Kriminaalne putukaretk kodukandis

Eile kasutasin ära kena päikesepaistet ja enam kui 10-kraadist soojust, et teha sellekevadine esimene putukaretk oma Viljandi-kodu lähistel asuvatesse vaatluspaikadesse. Kogu loodus on jõudsalt ärkamas ja see peegeldub mõistagi ka putukarahva tegemistes.

Muruvaip ja rohumaad on põhitoonilt veel kollakad, kuid taimestik on jõudsalt võrsumas. Aias rõõmustavad silma juba õitsevad krookused, lumi- ja märtsikellukesed, tsinniad ja lumeroosid. Äsja veel lausaliselt lasunud paksust lumest on säilinud üksikud pisikesed jäänuk-lapid pinnavormide varjulistel põhjanõlvadel.

Nii õues kui aia kõrval raudteekraavi nõlval leidsin tiirlemas üsna arvukalt talveunest virgunud koerliblikaid, kellele sekundeerisid nägusad päeva-paabusilmad. Mõlemad olid minu rõõmuks küllaltki poseerimis-altid. Koerliblikad olid agarasti einestamas ka aia taha kuhjatud mädaõuntel, seltsiks mitut liiki kärblased ja väikesed kiletiivalised. Pesauru otsinguil sumises juba ringi paar paksu kimalast. Ämblikurahvas oli esindatud kõikjal ringi sagivate huntämblike ja ühe pisikese seinal varitseva hüpikämbliku näol. Peiduurkast oli väljunud ja maja seina ääres toimetamas üks nägus mustavalgekirju lutikas, samuti oli end redelipulgale soojenema seadnud seitsetäpp-lepatriinu.

Pärast koduümbrusega tutvumist sooritasin pikema jalutustiiru raudtee-tagusele tühermaale. Kuivendatava soise põõsastiku serval ehmatasin lendu kauni leinaliblika - veel üks selleaastane esmakohtumine. Lähedalasuvas kevadises veesilmas nägin vilksatamas harivesilikku, kelle suguvendi eelmisel aastal samas paigas eriti rohkesti leida võis. (Kardetavasti hävitab kuivendamine peagi selle toreda väikese ökosüsteemi, kuhu on kuulunud ka hulk kiililiike, pääsusilmad ja mitmed käpalised.) Samas vaatlesin vilgast vesimardikat, kellest ka ühe hägusavõitu allvee-foto klõpsasin. Kohtasin ka hobukaani, kes külmavõitu vee kiuste päris hoogsalt kraavipõhjas vingerdas.

Pajupõõsad ei ole veel õitsemist alustanud, kuid ühe peaaegu puhkenud varase urva peal olid juba koha sisse võtnud kiletiivaline ja väike kärbes. Mõne aasta eest lammutatud omaaegsest makaronivabrikust (mis kunagi valmis ei saanudki) raudtee taha jäänud tühermaal avastasin õitsemas paiselehed. Ka leppadel on urvad kohe-kohe õide puhkemas.

Keset vesiliku-vaatlusi leidis minuga aset ka omapärane seik, mis mu äärepealt trellide taha viinuks. Mööda veest väljaulatuvaid tarnamättaid hüpeldes kuulsin järsku kauget hõiget: "Tule siia, ma näen sind!" See kostus teiselt poolt kuivendatud konnatiiki, kus asub hetkel müügis olev laohoone. Vaatluskohale saabudes olin täheldanud hoone juures kahte autot ning paari meest midagi uudistamas ja seletamas. Nüüd oligi üks meestest mind vihaselt hõikamas, teadustades, et ta näeb mind küll ja ei maksa lolli mängida, tulgu ma heaga tema juurde, muidu veel kahetsen. Kaasnes ka roppe väljendeid, mida ma siinkohal ära tooma ei hakka. Minu hõigetele, et miks peaksin talle kuuletuma, mees midagi mõistlikku ei vastanud. Igaks juhuks suundusin siiski tema juurde, et asjaolusid selgitada. Ilmnes, et tegu oli laohoone valvuriga, kes oli tööle saabudes avastanud ukse lahtimurdmise. Mind kahtlaselt luusimas märgates turgatanud siis taibukale sellile, et tegu võibki olla murdvargaga, kes on ehk juba uut noosi varitsemas. Kui ma poleks talle kuuletunud, oleks mees enda sõnul politsei välja kutsunud, mis päädinuks tema hinnangul mu arestimajja viimisega. Näitasin mehele ette oma fotovarustuse ja selgitasin enda tegevuse põhjuseid, mis näis mehe maha rahustavat, nii et ta mult tülitamise pärast vabandustki palus. Lubasin talle edaspidi teada anda, kui midagi kahtlast peaksin nägema, ja naasin vesilikke vaatlema. Veidi hiljem võis taamal laohoone juures täheldada politsei saabumist, samas märkasin tiigiveeres kükitades ja vesimardikat uurides sama meest mind taaskord kahtlustavalt üle soise tiigiaseme piidlemas. Peagi nägin läbi põõsaste endale lähenemas politseikonstaablit. Tervitasin teda viisakalt ja tutvustasin tallegi oma tegevuse ausat iseloomu, avaldades samas imestust, et valvur polnud teda juba minu süütusest teavitanud. Politseinik osutus meeldivaks ja viisakaks noormeheks, mainides, et oli kohe arvanud, et minu näol pole tegu kuigi kahtlase isikuga. Samas oli jõrmjas valvur nähtavasti umbusu säilitanud ja korrakaitsja igaks juhuks mulle peale ässitanud. Konstaabel küsis rutiinses korras minu andmeid, lisades, et mingit kimbutamist pole sellest karta, ja lubades mul rahumeeli vaatluste juurde naasta, mispeale mina omalt poolt soovisin edu pahade tabamisel. Et aga kahtlusaluseks sattumine oli veidi rikkunud mu uurimisindu, otsustasin tollest paigast siiski lahkuda.

Retke lõpetuseks käisin ka Tomuski järve ääres, kuid nähtavasti oli õhtu lähenemine juba enamuse sealseid asukaid peitu viinud. Konnadki polnud veel nina mudast välja pistnud. Huvitavaimaks seigaks oli suuremat sorti mardika põrinal lendutõusmine kaldaäärselt pajult, aga kahjuks ei jõudnud ma märgata, kellega oli tegemist.

Kõigi seikluste krooniks tegin raudtee-tagusel tühermaal ühe sootuks huvitava leiu. Nimelt oli sinna, tulevikus loodetavasti Eesti Roswellina tuntavasse paika hädamaandunud miniatuurne lendav taldrik. Tõsi, kaaluda tuleb ka alternatiivset teooriat, mille kohaselt võis tegu olla vana "satelliidipanniga".