Lapsuliblikad Siniallikul

Eile, esmaspäeval oli arvatavasti senise kevade kõige ilusam päev kirka päikesepaiste ja ligemale 15 soojakraadiga. Sellist jumalikku ilma ei saanud raisku lasta, nii tegingi Tartusse sõitmise plaanides väikesed korrektiivid, panin matkariided selga, pumpasin oma ustaval Scottil kummid täis, haarasin kaamera ja joogipudeli ning siirdusin tänavusele esimesele rattaretkele.

Viljandi ringteel võtsin suuna Karksi-Nuia poole, oma traditsioonilistele vaatluskohtadele. Vana kitsarööpmelise raudtee tammi ääres tehtud lühipeatus pakkus siisikese laulu ja lapsuliblikate spiraalina taeva poole keerlevat pulmatantsu. Kumbagi liiki ma hästi pildile ei saanud, kuid nad äratasid minus jahikire - mida muud see looduspiltniku tegevus on, kui tsiviliseerituma vormi võtnud jaht, koos hasardi, varitsemise, kavaluste ja kõige muu juurdekuuluvaga, boonuseks esteetiline nauding looduse ilust ja füüsiline rahulolu värskes õhus liikumisest. Täis seda ürgse päritoluga indu jätkasin pedaalimist, märgates peagi teeäärsel heinamaal valge-toonekurge (Ciconia ciconia), kes oli ilmselt konni ja muud suupoolist otsimas.

Heimtali teeristist saavad alguse Loodi looduspark ja selles enamvähem kolmnurkselt kulgev Loodi matkarada. Mina valisin kahe maantee vahelt Sinialliku poole suunduva vana raudteetammi, millel kulgeb korralik kruusarada. Esmalt möödub see kolmest järjestikusest kinnikasvavast settetiigist - paik, mille enda jaoks avastasin eelmisel suvel ja kus pildistasin esmakordselt isast kuningkiili. Praegune aastaaeg on kiilide jaoks ilmselgelt liiga varane ja tiikide juures ei tegutsenud ka kuigivõrd muid loomi, seega ei peatunud ma seal pikemalt, jätkates teed Sinialliku suunas. Algusosas ka autoga läbitav kruusatee asendub pärast settetiike jalgrajaga, kust siiski ka rattaga kenasti läbi pääseb.

Metsatukkade ja põõsastike vahel kulgeval rajal, selle kohal ja ümbruses kees päikeselise ilma toel aktiivne elu. Rajal vudis või soojendas end mitmesuguseid putukaid, samuti rahulikult teed ületavaid tuhatjalgu (keda Eestis on arvatavasti ~30 liiki) ja kärnkonnigi.

Putukatest kohtasin ja pildistasin erinevas mõõdus jooksikuid, armutuhinas kärblasi ja neid jahtivat krabiämblikku, samuti ühte umbes sentimeetripikkust nägusat vesimardikat. Väga aktiivsed olid ka punaselg-raisamardikad (Oeceoptoma thoracica), keda nägin esimest korda elus agarasti ringi lendamas - seni ei olnud ma neid lennuvõimes isegi mitte kahtlustanud.

Pajud hakkavad juba õitsemist lõpetama ja mõnel liigil on ilmunud isegi väikesed "hiirekõrvad", kummati jäi kõrgemate pajupuude alt läbi kulgedes mulje, nagu sumiseks nende otsas terve mesilassülem.

Rohkesti leidus ka kevadliblikaid - pulmatantsu keerutasid lapsuliblikad, väike-kärbtiivad (Polygonia C-album) ja päevapaabusilmad (Inachis io), mõistagi ei puudunud ka koerliblikad (Aglais urticae). Siinkohal peab mainima, et kolm viimast on flegmaatilisemad ja nii suhteliselt hõlpsaks "saagiks" ka algajale putukapiltnikule. Samas lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) on kolmikust parim ja agaraim lendaja, harrastades vaid lühikesi puhkepause heinakõrtel (millega ta tiibade rohekaskollase tagakülje tõttu hästi kokku sulandub), olles küllaltki valvas ja tavatsedes häirimise korral ohutsoonist kaugele pageda. Sellel päevaliblikal on ka haruldane komme tiibu puhkeasendis suletuna hoida. Et olin ülejäänud liike sel kevadel juba pildistanud, siis keskendusingi just lapsuliblikatele - esialgu edutult.

Tammi ääristavatest kraavidest kostus siin-seal rohukonnade (Rana temporaria) häälitsemist, näha võis ka nende kuduklompe.

