Kuum separaatretk Ilmatsallu

Reedeks olime webxaniga kavandanud hommikuse ühisretke, aga webxan ei saanud öösel sõba silmale, mis sundis teda ette võtma keskpäevani kestnud toekat järeltukastust. Ega minagi olnud tõhusam ärkaja, nii õnnestus asuda plaane pidama alles lõuna paiku. Selleks ajaks oli saabunud lausa troopiline ilm - termomeeter näitas õues 25 soojakraadi. Asjaolusid arvesse võttes otsustas kitsa temperatuurioptimumiga webxan ühisretke päevakese jagu edasi lükata, kuid minu hing ei andnud mulle rahu - maikuu kohta haruldane ilm vajas kasutamist.

Nii nuhkisin veebist välja Tartu-Ilmatsalu bussiajad, leides, et sobiv ühissõiduk saabub Tartu-lähedasse linnuparadiisi kella kolme paiku. Pika sisevõitluse tulemusena langetasin viimasel hetkel otsuse - minek! Seljakott nobedasti pakitud ja suvised väliriided ülle heidetud, jäi mul oma Kivilinna korterist bussijaama jõudmiseks napp veerandtund. Pärast tähelepanuväärset jooksusooritust, mis Aafrika staieridki hämmastunult muigama pannuks, saabusin bussijaama hingetu ja higisena. Sestap ei kujunenud pooletunnine sõit päikesest köetud bussis just kõige meeldivamaks ja Ilmatsallu jõudes ei tundnud ma erilist isu hagijana linnurajale söösta. Asusin siiski tasapisi lähemate kalatiikide ümbrust uurima.

Oma üllatuseks avastasin, et kalamajandi omanikud on Linnutee loodusraja algusesse väravale kinnitanud kurja sildi, mille kohaselt edasi pääseb vaid omaniku loal. Et mul seda luba kusagilt võtta ega kelleltki küsidagi polnud, siis pidasin targemaks ahistavat õpetust ignoreerida. Tundus, et sama tegid ka teised isikud, kuna pisemate veesilmade ääres oli ametis juba mitmeid õngitsejaid.

Minul polnud siiski plaani väärt kalade elu kallale kippuda, selle asemel paelus mu tähelepanu üks tiik, mille pinnal karpkalad iga mõne sekundi järel lupsu lõid. Varitsesin kaameraga tiigiserval oma pool tunnikest, lootuses saada efektset kaadrit veest välja hüppavast kalast. Sealjuures rakendusid erisugused Murphy seadused, kuid viimaks õnnestus mul enamvähem rahuldav pilt siiski kätte saada. Ehk oskab mõni pädevam lugeja öelda, kas kalade sellisel käitumisel on ka mõni praktiline põhjus, nt soov ülerahvastatud veekogu õhutada. Igatahes selle tiigikese kaldavees loksus oma paarkümmend kalakorjust.

Aeg-ajalt kuivale lastavate tiikide kaldail leidus rohkesti mudatigude kodasid, mõnes neist elanik veel seeski.

Kalatiikide kohal tiirutas õilsaprofiilne ronk, kelle sain pärast mõningat sihtimist ka mälukaardile püütud.

Sama saatus tabas madalas tiigivees nokapoolist otsinud valge-toonekurge.

Muude suleliste osas oli aga pilt võrreldes eelmise ühisretkega märksa kesisem. Palav päevaaeg tingis ilmselt suure osa lindude peidusoleku, samuti olid vahepeal puud ja põõsad hämmastava kiirusega leherüü selga tõmmanud, mis paljudki agarad tsiitsitajad ja vidistajad mu pilgu (ja objektiivi) eest varjule jättis. Paar näidet taimestiku edenemisest olgu ka järgnevalt ära toodud. (Kahju, et interneti kaudu ei saa edastada lõhnasid - toomingad on selles osas suisa jumalikud.)

