Sääsed, kitsed ja kolm kalmistut

Neljapäeval, 20. mail leidis aset minu ja webxani mitu päeva kavandatud korduskäik Raadi kalmistule, et püüda leida ja uuesti jäädvustada (kuuse-?)koldvinti, keda eelmisel korral olime kohanud.

Sedakorda saime liikuma juba varsti pärast üheksat. Raadi poole sõites möödusime Selverist ja ma tegin webxanile ettepaneku sinna sisse põigata, kuna levisid kuuldused, et vahepealsed ebasesoonselt kuumad päevad on kaasa toonud sääskede arvukuse plahvatusliku tõusu. Webxan leidis siiski, et taolisele triviaalsusele ei maksa väärt aega kulutada.

Kalmistule jõudes ilmnes, et kuuldused sääseuputusest peavad täielikult paika - iga seisatumine tõi koheselt kaela mitukümmend verejanulist pinisejat. Nii osutus lindude pildistamine vähemalt minu jaoks peaaegu võimatuks. Katsu sa rahulikult sihtida võras laulvat pisilindu, kui samal ajal on su käsi veretustamas pool tosinat allergeenset vampiiri. Tegin küll webxanile ettepaneku vahepeal poetiir teha, et sääskede alatule rünnakule vääriline vastus anda, aga mu kaaslane pidas kohasemaks märterlikku kannatamist. Nii ei õnnestunud mul kogu Raadi-retke vältel teha sisuliselt ainsatki korralikku linnupilti, vaatamata asjaolule, et linde oli liikvel ja laulmas kaunis rohkesti. Webxan näis sääskedele minust märksa väiksemat huvi pakkuvat, nood tiirlesid peaasjalikult tema tumedate teksapükste ümber. Õnneks leidus vähemasti linnurahva seas eesrindlasi, kes kujunenud olukorraga konstruktiivselt tegelesid.

Webxan jälitas visalt käosulast, minagi sain selle linnu kenasti "kirbule", aga sääsed segasid fookustamist sedavõrd, et korralik pilt jäigi tegemata. Ka puukoristajast ega pessa sammalt kogunud rohevindimammist ei õnnestunud kuigi häid kaadreid saada. Koldvintidest polnud aga enam jälgegi.

Lohutuseks pildistasin eriti rikkalikult õitsevat tammepuud - nägus nähtus, mida ma polegi varem teadlikult vaadelnud.

Webxan "viskas" mu lahkesti Kivilinna tagasi, aga ma ei jätnud veel jonni, vaid varustasin end apteegis tubli sääsetõrjevahendite arsenaliga ja suundusin joonelt neid katsetama läheduses asuvale Rahumäe kalmistule, millest on selles blogis juba kord juttu olnud.

Rahumäel määrisin end hoolikalt sisse sääsepeletiga, mis võimaldaski keskenduda linnu-uuringutele, selmet pidevalt rapsida ja putukate mõrvamisega tegeleda. Nii saingi varsti kaadrisse kalmistuaia taga põõsal laulva käosulase (Hippolais icterina).

Siiski jäi tolle päeva linnusaak mul kesiseks - täies leherüüs puuvõradest pole kuigi hõlpus pisisulelisi avastada, saati siis kaadrisse püüda. Putukatest jõudsin väga lähedale kena sinitiiva pildistamisele, aga selle liblikate suguseltsiga ei ole mul tänavu sugugi õnne olnud. Lennufaasis märkasin ka tänavust esimest kuldpõrnikat.

Arvestades peatset Annelinnast ära kolimist, otsustasin retke pikendada ja perra kaeda ka Räpina maantee ääres, veidike maad linnast väljas asuv uus juudi kalmistu. Teel sinna püüdsid mu pilku võilillenurmel lesivad kitsed. Õitsema olid hakanud pihlakad.

Aga eraomand on Eestis püha: iseäranis ilmekalt väljendub see eramaade ja -teede karmis tähistamises.

Juudi kalmistule ma siiski ei jõudnud. Kalmistuväraval oli kiri, et siseneda palutakse vaid peakattega - selle kriteeriumi ma oma lodumütsiga täitnuks. Aga värav oli ketis ja selle taga lesis kurjakuulutav hundikoer. Taamal võis märgata muruniidukiga töötavat surnuaiavahti. Nii piirdusingi paari plõksu tegemisega, misjärel seadsin sammud taas kodu poole. Muide, juudi kalmistutel näikse olevat tavaks, et puuduvad selgelt piiritletud hauaplatsid.

Tartu piiril sattusin avarii tunnistajaks: Moskvitš 2714 ehk "pirukakäru" roolinud vanem mees keeras oma nostalgiahõngulise sõiduki ristmikul ette märksa uuemale VW Golfile, mida juhtinud noormees kaunis pahaselt oma kerge küljemõlgi saanud masinast väljus ja süüdlasega jagelema asus. Jätsin nad sinna asjaolusid selgitama, naastes pika, kuid pildisaagi osas väheviljaka retke lõpetuseks oma korterisse.