse ruumis nr 309, mida juba asustas üks meeldiv vanem härrasmees.
Sanatooriumi-elu ma siinkohal pikemalt ei kirjeldaks, kuna see ei haaku käesoleva blogi temaatikaga. Piisab, kui mainida, et bufee-laadis söömingud olid enam kui rikkalikud, voodi mugav ja mudavann veidi liiga tuline, kuid siiski omapärane kogemus. Nautisin täiel rinnal ka kahte veekeskuse-külastust, eriti just ringhoovusega ujumiskanalit, kus webxan, erinevalt minust, eelistas vastuvoolu punnitada.
Esimesel õhtul võtsin kass27 seltsis ette ka esialgse tutvumise sanatooriumihoone taga asuva lahekaldaga. Sealsed madalad alad olid veel osaliselt üle ujutatud, vesisel pinnasel askeldasid nokapoolise otsingul mitut liiki rästad ja kaldaveest kostus järvekonnade krooksumist.
Kõikjal leidus ka hirmuäratavalt palju sääski - mu toanaaber kirjeldas, et see polnud veel midagi, võrreldes mõne päeva taguse olukorraga, kus tuppa oli lennanud mitmesajapealine sääseparv, kelle mõrvamisega vaene mees öö läbi hõivatud oli. (Järgnevatel ringkäikudel pidin minagi end hoolikalt OFFiga sisse määrima, et oleks võimalik keskenduda looduse uurimisele.)

Lahe äärest avastasime Seto Lines'i kai ja piletikassa, kus tegevust veel ei toimunud ja ka firma kaks väheldast alust seisid kaldale tõstetuna. Too firma korraldab kõrghooajal huvireise Värska lahele ja Lämmijärvele. Piletiputka räästa alla oli oma savipesa ehitanud suitsupääsuke (Hirundo rustica), selles siutsusid juba pojadki.
Mina võtsin esimesel päikselisel õhtul ette väikese luusimise piki lahe kaldaäärt. Põõsastest leidsin terve hulga liidrikke mitmest liigist (jätkuvalt kehtib vähempakkumine hea sarnastiivaliste kiilide määraja soetamiseks!)
Jäädvustatud said ka tänavused esimesed kuldpõrnikas (Cetonia aurata; kui see keskmisest tõmmum loom polnud just vaskpõrnikas, Potosia metallica - nende eristamine valmistab mulle suuri raskusi), samuti tore vöödiliste "sarvedega" ohakasikk (Agapanthia villosoviridescens).
Õhtuhämaras veekeskusest naastes tegime kolmekesi veel ühe pisijalutuskäigu lahekaldale, mille käigus pakkusid suurimat elevust meie ümber parvelnud sääsed. Webxan tegi sujuvalt kindlaks ka tosinkond hilist laululindu.
Järgmisel hommikul püsis soe ja päikseline ilm, mida ma ei kavatsenud raisku lasta. Kohe pärast rikkalikku hommikueinet haarasin kaamera ja suundusin tutvuma kohalike mitmekesiste Pikalombi loodusradadega. Nende kohta on teeristidel üleval ka kenad ja informatiivsed kaartskeemid, nii et äraeksimist (ja näiteks eksikombel Venemaale sattumist) pole matkajal põhjust peljata.
Esmalt võtsin käsile trassi, mis võttis hakatuseks kursi piki Värskast lähtunud maanteed veidi edasi põhja ja kirdesse, kust külavahetee seejärel ida poole, Kremessova küla vahele suundus. Sealt edasi kulges juba kitsam matkarada männimetsa alla, jõudes paari sihi ja raiesmikuga lõikudes viimaks välja Kurõsuu (Kuresoo) serva, kus läks üle laudteeks.

