Kohtumine karudega

Täna ei olnud mul kavas loodusretke, kuid sellegipoolest sain õnnekombel ühe huvitava kohtumise osaliseks.

Pärast asjatoimetusi Tartus asusin õhtul kella poole seitsmese bussiga teele Viljandi suunas. Valdavalt oma bussisõidu-aegset lemmiktegevust - raamatulugemist harrastades viskasin vaid ajuti pilgu aknast hiirekõrvus puudega kevadmaastikule, muuhulgas täheldades orasepõllul einestavat haneparve, pesadel askeldavaid toonekurgi ja jõeluhtadel püsivat suurvett. Et aga nähtu polnud kuigi uudne ja läbi bussiakna on ka raske loota kvaliteetseid kaadreid, siis ei viitsinud ma kaamerat kotist välja võtta.

Mõni kilomeeter pärast Jõesuu silda aeglustas buss ootamatult käiku, kuni peatus sootuks. Eestpoolt kostus innukaid hääli, keegi teadustas, et teel olla kitsed. Peagi kostus aga vaimustunud hõikeid: "Need on karud!" Oma vasakpoolselt istekohalt bussi tagaosas võisin läbi esiakna näha kellegi karvast pruuni taguotsa parema teeperve suunas vilksatamas. Peagi avanes paremalt külgaknast tore vaatepilt: kaks karupoega tatsasid aeglaselt teeäärses võsas. Haarasin kotist kaamera ja hüppasin parempoolsele istmele, kust sooritasin mitu järjestikust võtet.

Seejärel tegi bussijuht ettepaneku ukse avamiseks, et huvilised saaksid välja pildistama minna. Kiitsin selle häälekalt heaks, mispeale lisaks minule veel mitu noort loodushuvilist välja kargas, asudes mobiiltelefonide ja kaameratega tasapisi kaugemale võsa vahele taanduvaid mõmmikuid jäädvustama. Sain ka veel paar kaadrit, ehkki mitte väga häid. See oli mu esimene kohtumine karudega vabas looduses - püsisin veel tükk aega nii elevil, et raske oli lugemisele keskenduda.

Eilses Postimehe veebis olin täheldanud uudist, mille kohaselt nähti kahte karupoega samas paigas ka eile õhtupoolikul. Asjatundlike kommentaatorite väitel on tegemist kahe mullu ema poolt hüljatud karupojaga, keda pisikestena kasvatati Nigula Metsloomade Taastuskeskuses ehk loomade turvakodus ja keda Vaibla kandis tee ääres nähti ka eelmisel sügisel. Karupoegade saatusest võib lähemalt lugeda siit, siit ja siit. Ilmselt ei ole noored karud jätkuvalt metsaeluga täiesti kohanenud, otsides inimeste seltsi. Küllap on neid tee ääres ka möödasõitva rahva poolt toidetud.