Morbiidne linnuretk Raadile

Eile keskpäeva paiku sooritasime webxaniga lüheldase ringkäigu Raadi kalmistul, mis on Tartus tuntud linnulaulu-õpperetkede korraldamise paigana. Selle tarvis muudavad paiga sobilikuks surnuaiale omane rahu ja vaikus, aga ka rikkalik valik erinevas vanuses ja eri liikidest puid, mis pakuvad pesitsusvõimalusi paljudele linnuliikidele. Kohale lisab aurat asjaolu, et tegu on Tartu suurima ja auväärseima kalmistuga, kus puhkab plejaadide kaupa teadlasi, kultuuritegelasi ja muid suurkujusid. Nii võid kaelustuvi jälitades end ühtäkki leida Julius Kuperjanovi või Paul Ariste kalmult.

Aga et meie sihiks polnud siiski kultuuriloolis-har(i)duslik ringreis, siis olid nii meie pilgud kui objektiivid suunatud valdavalt üles, puuvõradesse. Juba kalmistuväravast sisse astudes sai selgeks, et lindude laulukoor oli veel kaugel täisvõimsusest. Esimese hooga suutis webxan, kes on linnuhäälte eristamise ja tuvastamise oivaline ekspert, kindlaks teha vaid kolme linnuliigi kohalolu. Järgneva paari tunni vältel lisandus liike siiski hulgaliselt, nii et koguarv võis ehk jääda kahekümne ligi. Hall- ja künnivarese, haraka, rasva- ja sinitihase, leevikese, siisikese, rohevindi, puukoristaja, suur-kirjurähni ja kaelustuvi kõrval olid askeldamas juba hall-, laulu- ja musträstas, linavästrik, metsvint, punarind, pöialpoiss, porr, võsaraat ja väike-lehelind - webxan loodetavasti täiendab seda nimistut.

Mis puutub meie edukusse lindude jäädvustamisel, siis selle osa jätaksin meelsamini vahele. Ehk oli viga väheses magamuses või retke eel manustatud liigkosutavas hommikueines (tagasihoidlikupoolse teenindusega, kuid üsna taskukohases söömapaigas "Viies käik"), kuid eile ei õnnestnud mul kuidagi linde korralikult kaadrisse püüda. Märksa tagasihoidlikumate tehniliste võimaluste kiuste oli webxan ringkäigu lõpuks kogunud tunduvalt suurema ja mitmekesisema pildigalerii. Aktivasse võisin kanda peamiselt vaid metsvindi-seeria, samas ei suutnud ma pildile saada näiteks porri, kes keksis mööda elupuutüve otse mu nina all. Tundus, nagu ei olnud ka linnurahvas eriti koostööaldis: pooltel kaadritel oli lind minu poole tagumiku keeranud.

Üldjoontes evivad linnud tülikat kommet viibida kõrgel puuvõras, kusjuures näib kehtivat rusikareegel, et mida pisem, kaunim ja haruldasem on lind, seda kõrgemaid paiku ta armastab. Osa liike valib sealjuures ka suhteliselt varjatud istepaiga okste vahel, ilmselt selleks, et röövlindudele mitte kaugelt silma paista. Kusjuures, ega nad oma õrtel siis paigal ei püsi! Ajaks, mil oled viimaks suutnud zuumitoruga linnule "pihta saada", on tema juba lendu minemas, et piltniku jaoks veelgi ebamugavamas paigas maanduda. Veelgi enam, osa neist näib suisa sihilikult harrastavat piltnike "märgistamist" - seda sai eilsel käigu kogeda webxan. Kõike seda arvestades on linnud imetajate järel kõige kapriisseimad "modellid" loomariigis.

Et ilm oli küllaltki jahe, alla 10 soojakraadi, siis putukaid oli liikvel võrdlemisi napilt. Kalmistule kohaselt soojendas end ühel jalgteel räsitud välimusega leinaliblikas, kes end minu pildistamisest kuigivõrd häirida ei lasknud. Ringi lendas ka paar "mesimummu" ehk kimalast, otsides toitu lumikellukestelt ja teistelt varajastelt kevadõitelt.

Eilse käigu õppetund seisneb minu jaoks tõdemuses, et linnuretkede sagedust on tarvis suurendada - küllap siis paranevad tasapisi ka oskused ja refleksid lindude märkamisel ja jäädvustamisel. Kahjuks küll lubab EMHI järgnevaks nädalaks kesiseid ilmu, seega ei julge lubada, millal õnnestub asuda seda plaani ellu viima.

Pärastpoole käisin läbi Emajõe kaldaala, mida mõne päeva eest juba uudistatud sai - ilmnes, et meedia oli rääkinud sulatõtt, teavitades meid jõe veetaseme järjepidevast tõusust. Selle kinnituseks toon paar pilti samadest kohtadest, mis eelmisel laupäeval jäädvustatud said.

Lood pole kiita ka Anne kanali ääres, sealhulgas populaarses supelrannas. Ühe Turusilla lähistel asuva maja juurde pääsemisel pole kardetavasti abi ka valdaja loast.