Konnasupp ja pajutibud

Eile mul õigupoolest loodusretke kavas polnudki, kuid kuna jõudsin aegsasti Tartust Viljandisse ja ilm oli võrreldes eelmiste päevade prognoosiga ootamatult päikeseline, siis oligi võimalik enne kavandatud linnaringi koduümbruse peamised vaatluspaigad üle kaeda.

Alustuseks patseerisin piki raudteed vaksali suunas, piieldes raudteetammi- äärsetel põõsastel toimetavaid linnukesi. Pildile said püütud suurnokk (Coccothraustes coccothraustes) ja väike-lehelind (Phylloscopus collybita). Viimane, kõigest 6...9-grammine, kuid seda söakam linnuke, keda tuntakse laulu "tsilk-tsolk" poolest, oli agarasti toimetamas õitsvate pajuurbade vahel – küllap jahtis õitel toituvaid putukaid. Suurnokka pildistasin teist korda elus – see sinaka hiidnokaga toekas vint on päris muljetavaldav suleline.

Raudtee-taguses soises põõsastikus ma eriti linnurahvast ei kohanud, sestap pidin piirduma erisuguste pajuõite uurimise ja pildistamisega. Jah, vahepealsed soojapoolsed ilmad olid teinud oma töö ja mitmed pajud õieehtesse meelitanud. Pajude (perekond Salix) liigirikkus on väheinformeeritud isiku jaoks küllap hämmastavalt suur: Eestis leidub koguni 20 looduslikku paju, mis on enamasti võimelised ka omavahel hübriide andma. Võhiku jaoks (kelleks ka mina antud küsimuses olen) eristavadki pajusid kõige selgemini urbade suurus, kuju ja värvus.

Pärast lühipõiget paiselehtede (Tussilago farfara) õiepäikestest pikitud makaronivabriku tühermaale vaatasin üle Tomuski järve, mille kaldavees toimetas rohkesti kärnkonni. Avastasin, et keegi hobiaednik oli välja juurinud enamuse järvekaldal kasvanud näsiniinest, mille õitel olin eelmisel korral pildistanud toredat „koolibri-karuskärbest“. Sellest veidi kurvastatuna seadsin sammud piki raudteed eelnenule vastupidises suunas, et sooritada lühitiir ka veevärgi aladele. Too kant on ronga ehk kaarna (Corvus corax) territoorium – see tark, kuid ettevaatlik lind tervitab mind enamasti sügava kronksumise saatel üle lennates. Pildile ma teda veel saanud ei ole. Muu linnustik oli sedapuhku üsna tagasihoidlik. Võisin vaid vaadelda kõrgel lepa otsas askeldavat leevikesepaari. Ülejäänud sulisloomad tegid minu lähenedes aegsasti minekut. Laulu põhjal tuvastasin lähikonnas toimetamas karmiinleevikese, metsvindi ja rasvatihase, ehkki lauljaid leidus veelgi – pean enda linnuhääle-tundmist veel tublisti järele aitama.

Kirkas päikesepaistes olid nõmmeliivikad end sedapuhku õige erksaks soojendanud, sibades agarasti puurkaevumajakeste vahel kulgevatel kruusastel teedel ja sooritades minu lähenedes lühikesi pagemislende. Kord sibas üle tee ka soliidset kasvu mustjas jooksik - pildi põhjalikum uurimine kaldub osutama violettjooksikule (Carabus violaceus). Tuulisevõitu ja jaheldast ilma olid liblikatest trotsimas mõned kenad, kollaste tagatiibadega kevadvaksikud (Archiearis parthenias), kellest üks ka pildistamisega nõusse jäi.

Koju naasmiseks otsustasin valida teise tee, mis möödub Paalalinna garaažikompleksist ja kooli staadionist. Garaažide taga, piki pajupõõsastiku serva kulgeb kaarekujuline kraav, millest möödudes kuulsin omapärast heli, mida teatmik tabavalt „pidevaks madalaks korinaks“ nimetab. Ühes päikesele avatud kraavikäänus toimus hämmastav tegevus! Sadakond rohukonna (Rana temporaria) olid seal „pulmi“ pidamas, isased agaralt emaste pärast madistamas. Vesi oli paks kudust ja konnadest – tõeline konnasupp! Huvitava kurioosumina askeldas koos teistega ringi ka üks albiinokonn. Tuleb vaid loota, et see madal kraavike enne pisikonnade väljumist kuivale ei jää.