Pärast viljatut otsingut (sh käo ja rootsiitsitaja jälitamist) otsustasingi linnurahva selleks korraks rahule jätta ja läbinisti selgrootutele keskenduda. Putukaretk algas suhteliselt rahulikult: tundus, et ka pisem elustik polnud veel siestalt naasnud. Siiski leidsin sõstrapõõsast seninägematu kena rööviku, kelle määramisega ma pole veel toime tulnud.

Vaatamata tugevavõitu tuulele olid päikest nautimas ja õitel einestamas enamvähem kõik päevaliblikad, keda praegusel ajal siinkandis üldse näha võib (ja keda ma juba eelmistel retkedel pildistadagi olin jõudnud). Vältimaks liigseid kordusi, olgu siinkohal ära toodud vaid pajuõisikuga maiustavad lapsu- ja naeriliblikas.

Pajudel ja toomingatel võis hoolikamal uurimisel näha ringi askeldamas ka pisemat elustikku. Seoses põõsaste lehteminekuga on aktsiooni asunud lehetoidulised pisiputukad, kellega kaasnevad omakorda "karjused" - mitut liiki lepatriinud. Retke vältel sain neist pildile vähemalt nelja liigi esindajaid. Kakstäpp-lepatriinud (Adalia bipunctata) tegelesid sealjuures koguni iibe edendamisega.

Elus teist korda kohtusin käokirjakutega, kelle muster muude triinudega võrreldes vastupidine on. Need kõigile tuntud seitsetäpp-lepatriinust veidi väiksemad loomakesed tundsid end pajupõõsas väga koduselt. Siinkujutatav loom on ilmselt harilik käokirjak (Calvia quatuordecimguttata).

Miniatuurne ankurtriinu (Propyalea quatuordecimpunctata) oli endale leidnud omapärase "sõbra" väikese kärsaka näol. See triinu on endale nime saanud huvitava seljamustri järgi.

Muudest mardikate seast väärib esiletõstu kena küütlev-rohelise kuuega poi, kes oli end sisse seadnud mullusel putkevarrel. Tavalisest vikerpoist ligi poole pikem, pea sentimeetrine loom on usutavasti kuldpoi (Chrysomela graminis).

Eelmistel retkedel ei kohanud ma peaaegu ühtegi kärsakat - see viga sai nüüd parandatud. Pisem kirju kuuega loom oli üsna rohkesti esindatud ühe toominga otsas.

Ka kevikuid võis kaldataimestikus üsna rohkesti kohata - vaatamata vägevatele tiibadele on tegu kohmakate lendajatega, kes eelistavad püsida kuhugi fikseerituna.

Kui mul oleks tarvis nimetada oma lemmik-putukarühm, siis pälviksid selle tiitli arvatavasti suured kiilid, kes kuuluvad eristiivaliste (Anisoptera) alamseltsi. Nendel helikopteri konstrueerijaile eeskujuks olnud suurtel putukatel on tagatiivad eestiibadest laiemad ja keha suhteliselt tugev, nad on reeglina oivalised lendajad. Eesti faunas esindavad seda rühma kopsakad tondi- ja vesihobulased ja keskeltläbi veidi pisemad vesikiillased - viimaste hulka kuuluvad ka loigu- ja rabakiilid. Varaseimad suurkiilid hülgavad vastsepõlve mais, sealhulgas ka mitu liiki rabakiile. Ühe kalatiigi lähistel kohtasingi oma tänavust esimest eristiivalist, isast suurt rabakiili (Leucorrhinia pectoralis) - Eestis haruldaseks loetavat ja looduskaitse all olevat looma, keda olen siiski korduvalt näinud ka Viljandi lähistel. Sain ergust kiilist teha vaid ühe korraliku kaadri.

Pisemaid, kiitsakamaid ja kehvema lennuoskusega sarnastiivalisi kiile esindas pronksjas loom, keda kõige tõenäolisemalt saab pidada noorukeseks, veel korralikult värvumata seenliidrikuks (Enallagma cyathigerum).

