Ujuri-esmaspäev

Täna ei õnnestunud spetsiaalset loodusretke sooritada, kuid üht-teist hakkas siiski silma. Autoreisil Viljandist Tartusse võis üleujutatud luhtadel ja niitudel täheldada mitmesuguseid veelinde, sealhulgas koguni luikesid (täpsem liik jäi siiski tuvastamata). Viljandi lähistel märkasin pesal tänavust esimest toonekurge, samuti nägime põllu kohal lendamas kiivitajaid.

Aga tänased fototabamused sündisid hoopis putukatest. Puhja tanklas peatudes avastasin auto küljest kurval kombel hukka saanud ilusa öölase - ilmselt oli tegu hariliku kevadvaksikuga (Archiearis Parthenias) . Kevadisi kärbseidki võis päikesepaistel peesitamas kohata.

Huvitavaim kohtumine leidis aga aset hilisõhtuselt poeretkelt naastes. Alvar Hanso seltsis (kellega hetkel MaSu sunnil Annelinnas korterit jagame) Jaama tänaval kulgedes köitis meie tähelepanu uulitsa kohal tiirutav hiidmardikas. Alvar pakkus, et tegu on ehk ninasarvikpõrnikaga. Asusime looma jälitama ja meie õnneks maanduski ta ühe hoone ette asfaldile. Mul läks seejärel korda ujur (sest see ta oli) meelitada ronima Orbiti-kotikesse, milles ta sai koju toodud. Köögis udjasin ta keedupotti, kus oli võimalik auväärsete gabariitidega looma mõõta ja pildistada. Igaks juhuks ma teda näpuvahele ei võtnud, sest Alvar Hanso sõnutsi olla tegu jõuliselt pureva ja mürgise elajaga, kelletaoline oli temale kord tõsise näputrauma põhjustanud. Minu jaoks oli see igatahes esimene kohtumine lendava ujuriga. Määraja põhjal kahtlustan, et tegu võib olla isase ogaujuriga (Dytiscus Circumcinctus). Ujur ei ilmutanud potipõhjas erilist lennuhimu, ka maapinnal kulgema ei ole ta oma pikkade ujujalgadega kuigi nobe. Lenduminekuks on neil tarvis ronida mingile stardiplatvormile, näiteks oksale.

P.S. Ujuri kehapikkuseks oli 36...37 mm.

Lisan asjahuvilistele ka lingi mu sellekevadisele Fotoalbumi putukagaleriile.