Suur jalgsiretk kodukandis

Esmaspäeval valitses õues juba sootuks suvisem olukord: päike paistis ja keskpäevaks oli sooja juba üle 15 kraadi. Nii ei tekkinud mul kahtlustki retkele suundumise osas. Arvestades pühapäevase õhtutiiru ajal valitsenud kesiseid olusid, otsustasin samad paigad uuesti üle kaeda, lisaks ka vaadata tänavu esimest korda üle Mandle järve ümbrus teisel pool Viljandi ringteed.

Ringkäiku alustasin siiski oma aiast, kus on puhkenud juba esimesed võilillede õiepäikesed ja rohttaimed on hakanud hoogsalt kasvama, meelitades välja ka hulgaliselt asjaomaseid putukaid. Nii leidsin noortel rabarbrilehtedel toimetamas kahte liiki lepatriinusid ja koguni ka vikerpoi (Chrysomela fastuosa) - oma nime vääriliselt küütleva kitiinrüüga loomakese, kes üldjuhul eelistab toidutaimena iminõgest.

Majaseintel varitsesid saaki hüpikämblikud, rohus lippasid saagijahil mustjad huntämblikud. Mesilased ja kimalased huvitusid ühtviisi nii lilleaia võõrapärastest õitsejatest kui kohalikest võililledest, samuti vastavanenud karusmarjaõitest. Suure pirnipuu all oli õitsele puhkenud ka nurmenukk (Primula veris).

Järgmisena võtsin ette põhjalikuma tiiru raudtee-tagusele valdavalt põõsastikuga kaetud alale (lähemaks tutvumiseks selles blogis sageli jutuks tulevate kohtadega klõpsa lahti lisatud ülevaatekaart).

Mööda raudteed piimakombinaadi poole sammudes täheldasin taamal kassi raudteed ületamas. Ilmselt tema kontole tuleb kanda ka peagi tehtud kurblik avastus mahamurtud lehelinnu näol.

Raudtee äärse lepiku all on õitsemist lõpetamas ülased - viimast olid neist võtmas teiste seas sirelased ja üks emane suur kapsaliblikas (Pieris brassicae).

Ületades raudteega paralleelse kuivenduskraavi, võtsin suuna läbi põõsastiku ja piki märgala äärt tagasi kodu suunas. Keegi kodanik on ühte põõsastest eriti tihedasti ümbritsetud kohta kraavi veeres, väärt turbamullale salaja rajanud oma väikese kartulimaa - avastasin selle juba eelmisel aastal. See isik oli isegi maha võtnud paar paju, seades need blokeerima võõraste juurdepääsu põllulapile.

Teel kohtasin üht kaunist kevadrüüs nõgeseliblikat, pajupõõsas olid aga lehtede kallal ametisse asunud esimesed lutikad.

Veidi kurseerisin ka makaronivabriku asemel, mida "ilustavad" kruusa- ja mullahunnikud. Paiselehed on seal õitsemise lõpetanud, andes järje üle võililledele ja muudele umbrohtudele. Neist ühe nägusaimana paistab silma põldkannike (Viola arvensis).

Järgnevalt ületasin Paala tee, jõudes väikese Tomuski järve äärde. Pisut lootsin seal kohata mõnd varajast kiili, aga seda siiski ei juhtunud. Lohutuseks pildistasin varsti õitsema hakkavat hobukastanit (Aesculus hippocastanum).

Tomuskist võtsin suuna Viljandi ringteele, mille ületamisel pöörasin tankla juurest algavale vaevumärgatavale jalgrajale, mis viib taamal lohus asuva Mandle järve äärde. See peamiselt põldudest ümbritsetud väheldane järveke on suviti kasutusel kohaliku rahva supluskohana, muul ajal aga meelitab enda äärde kalureid.

Teel järve äärde peatusin põllukivide hunniku juures, mis võib teinekord pakkuda huvitavaid leide end päikeses soojendavate pisiloomakeste näol. Sedakorda oli ühel kivil peesitamas ohaka-kilpmardikas (Cassida rubiginosa).

Järve kaldaveest avastasin ühele kõrrele klammerdunud suure mudateo (Lymnaea stagnalis), keda tuntakse ka mudakukena. Korraldasin talle väikese ujumistreeningu, mille käigus võis jälgida, kuidas loom mantlit kokku ja lahti rullides teo kohta kaunis nobedasti piki veepinda lemmikpaika naasis.

Järveäärsed lepad olid langenud lepapoide (Agelastica alni) rünnaku alla - need on omamoodi nägusad, kuid äärmiselt aplad leheõgijad. Mõnikord jääb eemalt mulje, nagu oleks noor lepp ühtäkki kasvatanud endale hulga tumesiniseid marju, lähemal vaatlusel kubiseb puuke aga poidest.

