Rahulik linnuõhtu Rahumäel

Eilseks olime webxaniga kavandanud ühise linnu- ja putukaretke, silmas pidades suhteliselt soodsat ilmaprognoosi. Varahommik meid siiski ei rõõmustanud: õues pilvitas ja tibas vihma, rääkimata viiekraadisest temperatuurist. Aga päeva peale taevas siiski klaarus ja pärastlõunaks oli ka õhk sedavõrd soojenenud, et võisime plaani teoks teha.

Pärast isiklikku tankimist Kivilinna Kiirtoidus - üllatavalt maitsvaid roogasid pakkuvas uues söömapaigas - võtsime webxani ustava POTi ehk Toyota Corollaga suuna Räpina maantee kaudu linnast välja. Peagi meenus webxanile, et neljarattaline sõber oli ununenud jootmata - POTi bensiininäidik võbeles ähvardavalt nulli lähedal. Esmalt suundusime tanklat otsima Võnnu, kus see pidanuks ka kaardi kohaselt olema. Sealt leidsime kenakese kiriku koos Vabadussõja monumendiga, poe, postkontori ja koolimaja, kuid mida polnud, see oli tankla.

Nii tuli meil pöörata Ahja suunas kulgevale kruusateele, lootuses, et ehk jagub jõuvedelikupära veel kümmekonnaks kilomeetriks. Teel nägime kaunist metsaalust õitsvate sinilillede ja võsaülastega, kuid kütusemure kannustas webxani südant külmaks tehes õkvalt edasi kulgema. Peagi lisandus teinegi mure, kuna webxanile helistas noorem võsu, kes teatas, et soovib küüti Kõrvekülast Tartusse, ja seda juba umbes tunnikese pärast Ahjas leidsime eest toreda maatankla, kus bensiin oli lausa mitukümmend senti odavam kui linnas. Otsustasime ajanappusel siiski loobuda sealse iidsete puudega mõisapargi külastamisest ja alustasime joonelt tagasisõitu. Ainsa loodusvaatlus-peatuse tegime Vana-Kastres, Emajõe luhal. Teetammilt alla jõekaldale viis paljulubav kruusatee, mille ääres kasvas noorepoolne paju- ja kasepuistu. Seda teed mööda veidi edasi kõmpides läks aga pinnas üha pehmemaks, kuni meie ees avaneski veeväli - Emajõe üleujutus ei olnud ka siinset kanti puutumata jätnud. Linnuvalik osutus selles vesises paigas paraku olematuks: kuulda oli rasvatihast, väike-lehelindu ja metsvinti, näha vaid viimast ja sedagi õige kaugelt. Putukatest kohtasime vaid kärbseid, mesilasi ja üht päevapaabusilma - oleks siis toogi webxanil end pildistada lubanud! Nii pidime suhteliselt nukralt linna naasma.

Annelinna serval jõudsin otsusele, et mina nii kergelt alla ei anna, ja palusin webxanil end maha panna Rahumäe kalmistu juures. See mu Tartu-kodule kõige lähem surnuaed oli mul kurioossel kombel veel külastamata - jätkuvalt päikeselises õhtus oli nüüd hea too viga parandada, ühtlasi end ka kohaliku linnurahvaga kurssi viies. Rahumäe kalmistu asub Tartu servas, Jaama tänava ääres. Varem kandis see aastal 1910 rajatud surnuaed Peetri kalmistu nime, kuuludes samanimelisele kogudusele, mis evib kirikut Narva mäel. Kalmistule ei ole maetud erilisi suurkujusid, kuid selle muudab märkimisväärseks asjaolu, et siin paikneb üks Eesti kolmest krematooriumist koos nägusa urnimatuste platsiga.

Surnute kremeerimine on minu hinnangul (kogu austuse juures tänuväärset tööd tegeva laguahela vastu) väga sümpaatne viis ärakasutatud maisest kestast vabanemiseks. Vaatamata asjaolule, et surmajärgselt ihuga toimuv meile enam kuigivõrd korda ei lähe, pole siiski tore kujutleda protsesse, mis laibamatusele järgnevate aastate vältel kirstus aset leiavad. Tuhastamine on kiire, konkreetne ja lõplik hüvastijätt ihuliku eksistentsiga. Lisaks puudub kremeerimise korral kohustus tülikate ja kulukate matuste korraldamiseks: omaksed võivad tuhaurniga teha, mida heaks arvavad, kasvõi rakendades selle sisu lahkunu armsa ilupõõsa, lillepeenra või kapsamaa väetamiseks. Tartu krematoorium, nagu enamik teisigi, tuhastab kadunukesed maagaasiahjus. See asutus avas uksed aastal 1997, praegu kavandatakse tuhastamise populaarsuse tõusu silmas pidades laiendustöid ja teise ahju rajamist. Krematoorium on pühitsetud ja siinses kabelis saab korraldada nii urni- kui hauamatust. Muuseas on krematooriumis võimalik sõlmida iseenda matuseteenuse lepingut, mis kindlustab matuse toimumise soovitud viisil, sugulaste suvast sõltumata. Kahjuks puudub teenuse saajal küll võimalus kaebuse esitamiseks, kui teenuse kvaliteet soovida peaks jätma.

Rahumäe kalmistu asub Annelinna servas ja nii on siia maetud linna muude surnuaedadega võrreldes märksa rohkem venelasi. Kalmistu on korralikult hooldatud, räämas hauaplatse ma ei märganudki. Erilisi kultuuriloolisi ega kunstilisi huviväärsusi mulle seal silma ei hakanud. Kalmistu haljastuse moodustab peamiselt noor ja keskealine puistu. Valdavad mitmesugused lehtpuud, aga surnuaia idaserva palistab lehiserivi ja lääneosas piiritlevad hauaridu otsekui paralleelseteks koridorideks tihedalt istutatud elupuud.

Lehiste otsas olid vilunult käbisid lammutamas rohevindid, kelle nokad on sedalaadi tegevuseks otsekui loodud.

Puuvõrades ja hauaplatsidel tegutses ka hallrästaid, linavästrikke ja väike-lehelinde. Eriti palju kohtasin edasise ringkäigu vältel aga metsvinte, kellel oli teoksil paaride moodustamine - mitmel puhul sooritati ka kalmistule sobimatuid tegevusi. Mõne kõrgema puu ladvas harrastasid oma amatöörtaidlust vainurästad. Märkasin ka ühte siiskikest ja puukoristajat. Pildisaak jäi sedapuhku üsna tagasihoidlikuks, ühelt poolt vähese liigirikkuse ja teisalt piltniku kesiste oskuste tõttu. Siinkohal minu imetlus ja lugupidamine professionaalsetele linnufotograafidele - need inimesed peavad olema osavuse ja kannatlikkuse kehastused.

Järgnevatel päevadel ei tasu uusi blogilugusid oodata, kuna ilm sunnib eelistama tubaseid tegevusi. Mõningad lootused on mul siiski seotud nädalalõpuga.