Linnuikaldus Raadi kalmistul

Eile keskpäeval kohtusime webxaniga Tartu kesklinnas, sooritades esmalt mehise lõunaeine bussijaama kohal paiknevas väärt söömakohas nimega Rehepapp. (Enne veel pääses webxan elegantsel moel 250-kroonisest trahvist, mis teda ähvardas parkimispileti armatuurlaua sügavustesse sukeldamise eest - osava oraatorina suutis ta parkimiskorraldajas telefonitsi emalikud tunded äratada, nii et too avaski tõkkepuu ja manitses vaid edaspidi piletit rahakoti vahel hoidma, selmet seda minema pillutada.) Nüüd olnuks õigupoolest kummalgi paslik koju siestale naasta, kuid otsustasime siiski järgida eelnevat plaani ja teha ühe väikese linnuretke. Hommikune kirgas päike ja sinitaevas olid asendumas vahelduva pilvisusega, nii leidsime, et pikemat tiiru ei tasu ette võtta, ja webxan seadis kursi taas Raadile.

Et Raadi kalmistu on meie retkede sagedane sihtpaik, siis pole ehk paha seda siinkohal veidi tutvustada. Nagu juba eelmises loos mainisin, on tegu Tartu suurima kalmistuga (9,5 ha), mis koosneb tegelikult kuuest omavahel liitunud surnuaiast: Vana-Jaani, Peetri, Maarja ja Uspenski kalmistud (algselt rajatud samanimeliste kirikukoguduste poolt), Sõjaväekalmistu ja Ülikooli kalmistu. Neist vanim, kompleksi kaguosas paiknev Vana-Jaani kalmistu pärineb juba aastast 1773, "majutades" paljusid väärikaid teadlasi ja kultuuritegelasi. 18. sajandil rajati erinevate koguduste ühiskalmistu toonase Raadi mõisa alale seoses keisrinna Katariina II ukaasiga - surnuid ei tohtinud enam matta linnadesse, küladesse ega kirikutesse. Teaduskorüfeid on sängitatud samuti uusimale, Ülikooli kalmistule. Raadi kalmistukompleks pakub elamusi ka kunstisõbrale, kuna sealt leiab rohkesti nägusaid hauaskulptuure, büste, reljeefe, toredaid sepisvõresid ja muid vaatamisväärsusi. Märkimisväärsematest hoonetest leiduvad Raadil väikese kirikuna mõjuv leinakabel, sajanditaguse jõuka linnakodaniku C. Arraku hauakabel, Uspenski koguduse idamaises stiilis kabel-kellatorn ja lihtsamakoeline matusekabel. Lähemalt võib huviline end Raadi kompleksi kultuuriväärtuste ja suurkujude hauaplatsidega kurssi viia siin, võttes ükshaaval ette kõik kalmistud.

Seekordsest linnuretkest ei olegi palju pajatada, eriti mis puutus lindudesse. Ei tea, kas viga oli siestaajas, või on linde hetkel lihtsalt vähe lõunamaalt naasnud, kuid seekordne Raadi-ringkäik osutus veel märksa vähemviljakaks kui eelmine. Laulu hoidsid ülal peamiselt vaid punarinnad, ringi saalisid veel erisugused tihased, rohe- ja metsvindid, puukoristajad, rohkesti hallrästaid (kes aegajalt grupeerusid varestele "kambaka" korraldamiseks), ühel raal esitas oma kidurat lauluviit ka vainurästas, üksikutel puhkudel kuuldus suur- ja kuldnokka ning võsaraati. Labasemaid linde nagu hall- ja künnivarest ei tasuks siinkohal mainidagi. Pildistamise osas jäi retke saagis veelgi viletsamaks, kuna ka valgusolud olid pilvisuse tõttu valdavalt kehvad. Minul õnnestus teha vaid kaks korralikku linnufotot, mõlemad majesteetlikust hallrästast, kes meie lähenedes otsustas siiski oma oksalt taanduda, selmet meie pihta "tuld anda" või muud koledat ette võtta. Webxan kommenteeris tema leebust asjaoluga, et pesitsusaeg pole veel alanud. Tuvastatud sai ka sinitihase ja rohevindi pesa.

Napi linnustiku tõttu keskendusime seekordsel ringkäigul rohkem kalmistu kultuurilis-ajaloolistele aspektidele. Tegime rea avastusi ja tähelepanekuid, millest mõned on järgnevalt ka ära toodud.

• Jõudsime üksmeelele, et vanima kalmistuosa põõsastest "puhastamine" oli ilmne viga ja roim linnurahva vastu.
• Saime kinnitust, et venelastele on omasem kalmukivile ka kadunukese näopilt lisada.
• Veendusime, et tänapäevane kunstlillede valmistamise tehnoloogia on arenenud piisavalt kaugele, et õigustada kunstlillede hauale asetamist, selmet sinna viia lõikelilli, mis peagi ära mädanevad.
• Teadlaste "kvartalist" avastasime mitmeid tuttavaid professoreid, kes hiljaaegu mullatoidule on siirdunud, sekka ühe dotsendigi.
• Imestasime vanade hauakirjade üle, mille kohaselt kadunuke oma kalmus "hingab" - kirstu vangistatud elava laiba saatust ei sooviks küll vaenlaselegi.
• Ühe hauaplatsi varal sai ilmsiks kivist hauaplaatide eelis puuplaatide ees - viimaselt oli kadunukese nimi peaaegu maha kõmmeldunud, sellal kui kiviplaadid laitmatus korras püsisid.
• Osutus, et auväärne sajandivanune kultuurimälestis, C. Arraku punastest tellistest hauakabel on leidnud endale kahetsusväärse uudiskasutuse joomakohana - seda kinnitasid põrandale jäetud tühjad pudelid. Kabeli aknaeendilt avastas webxan tühja kaelustuvi pesa, avaldades lootust, et hõrgu lihaga jahilindu pole sakummiks nahka pistetud.
• Sinililled õitsevad.