Kuldnokkadega botaanikaaias

Eile pidi viimaks kohale jõudma kauakardetud kehv ilm koos vihmasaju ja jahenemisega. Hommikul säras siiski kirgas päike ja ka keskpäeval, mil sõber Alvariga Dorpati buffees toeka supieine olime lõpetanud, misjärel tema tööpostile naasis, polnud ilmal veel väga vigagi, kui mitte arvestada läänekaarest kerkivat pilvemassiivi. Nii otsustasin teha kaameraga põgusa tiiru lähedalasuvas botaanikaaias. Teel sinna täheldasin, et Emajõe veetase pole veel märkimisväärselt alanenud, õnneks mitte ka enam tõusnud.

Botaanikaaeda jõudes said pilved päikesest võitu, mis pärssis mu lootusi suumitoruga võrades linde sihtida. Nii keskendusin ringkäigul madalamatele objektidele, imetledes botaanikaaia rikkalikku krookuste, tsinniate, lumerooside, sinilillede ja teiste kevadlillede valikut. Puistaimedest oli end juba õieehtesse ajanud kirss-kontpuu. Üldiselt võis aga tõdeda, et sarnaselt muu loodusega pole ka botaanikaaia väli-ekspositsioon tänavusel vinduval kevadel veel õiget kasvuhoogu sisse saanud.

Usinad aretajad on maha saanud kenade kääbuskasvu kevad-iiristega, millest saab peenrale moodustada toreda õievaiba.

Botaanikaaed sisaldab rohkesti vanu puid, milles leidub sobivaid pesaõõnsusi. Nii on see linnurahva seas hinnatud paigaks. Eilsel ringkäigul andsid sõna otseses mõttes tooni kuldnokad (Sturnus vulgaris), eteldes väga erinevaid hääli. Osavate imiteerijatena on nende laulu-repertuaar õige rikkalik ja nad võivad vahel ka kogenud linnuspetsi segadusse ajada. Üks kenas pulmarüüs isaslind patseeris botaanikaaia Supilinna-poolsesse nurka kerkinud laste mänguplatsi lähistel murul ja tsinniate vahel - too isend õnnestus mul ka pildile saada.

Muist linnuliikidest olid näha põõsastes keksivad rasvatihased ja pesitsusplaane pidav rohevindipaar.

Kohalik putukakogukond oli valdavalt end ilmaprognoosiga kurssi viinud ja peitu pugenud. Ringi lendas veel mõni toekas kimalane, samas oli osa neistki end mõnele õiele sisse seadnud ja puhkeseisundisse langenud. Kiviktaimlas sibas ringi üks punalutikas - seal näikse leiduvat nende värvikate loomade väike püsiasurkond, kuna olen neid samas paigas ka mullu trehvanud.

Inimtegevuse uudse märgina leidsin botaanikaaiast selle asutaja ja esimese direktori, professor Gottfried Albrecht Germanni nägusa rinnakuju. Selle mullu sügisel valminud skulptuuri saamisloost ja noorelt tuberkuloosi surnud õpetlase elukäigust võib huviline lähemalt lugeda siit.

Järgmised kolm päeva tõenäoliselt loodusretki ei soosi, seniks soovin oma headele lugejatele (eeldades, et neid ikka mõni on) kannatlikku meelt!