Tänane väike linnuretk viis meid webxaniga jällegi Raadile, mis paaril eelmisel korral tiivuliste rohkusega just ei hiilanud. Esmalt tiirlesime paar tundi Raadi kalmistul, misjärel tegime ka kiire treti Raadi pargi ühte serva.
Kalmistule jõudes tegin esmalt morjendusliku avastuse, et see fotoka aku, mis Viljandisse maha oli ununenud, oligi ainus täislaaditud jõuallikas. Seega evisin oma käsutuses vaid ühte pooltühja akut. Õnneks oli webxanil kaasas mu vana kaamera Lumix FZ8, mille omakorda olin eelmise retke aegu tema autosse unustanud. Jah, siintoksijal on vähemalt ühes aspektis kõik eeldused professoritiitli poole pürgimiseks!
Ringkäiku alustasime Vana-Jaani kalmistult, kus webxan tuvastas esimese huviväärsusena lepalinnu laulu. Lind ise paiknes kõrgel kasevõras, nii et teda polnud nähagi. Hiljutise laulusaate ühe loo kangelase asemel sain hakatuseks eemalt pildile ristil istuva must-kärbsenäpi.
Edasine ringkäik tõi ilmsiks rikkaliku lindude nimistu, kuid seda eeskätt vaid webxani erakordselt tundliku kuulmismeele kaudu määratuna. Oma viisijuppe arendasid teiste seas salu- ja mets-lehelind, väike- ja mustpea-põõsalind, võsaraat, suurnokk, siisike, leevike, kuldnokk, kaelustuvi, must- ja hallrästas, talvike, rohevint, rasva- ja sinitihane ja mitu teist liiki (aitäh webxanile määrangute eest!). Putukate jahil pikeerisid õhus suitsupääsukesed, kes on sisse seadmas pesi lähikonna katuseräästastes.
Väga palju askeldas ringi metsvinte, olgu siis maast nokapoolist otsides, võras lauluviisi eteldes ("siit-siit-siit metsast ei saa mitte üks pirrutikk") või siis paarikaupa põõsastes pikeerides. Järgnevatel piltidel on kujutatud selle Eesti levinuima laululinnu kaunist isasisendit ja tagasihoidlikumat emast.
Alati pakub Raadil põnevat vaatepilti hallvareste ja hallrästaste põline vastasseis. Selgi korral võisin jälgida sepisaiaga ümbritsetud hauaplatsil patseerivat varest, keda kimbutas korraga kaks hallrästast. Valju kädina saatel sooritasid rästad vaheldumisi pikeerivaid hirmutuslende üle varese, tehes veidi enne tolle kohale jõudmist veel lühikese sööstu alla, potentsiaalse pesaröövli suunas. Vares lasi end sellest kometist küll üsna vähe häirida.
Kaugeimas surnuaia sopis, Ülikooli kalmistul tabasid webxani ägedad nikotiini-võõrutusnähud, mis nõudis mult kiirabi korras auto juurde ja tagasi lippamist. Veidi hingetuna naasnud, avastasin webxani jälitamas kolme punarinda, kes kõik agarasti võrades laulsid, end siiski kätte andmata. Punarinnapiltideta me kummatigi ei jäänud: venelaste Uspenski kalmistul keksles üks muretu isend mööda hauakive ja riste, võimaldades endast mitmeid toredaid kaadreid plõksida. See oli kui palsam webxani hingele, kes möödunud aastal ühe eriti nurjatu punarinna poolt osaks saanud narrimisest tänini päris üle polnud saanud. Ka mina tegin oma senise parima punarinna-pildi.
Mööda jalgteid siksakitades tegime viimaks kalmistule enamvähem ringi peale, aga erilist pildistusõnne meil kokkuvõttes ei olnud. Lisaks eelmainituile pildistasin paari metsvinti, võreaial keksivat rasvatihast, leevikest ja varblast. Üleüldse tundub Raadi linnustik tänavu kuidagi hõredavõitu. Hämmastav on rähnide puudumine - eelmisel kevadel oli neid Raadil üsna rohkesti leida. Võimalik siiski, et Raadi linnustik pole veel täit hiilgust saavutanud - on ju ka seekordne kevad nädalakese normist maha jäänud.
Muudest huviväärsustest avastasin enda jaoks Vabadussõja sangari Julius Kuperjanovi hauaplatsi - koha, mille külastamise eest webxan omal ajal tudengina dissidentluse kibedaid vilju maitsta sai.
Väikse akrobaatikanumbri abil piilusin sisse ka ühte Vana-Jaani kalmistu kabelisse, kus muumiate või muude Indiana Jonesi laadis reliikviate asemel vaid hunnik vanu riste nurgas seisis. Webxani huvitas minu poolt hiljuti Viljandi lähistel pildistatud igihali - looduslikult Lõuna- ja Kesk-Euroopas kasvav populaarne kalmistutaim, mille õisi ta polnudki veel kohanud. Hoolika otsimise järel õnnestuski meil viimaks üks igihaljaõis leida.
Mina pöörasin, nagu ikka, tähelepanu ka putukarahva tegemistele. Aga kümnekraadises ilmas ei olnud kuuejalgsed sõbrakesed just väga aktiivsed - loiult sumisesid tsinniaõite ja muu suupoolise otsingul ringi kimalased, näha võis ka kärbseid ja muid igapäevaseid tegelasi, seevastu liblikaid peaaegu silma ei hakanudki.
Hiljem tegime lühikese põike Raadi pargi lennuvälja-poolsesse serva. Webxan määras seal laulu järgi erinevaid lehe- ja põõsalinde, sellal kui minu zuumitoru täiesti tööta püsis. Avastasime ka, et vahepeal on maha lammutatud sealsed vanad angaarid, mida kaunistas kohati täitsa kunstiväärtuslik graffiti.
Loodetavasti õnnestub järgmine loodusretk (koos sõpradega) sooritada laupäeval, mil prognoos lubab tänavust kõige lämmimat päeva - tõsi, ähvardades ka pikse ja hoogsajuga.
Väike igihali õitseb naabri-Viivi aias igal aastal ja ohtralt. Küllap on näha mõnelt minu pildiltki.
VastaKustutaUnustamiste rohkuse ja põhjalikkuse eest annaksin mina Propsisele suisa emeriitprofessori tiitli :D
Kusjuures blogilugu on suurepärane ;)
See lugu pole küll ainuke, mis saluuti väärib.
VastaKustutaAga nagu ikka, on sellelgi mündil teine pool — minu linnuvaatlusblogil pole enam üldse mõtet. Tõsi, too oli algul planeeritud pigem märkmiku-sissekanneteks. Kuid sedavõrd uhketeks minireisilugudeks pole mul kahjuks lihtsalt aega.
Webxani linnu-innu pärssimine pole mul küll mõttes olnud neid lugusid kirjutades. :S
VastaKustutaTegelikult oleks väga kasulik ja õpetlik, kui webxan jätkaks meie ühiste käikude kajastamist ka oma (ornitoloogi-)mätta otsast enda linnuvaatlusblogis. (Kui me ei suuda saavutada formaati, mis toimiks Loodusluubi raames, nt minu blogipajatuste all või vahel rubriigina "Webxani märkusi", kuhu ta lisaks oma professionaalsed ornitoloogilised jm tähelepanekud ja arutlused.)