Harakas ja teised

Eile olid olud üle mitme päeva sellised, et tekkis tahtmine sooritada väike loodusretk lähemasse koduümbrusse. Hommik oli olnud suisa kaunis ja päikseline, ehkki karge. Mina sain aga stardivalmis alles pärastlõunaks, mil taevasse olid kogunemas kahtlased pilverüngad. Samas püsis ilm üpris tuulise ja kõledana, pakkudes õhusooja vaevu üle 10 kraadi.

Veel enne teeleasumist tegin aga otse oma toa aknast (nagu tagantjärele selgus) päeva parima pildiseeria. Nimelt siblis meie lilleaias ja seejärel patseeris eesõuel päikest nautides üks tore harakas, kelle sain ettevaatlikult pitskardina varjust suumitoru "kirbule" võtta - tulemuseks mitu korralikku kaadrit. Harakas on pealtnäha harilik inimkaasleja, keda on aga praktikas küllaltki raske pildile püüda. Nimelt ei kipu ta inimest kuigi lähedale lubama, olles sealjuures äärmiselt tähelepanelik ka endale suunatud torujate objektide suhtes. Harakad on juba mitmel aastal pesitsenud raudtee taga paju otsas, külastades sageli hea-parema otsingul ka meie aeda. Inimeste õue ilmudes lendavad nad otsemaid minema, seega ongi nende tegemisi võimalik jälgida vaid läbi akna.

Seekordne loodusretk viis mind tuttavatele radadele. Esimese tiiru tegin raudtee-tagusele võsa- ja sooalale. Taas leidis kinnitust asjaolu, et jahe ja tuuline ilm ei soosi ei putuka- ega linnuretkesid. Linnurahva seast trotsisid olusid peamiselt väike-lehelind ja tihased, viimastest ühe vähemhariliku, ilmselt pargitihase sain pilve taha läinud päikese kiuste ka pildile. Võsa vahel tabas mind sünkjas pilv koos vihmasabinaga, millest ma end siiski heidutada ei lasknud, vaid jätkasin ringkäiku. Õigupoolest leidub looduses huvi- ja pildistamisväärset iga ilmaga. Nii tuvastasin huvitava tekstuuriga kivi, millel peesitas kena väike kimalane, lõigates kasu põgusast päikesepaistehetkest. Ilmnes ka, et pajud on valdavalt juba õitsemise lõpetanud ja kaugel pole nende lehteminekki. Võsaülased on kehvaldase kevade tõttu kidurad, kuid siiski juba valged õiekroonid valla löönud.

Et läänetaevasse oli kerkimas uus, eelmisest veelgi kurjakuulutavam pilv, siis otsustasin koju naasta, lootes olude paranemist. Tunnikese pärast tunduski taevas taas mõnevõrra klaaruvat, nõnda seadsin taas kaamera kaela ja sammud Tomuski järve suunas. Seal kedagi ebatavalist kohtamata suundusin edasi veevärgi alale, kuid tundus, et eelnenud vihmasagar koos tugevate tuulehoogudega oli nii linnud kui putukad sordiini alla seadnud. Üpris pikalt vaatlesin ühe väike-lehelinnu agarat askeldamist pajupõõsastikus, püüdes teda ka suumitoruga tabada. Korduvalt tundus, nagu narritaks linnuke mind, suutes alati murdosa sekundit enne pildiplõksu oksalt lendu tõusta. Kord toimis ta eriti nurjatult, laskudes oksale minust kõigest paari meetri kaugusel - justkui teades, et mu toru ei suuda nii lähedale teravustada. Nii ei saanudki ma tollest "silk-solk-linnust" paremat kaadrit kui alljärgnev.

Vaatamata asjaolule, et siin-seal kuuldus ka näiteks metsvinti ja karmiinleevikest, ei õnnestunudki mul rohkem kedagi objektiivi ette saada. Aeg-ajalt lendasid minust suhteliselt madalalt üle mitmesuguses suuruses laukhaneviirud. Ka vana tuttav ronk ilmutas end paaril korral, ettevaatlikult taamal patrullides. Tagasiteel kohtasin agaralt laulvat siiskikest, aga kahjuks oli valgust pildistamiseks juba vähevõitu.

Kokkuvõttes oli pühapäevane ringkäik seega õige väheviljakas, kui silmas pidada kauneid portreid ja põnevaid kohtumisi imetabaste loomadega. Samas ei saa ka seesugust retke nurjunuks pidada, kuna loodusmaastikel kulgemine on juba iseenesestki meeldiv ja hingekosutav tegevus.