Järgnevalt tegin tiiru järvest lõunasse jäävas üsna auväärsete puudega segametsatukas. Ülastega kaetud metsaaluse huvitavamatest leidudest väärivad märkimist miniatuursed puraviku haabitusega seened ühel mahalangenud sammaldunud tüvel, samuti kaheksa kroonlehega võsaülaseõis. Tavaliselt on võsaülasel (Anemone nemorosa) õielehti kuus ja kollasel ülasel (Anemone rununculoides) viis, aga variatsioonid on siin küllaltki sagedased. Tähelepanu väärib, et tegu pole kroon-, vaid hoopis tupplehtedega, kroonlehed ülastel, nagu ka tulikatel ja kullerkuppudel puuduvad.

Putukarahva seast paistis silma nägus harilik raisamatja (Necrophorus vespillo), kes aga kannatas, nagu tema mitmed varemgi kohatud suguvennad, lestade parasiitliku rünnaku käes. Nood pisiputukad kinnitavad end jalakidadega peremehe kõhu alla ja imevad vaese mardika ihumahlu.

Veel püüdsin pildile ühe väleda jooksiku ja eriti hapras kevadrüüs hariliku kiilassilma (Chrysoperla carnea).

Vesisevõitu põlluraja kaudu ringteele naasnud, plaanisin algul otse koju suunduda, kuid jätkuv üpris kena ilm meelitas mu siiski üle vaatama ka veevärgi ala. Sedapuhku lähenesin sellele õigest suunast, suure tee poolt, eirates nahaalselt sisenemiskeelu märki.

Kruusastel teeradadel oli sibamas ja nende kohal lendlemas iseäranis palju nõmmeliivikaid, sekka ka paar põlluliivikat (Cicindela campestris). Minu huviorbiiti sattusid just viimased, kellest mul veel polnudki korralikku üksikportreed. See viga sai kenasti parandatud.

Ühel pajuoksal oli end millegipärast sisse seadnud suur haavapoi (Chrysomela populi), kelle huvi pajude vastu mulle seni teadmata oli. Tegu on väga elegantse purpurpunase, pea sentimeetripikkuse loomaga, keda ei kohta just väga sageli.

Ühel orasheinalehel oli päevitamas mu tänavune esimene siklane - tore paarisentimeetrine lehtpuu-kooresikk (Rhagium mordax). Mitmetel suurtel sikkudel on metsameeste jaoks mittemeeldiv komme järada oma vägeva lõuapartii abil augud vanadesse puutüvedesse, kuhu siis munetakse järeltulev põlvkond, kes vastseea veedab puidust toitudes. Mina sain sikust teha ühe korraliku pildi, seejärel pidas loomake targemaks turvalisemasse paika lennata.

Napilt jäi mul pildistamata üks tundmatust liigist varajane liidrik, kes tegeles enda lennuvormi ajamisega, samuti omapärane liblikas, kes võis olla koguni keegi silmikutest. Seevastu tegin aga huvitava avastuse ühel teerajal, peaaegu puurkaevumajakese kõrval. Esmalt tundus paarisentimeetrine objekt mõne pisema imetaja jäetud musta junnina (arvatavasti taotluslikult). Lähemal uurimisel osutus see aga nutikalt vormitud kookoniks - selle täpset omanikku pole mul veel õnnestunud kindlaks teha, aga ilmselt võib tegu olla mõne suuremat sorti hämarikuliblika nukuga.

Vana majaaseme lähistel leidub kivide ja ehitusmaterjalide kuhjatisi, mis on meeltmööda mitmetele loomadele, sealhulgas arusisalikele. Neid nägingi siin tänavu esimest korda - sisalikud olid peesitamas mullusel kulul, minu lähenedes kärmelt peitu volksates.

Putukatest pildistasin veel jämeda tiivasoonise-mustriga naeriliblikat (taas ühte tänavust esmaleidu), toredat ümarat pisimardikat, kes veel määramist vajab, samuti emast punaselg-raisamardikat (Oeceoptoma thoracica), kes omas ilmselt kurja kavatsust sokutada oma munad kiriteo (Arianta arbustorum) kehasse.

Kannatlik lugeja on ehk tähele pannud, et kogu selle pika heietuse vältel pole ma veel sõnagi poetanud linnurahvast. Tõsi, sedapuhku ma linde ei pildistanudki - ega nad ei olnud kuigi varmad poseerima, pealegi lasus mu põhihuvi putukatel, silmas pidades nende jaoks soodsaid olusid. Veevärgi ala kaugemas servas, kõrges, tiheda alusmetsaga haavikus võis kuulda kauget käo kukkumist, aga ma ei olnud enam piisavalt innukas, et märjavõitu metsaalust trotsides kukulindu jälitama minna. Ka ööbikud olid peitunud sügavale põõsastesse, kõrgepingeliini posti otsas pesitsev ronk aga tegi pesa juurest minekut kohe, kui olin lähenema asunud.

Järgmisena on tulekul lühiülevaade kolmapäeval koos webxaniga sooritatud käigust Tartu botaanikaaeda ja Tähtvere tiigi äärde. Loodetavasti õnnestub meil homme teoks teha ka järjekordne linnuretk Raadile - eks näis, kas soe ilm aitab saavutada viljakamat pildisaaki.