Raudna jõe ääres oli ametis üks kalamees, seega ma jõeluhal pikemalt ei peatunud, vaid väntasin edasi Sinialliku suunas. Vahepeal muutus tee kuusemetsa vahel õige mudaseks, aga pääsesin siiski läbi ja varsti olingi Sinialliku talu juures - kohas, kus matkarada lõikub Ramsilt Viljandi poole kulgeva otseteega. Aastani 1973 asus Sinialliku Mulgimaa tuiksoonel - siinsest jaamast kulges läbi Mulgi raudtee ehk Viljandi-Mõisaküla kitsarööpmeline rongiliin. Sinialliku talu elamu ongi õigupoolest omaaegne jaamahoone. Aga raudteest on tänaseks lisaks piki tammi kulgevale matkarajale säilinud vaid nostalgilised mälestused. Lähemalt võib tollest omapärasest ja kohati pisut ekstreemsestki rööbasteest lugeda siit. Viimasel kümnendil on elu Siniallikul taas jõudsalt arenemas, olemasolevaid talukohti on korrastatud ja Viljandi-Karksi-Nuia maantee äärde kerkinud terve uus Sinialliku elamurajoon.

Sinialliku on tuntud peamiselt siinse maalilise, ehkki kallastest soostuma kippuva pikliku järve, paarikümnemeetrise vallseljaku ehk oosi ja selle kõrgeimas osas paikneva muiste linnamäe ("Kalevipoja sängi"), samuti paigale nime andnud Siniallikate poolest.

12...13. sajandil lühikest aega muinaseestlaste linnusena kasutusel olnud linnamäe lõunanõlva kruusasel jalgrajal sõelusid agaralt väikesed kimalased, otsides ilmselt sobivat pesaurgu. Samas sooritasid oma kopterimanöövreid ka mulle juba tuttavaks saanud "koolibri-karuskärblased", kes osutuvad kuuluvat kägukärblaste (Bombyliidae) sugukonda. Nende armsate, pika imilondiga nektaritoiduliste "mummude" vastsed harrastavad parasiitlikku eluviisi, toitudes muuhulgas mesilaste vakladest. Linnamäelt alla roninud ja taas sadulasse karanud, sõitsin veel veidi edasi mööda Loodi suunas kulgevat matkarada-raudteetammi, tehes väikese peatuse üle Sinialliku oja kulgeva veidi lagunenud palksilla juures.

Seal sooritasin uue katse lapsuliblikate jäädvustamiseks, aga ka sel korral polnud õnn minu poolel. Silda ümbritseva maalilise luhaheinamaa näol on muide tegu ühe parima täpikute vaatluskohaga, mida Viljandi ümbruses tean - aga need liblikad ilmutavad end alles juunis. Oja ääres võis täheldada õitsemas esimesi tagasihoidlikke varsakapju (Caltha palustris), samas oli vette pudenenud rohkesti lepa isasurbi, mis ojakäänakusse "vangi" olid jäänud.

Et lähenev Tartu-bussi väljumisaeg oli mind juba karmilt kannustamas, siis pidin peagi otsa ringi pöörama. Kummati ei saa Siniallikult lahkuda allikat külastamata - nii põikasingi veel korraks põhirajalt kõrvale, et teha lühike peatus legendaarse Suure Siniallika juures. Tegu on Loodi-Sinialliku ürgorus asuva Sinialliku oja väga selgeveelise ja maalilise laiendiga, muistsete eestlaste püha ohverduspaigaga, mille põhjas pulbitsevad allikad. Sinaka värvuse annab allikale põhjas lasuv sinisavi. Legendi kohaselt on allikate alla peidetud vägev rahapada, mis pidi välja tulema siis, kui allikast võetud vett joob seitsmenda kuu seitsmendal päeval korraga seitse venda, või siis ujuvad allikast üle 7 aastat pimedas kasvatatud must täkk ja poisike. Teine legend räägib aga end allikasse uputanud õnnetust sinisilmsest tütarlapsest. Allikaveel on juba muistseist päevist usutud olevat tervendav toime, iseäranis hästi aitavat see silmahädade vastu.

Allika liivasel kaldal soojendas end päikeses nägus kevadvaksik. Ringi lendas ka mitmeid lapsuliblikaid, kes järsul orunõlval mändide all tavapärasest agaramalt peatusi tegid. Lähemal uurimisel selgus, et seal õitsesid nägusad kannikesed, mille nektar liblikaid ahvatles. Nii sain lõpuks ka lapsuliblika jäädvustatud ja võisin rahuliku südamega koduteele asuda.

Tähelepanelik lugeja võibolla märkas, et ma ei teinud peaaegu juttu lindudest ega silmapaistvast edust nende jäädvustamisel. Tõepoolest, retke põhifookuses olid eile putukad ja muud maapinnaasukad. Linde ja nende laulu võis mõõdukal määral täheldada kõikjal, kuid nad ei olnud ka kuigi koostööaltid. Ainsana soostus (lisaks eelmainitud toonekurele) mulle lahkesti poseerima kuuseladvas laulev punarind (Erithacus rubecula).