Kus iganes liigub putukaid, seal on neid luuramas ka ämblikud. Järgnevalt on toodud kaks näidet kurbmängust, millega see sageli lõpeb.

Nektaririkkad pajuõisikud ei jätnud lisaks mesilastele ja kimalastele külmaks ka mitmesuguseid kahetiivalisi, kellest värvikaimad olid sirelased. Selle väga liigirikka kärbeste rühma puhul on liikide eristamine üsna tänamatu tegevus, nii pole ka ime, et lõviosal Eesti mitmesajast sirelaseliigist puudub veel eestikeelne nimi.

Esindatud olid ka kiletiivalised, teiste seas ühe nägusa punase käguvamplasega, võimalik et liigist Ophion luteus.

Toeka palkidest linnuvaatlustornini jõudes olid mu joogivarud dramaatiliselt vähenenud, nii nagu ka aeg bussi väljumiseni Kärevere silla juurest. Ees pidi aga ootama veel mitmekilomeetrine rännak, jõudmaks Linnutee lõppu, Tallinn-Tartu maanteeni. Nõnda ei kurvastanudki ma väga palju, kui ilmnes, et järgnev Linnutee lõik püsis jätkuvalt üleujutatuna, muutes teekonna jätkamise kummipaadi või lalamehesaabasteta võimatuks.

Vaatlustornist sai olukord ka läbi kotkasilma jäädvustatud.

Et Ilmatsalust Tartusse naasva bussini oli veel tublisti aega, siis sooritasin poolringi ümber vaatlustorni juures asuva suure kalatiigi.

Mööda jalgrada sammudes piidlesin peamiselt põõsaokstel sibavaid putukaid ja pajuõisikutel einestavaid liblikaid, nii märkasin alles viimasel hetkel keset rohtunud rada lebavat rästikut. Järgmine samm oleks maandunud ilmselt Eesti ainsa mürkmao turjal, päädides kiire ja asjakohase reaktsiooniga. Nüüd asus loom pahuralt susisedes vingerdama lähema põõsa alla - kärmelt sain temast ka ühe pildi tehtud.

Tolle tiigi ääreski kohtasin mitmesuguseid uudseid putukaid, kelle seast väärib esiletõstmist omasugustest varaseim, kevad-sinitiib (Celastrina argiolus). Sain vilkast liblikast ka ühe kehvapoolse kaadri, kus näeme teda kevikuga "viisakusi vahetamas".

Ühelt vaarikavarrelt leidsin enam kui sentimeetripikkuse tõmmu naksuri (sugukond Elateridae), kes võiks näiteks olla must lehenaksur, kuid ega selliseid eredate välistunnusteta liike lihtne määrata ei ole. Naksurid on pika kehaga putukad, kes suudavad end seliliasendist plõksaka saatel õhku vedrutada - nipp, mis mõnikord aitab hoiduda ärasöömisest.

Tagasi bussipeatuse poole kulgedes leidsin kruusatee kohal tiirutamas ja aegajalt samasse puhkama laskumas tänavuse esimese ohakaliblika (Vanessa cardui) - need noorena väga kaunid liblikad saabuvad Eestisse mais-juunis, pärast talvitumist lõunapoolsetes riikides, olles enamasti üsna räsitud ja minetanud kirka tiivaküüduse. Muide, ohakaliblikat loetakse kõige kosmopoliitsemaks ehk suurima levilaga liblikaliigiks.

Rajalt naastes tuli mulle vastu lausa kampade kaupa kalastusseltskondi - loodetavasti saabusid nad kõik ikka kalamajandi loal.

Tähtvere vallamaja juures pakkis aga endid lahti väikebussiga saabunud salk, kaasas linnuvaatlusvarustus.

Peagi lisanduvad Loodusluupi ülevaated mu tegemistest laupäeval ja pühapäeval - kumbki retk oli märksa lühem, mistõttu pole karta sedavõrd pikki heietusi. :)