Raja ääres oli mul palju uudistamist, kuna see möödus mitmekesistest maastikest. Külavahel vaatlesin päikesepaistes heinamaal toimetavaid liblikaid ja muid putukaid. Enda jaoks uudse liigina avastasin üpris arvukad rohetiivad (Callophrys rubi), üldteada sinitiibade sugulased, kes on pealtpoolt tagasihoidlikult pruunid, aga õiel toitudes või end päikeses soojendades hoiavad tiibu koos, lastes paista nende kaunitel rohelistel alakülgedel. Kõik see täidab mõistagi tõhusalt varje-ülesannet.
Pildile sattus ka üks tore punnpea, kelle määramisega pean veel pisut tegelema.
Nn hämarikuliblikaidki lendas ringi, eriti just vaksikuid. Siin on paar nägusamat neist, tõsi, veel määramata.
Külavahelisel heinamaal paelusid mu pilku rikkalikus õierüüs maasikalaigud. Kusjuures valdavalt ei olnud õitsejaks mitte tagasihoidlik metsmaasikas, vaid taim, mille haabitus, sh õieläbimõõt sarnanes pigem aedmaasikale. Võimalik, et tegu oli muulukatega (Fragaria viridis).
Maasikaõied pakkusid mõistagi huvi mitmetele liblikatele, kahe- ja kiletiivalistele ja teistelegi. Muuhulgas leidsin maiustamast tänavuse esimene kuldtiiva, kelleks osutus leek-kuldtiib (Lycaena phileas).
Teeäärses rohus ja põõsastikus jäi mulle silma erisuguseid huvitavaid tegelasi, teiste seas tore suur kuklane ja sugu jätkav lutikapaar.
Magusalt lõhnavad lodjapuu (Viburnum opulus) õisikud meelitasid magnetina ligi sirelasi, nagu ka soisemat metsaalust oma õiekobaratega valgeks kirjavad uimastava lõhnaga sookailupuhmad (Ledum palustre).
Ühel hetkel maandus otse mu prilliklaasile ühepäevik - temagi sai preemiaks täpsuslennu eest ära jäädvustatud.
Majade vahelt männiku alla pöörates lõikus mõnesaja meetri pärast metsaga elektriliini tarvis rajatud siht. Siin avanes mu pilgule tõeline kiiliparadiis. Ringi tiirles hulk "looduse helikoptereid", kelle seas ka tänavused esimesed tondihobud. Hilisemal kontrollimisel selgus, et kaadrisse õnnestus püüda nii isane kui emane väike-tondihobu (Brachytron pratense) - emaslooma polnudki ma seni veel pildistanud.
Rabakiilidest prevaleeris punakas rabakiil (Leucorrhinia rubicunda), kellest said üles pildistatud nii punast tooni isane kui kollaste seljalaikudega emane.
Kohal olid ka meie kõige tavalisemad suurkiilid: harilik vesikiil (Libellula quadrimaculata) ja harilik hiilgekiil (Cordulia aenea).
Huvitavate leidudena jäid mu kaamerasilma ette kaks väga sarnast roostepunast mardikat, kumbki ehk veidi alla sentimeetri pikk. Ühel neist, kes plateerus pihlakalehel, olid tundlad vaid veidi kamjad, teisel, tammelehel istunud loomakesel aga kaunilt sulgjad. Viimane läks mul pärast pikki otsinguid korda tuvastada ribitulilasena (Schizotus pectinicornis). Lihtsamate tundlatega selli pildi leidsin küll ka veebist, aga seal oli toogi loom ribitulilaseks ristitud. Ühe allika kohaselt evivat tolle liigi isasloom harunenumaid tundlaid, kuid asi vajab veel täiendavat uurimist.
Metsaalustest taimedest pakkusid silmarõõmu mulle tundmatud suureõielised tähtheinad. Kohati leidus veel pohla (Vaccinum vitis-idaea) õiekobaraid, mustikad (Vaccinum myrtillus) olid samas juba õitsemise lõpetanud.
Metsa alt avastasin ka askeldamas seninägematu pikaksveninud lepatriinut meenutava looma, kes ostutus määraja andmetel sipelgapoiks (Clytra quadripunctata).
Peatustega pikitult tasapisi edasi kulgedes jõudsin viimaks sooserva, kus pilgule avanes paarikümne meetri kõrgune palkidest vaatetorn, mis pakkus avarat vaadet ümbruskonna maastikele. Lubatud Peipsi järve mul sealt siiski silmata ei õnnestunud.
Vaatetorni juurest alguse saav laudtee viis üle parasjagu iseäranis vesise soo. Olles seda mööda mõnisada meetrit kulgenud, pidin tagasi pöörduma, kuna laudtee oli osaliselt vee all.
Lähikonnas lendles rabakiile ja vaksikuid, taimestiku seas andis tooni kaunilt õitsev ubaleht (Menyanthes trifoliata).
Korraks piilus mind mülkast ka väheldane konnapea.
Poole üheks pidin naasma sanatooriumisse, kus ootas korraline protseduur, seejärel ka lõunaeine. Nii tuligi tagasiteel arendada kiiret käiku ja ümbritseva suhtes süda kõvaks teha.

Järgneb...