Erinevalt varasematest kurjakuulutavamatest prognoosidest osutus, et käesoleva nädala kaks esimest päeva pakuvad päikeselist, olgugi tuulise- ja jahedapoolset ilma. Mõistagi ei saa korralik loodushuviline, saati siis veel vastava blogi pidaja seesugust taeva kingitust raisku lasta. Nii seadsingi eile pärastlõunal taas sammud tuttavatele koduümbruse radadele.
Seekordne käik kujunes pildistamise osas pelgalt "linnuretkeks", sest napilt kümnekraadises tuulises ja vahelduva pilvisusega ilmas puges kõledus naha vahele minulegi, rääkimata soojalembestest putukatest, kes enamuses varjulisse kohta olid pugenud, lootuses paremale homsele. Vaid mõni üksik koerliblikas ja trobikond kärbseid olid end päikselisemais paigus soojenema seadnud ning otsivalt lendas maapinna kohal ka jämedaid kimalasi. Neist üks leidiski paariminutilise otsingu (mis sisaldas ka mõnda ekslikku maandumist) tulemusena viimaks koduse pesauru, kuhu varjule jäi.
Linnurahvas ei lasknud ennast aga jahedusest liialt häirida. Tõsi, see ei muutnud neid piltniku suhtes kartmatumaks ega koostööaltimaks. Esmalt veetsingi tulutu pooltunni, püüdes korralikult kaadrisse saada pajupõõsastes sekeldavaid sinitihaseid ja väike-lehelinde. Mitmel korral lahutas mind edust murdosa sekundit, kuid sedapuhku ei olnud õnn siiski minu poolel.
Siiski õnnestus mul hiljem teha mitu tänavust esmajäädvustust. Hiid-makaronikombinaadist (mis Nõukogumaa otsasaamise tõttu ei saanudki kuuendikku maakerast iial makaronidega varustama hakata) jäänud künklikul tühermaal sain pildile nägusa kanepilinnu (Carduelis cannabina). Piki raudteetammi äärt kulgeva jalgraja kohal oksal poseeris mulle veidi kõrgilt üle õla vaadates üks kena metsvint (Fringilla coelebs). Raudteelt veevärgi alale viiva vaevumärgatava jalgraja alguses istus aga lepa otsas ja laulis ennastunustavalt (tõsi, Superstaarisaates ei oleks ta oma kiiksuv-kääksuva viisijupiga eelvoorust edasi pääsenud) Eesti tavalisimaks rästaks hinnatav vainurästas (Turdus iliacus). Vaatamata oma äärmisele harilikkusele pole see väheldast kasvu rästas mulle varem veel kaamera ette sattunud.
Mööda rada edasi liikudes kohtasin leppade otsas väikest ohakalindude (Carduelis carduelis) salka - need küllaltki julged värvulised on ühed Eesti linnuriigi väljapaistvaimad esindajad, seda küll mitte niivõrd silmapaistvate vaimu- ja muude annete, vaid esmajoones oma kauni kirju sulerüü tõttu. Ohakalinde assisteerisid sinitihane (Parus caeruelus) ja juba varasemast tuttav leevikesepaar. Ülejäänud retk enam põnevaid kohtumisi ega tabamusi kaasa ei toonud, kui välja arvata ülelennanud laukhaneviirud ja üks kulul keksinud väike-lehelind. Jätkuvalt õrritasid mind ka ronk ja karmiinleevike - ükskord saan ma nad pildile niikuinii! Koduteel kontrollisin üle ka viimati kajastamist leidnud rohukonnade "pulmapaiga" - seal oli agaram tegevus lõppenud, kuid mõningaid konni võis siiski näha paksu kudusupi sees askeldamas. Keegi tahumatu loodushuviline oli ka veidi kudu veest välja koukinud ja sinnasamasse kuivama jätnud. Loodetavasti jätkub Paalalinna noorsool siiski keskkonnateadlikkust, et konnarahva järelkasvu rohkem mitte kimbutada.
Kaunite tegumentide paraad :D
VastaKustutaLindude aru pole päris korras küll. Selmet end kenasti kaamera ette seada, pööravad nad kloaagipoolme ette ning arvavad, et ongi seega pääsenud.
VastaKustutaKui lindude puhul võiksime veel rääkida mingitest ürginstinktidest, põgenemissoovist, siis ülinaljakas on inimloomade vastav paanika. Tõsi, nood küll ei keera tavaliselt oma pärakut ette, vaid peidavad näo käte varju või vehivad jäsemetega.