Siristajad ja sumisejad

Et tänagi valitses õues imekaunis kevadilm, haarasin pärastlõunal taas kaamera, et sooritada uus loodusretk kodu lähistel. Hakatuseks kõndisin veidi meie linna kohta üpris suures, 0,4-hektarilises koduaias, kus leidub mitmesuguseid elu- ja peatuspaiku nii putukatele kui ka lindudele. Suure pirnipuu otsas leidsingi ennastunustavalt laulmas punarinna (Erithacus rubecula), kes õigustas enda kuulsust inimsõbraliku linnukesena, võimaldades mul endast klõpsida suumitoru abil terve rea nägusaid pilte. Sellal kui ema tegeles lilleaia harimisega, avastasin mina lumeroosi õisi noolimas suure pruuniselgse kimalase, kes sai ka tänavuse esimese omataolisena makrokaadrisse püütud. Kimalased on väga varieeruva morfoloogiaga rühm, kelle liigiline määratlemine on äärmiselt keeruline tegevus. Nii jääb ka tänane isend määramise osas paremaid aegu ootama.

Pärast põgusat kohtumist ühe kena lepatriinuga lahkusin aiast, et suunduda taas üle raudtee, samasse kanti, kus olin eile kesise vastuvõtu osaliseks saanud. Läbi võseriku sohu suunduva porise jalgraja ääres oli end sisse seadnud armurõõme nautiv kärbeste paarike - üpris ootamatu leid nii varajasel aastaajal. Veel õide puhkemata "pajutibud" pakuvad aga juba suurt huvi erinevas mõõdus kimalastele ja teistele nektaritoidulistele tiivulistele - ühe toreda huviliste paari sain ka pildile püütud.

Sootiigikese ääres lootsin kohata ja pildistada vesilikku, aga see mul täna ei õnnestunud. Vesiliku asemel nägin halljänest pajupõõsasse kalpsamas - paraku ei õnnestunud selleks kulunud sekundi vältel looma kaadrisse saada. Nii seadsin sammud lammutatud makaronivabriku krundile, kus praegu lasuvad kruusa- ja mullahunnikud, mis suvel on kasvupinnaseks erisugustele umbrohtudele ja prahitaimedele. Praegu õitsevad seal aga paiselehed, millelt käivad matti võtmas koerliblikad ja muud putukad. Esimestest sai ka paar dekoratiivset pilti tehtud, sulnilt õitel poseerivatena. Liikvel oli ka vilkaid pisilinnukesi, kellest üks kaugkaadrissegi jõudis - webxan määras uduse olendi sookiuruks (Anthus pratensis).

Mu retk viis mind sujuvalt üle suure tee, Tomuski järve äärde (mis tõele au andes küll pigem tiigi mõõtu tugevasti eutrofeerunud ehk kinnikasvav veekogu on). Eile mind siin edu ei saatnud, kuid täna märkasin kalda äärde laskudes otsemaid vetesügavustesse pagevat harilikku kärnkonna (Bufo bufo). Hiljem vastaskalda ääres õnnestus mul tema auväärset tukkuvat liigikaaslast ka pildistada - peesitusparveks oli loom valinud vana vahtplastitüki. Enne veel köitis mu huvi aga järvekese idakaldal, traataia veeres kasvav täies õieehtes näsiniin. Selle ümber askeldasid koerliblikad ja toredad karvased kärblased, kes surude moodi õite kohal paigallendu harrastasid, pika imilondiga nektarit ammutades. Neid loomi olen näinud varemgi, aga mu kaamera ette polnud ettevaatlikud ja osavad lendurid enne tänast jõudnud.

Jätkasin rännakut piki raudteed põhja poole, linnast eemale suundudes, sihiga jõuda veevärgi kaitsealale, kus üle-eelmisel aastal olin avastanud (nagu hiljem selgus) Eesti jaoks uudse kiililiigi - rohesilm-tondihobu. Teel sinna sammusin läbi koolimaja-taguse puistu, mille võrast kostus hoogne linnukoor. Teiste seas võis kuulda karmiinleevikest ja metsvinti, samuti trummeldavat rähni, kes end minu eest puutüve taha peitis. Kõrget raudtee-äärset paplirida muist puudest-põõsastest eraldava jalgraja kohal leidsin tiirutamas kaks leinaliblikat, kellest üht õnnestus ka pildistada end kasetüvel soojendamas. Leinaliblikas (Nymphalis antiopa) on vähearvukas, kuid seda elegantsem suurliblikas, väga hea lendaja, kes äraehmatamisel võib kiirelt puuvõradesse kaduda.

Peagi pöörasin raudteelt vaevumärgatavale ja väga vesisele jalgrajale, mis oli paaril eelmisel aastal mulle putukaretkedelt juba väga tuttavaks saanud. Rada viis mind esmalt üle soise, põõsastikuga pikitud heinamaa, kus märkasin ringi lendamas väike-kärbtiiba (Polygonia c album). Vapralt talve üle elanud liblikas seadis end peagi heinakõrrele puhkama, võimaldades mul täiendada tänavust pildivaramut.

Mööda rajakest edasi astudes leidsin end peagi Viljandi Veevärgi uuelt veehaardekaitsealalt, esimese puurkaevu-majakese juurest. See ala on lisaks Viljandi joogiveega varustamisele huvipakkuv ka suhtelise eraldatuse poolest - asetsedes otse linna külje all, raudtee ja ringtee vahel, on see ometi vähekäidav ja üpris looduslähedases olekus paigake soiste niitude, põõsastike ja metsatukkadega. Siin võib kuulda paljusid laululinde, kohata jäneseid, metskitsi ja vahel koguni põtru, näha tumeda kronksumise saatel eemaldumas ronga sünget siluetti, samuti leida rikkalikult mitmesuguseid putukaid, kes eelistavad looduslähedasemat elupaika. Üldiselt ei ole sellel alal ringiuitamine soovitatav, kuid ma loodan, et minusugusele kahjutule loodusehuvilisele vaatavad veevärgi mehed läbi sõrmede (seni ma neid veel kohanud ei ole).

Arvestades asjaoluga, et veel paari nädala eest kattis maad paks lumevaip, ei oodanud ma sellest retkest veel eriti palju, mis putukatesse puutub. Seda rõõmustavam oli puurkaevumajakeste vahelistel kruusateedel toimetamas näha vanu tuttavaid - vilkaid nõmmeliivikaid (Cicindela hybrida). Palava ilmaga on need röövtoidulised mardikad iseäranis liikuvad, tõustes lendu pisimagi häirimise korral. Siiski ei harrasta nad üldjuhul pikki lende, laskudes tavaliselt samale teerajale vähem kui meetri kaugusel algsest asupaigast. Täna olid liivikad mõõduka õhusooja tõttu rahulikumad, lubades end hõlpsasti jäädvustada.

Rohkem ma veehaardealal täna põnevaid putukaid ei kohanudki, küll aga sai täiendust konnade galerii. Esmalt leidsin väikse tiigi äärest põõsa alt kopsaka rohukonna (Rana temporaria), tänavuse esimese, kes mind märgates elegantses poosis tardus, nii et võisin teda iga nurga alt üles võtta. Hiljem tagasiteel avastasin kuivenduskraavist ka muhedamoelise kärnkonna, kes samuti kaamera suhtes vastuargumente ei omanud. Üpriski rahulolevana võisin seejärel koju naasta.