Botaaniline tiir webxaniga

Kolmapäeva õhtul koopereerusime webxaniga, et vaadata üle tema omaaegne õpi- ja töökoht Tartu Ülikooli botaanikaaed. Olgugi Baltimaade väikseim (3,5 ha), muudavad Tartu botaanikaaia eriliseks hästi läbimõeldud kompaktne liigendus (siin on abiks paiknemine omaaegse linnamüüri äärse bastioni vallil ja selle nõlvadel), samuti enam kui 200-aastane vanus ja hoolikalt väljaarendatud kollektsioonid.

Botaanikaaeda tullakse tavapäraselt ikka sihiga vaadelda siinset rikkalikku taimevalikut. Meie tegime botaanikaaias üsna ammendava ringkäigu, tutvudes keskkevadiste õitsejatega, kuid hoides silma peal ka puuvõrades ja põõsastes askeldaval linnustikul.

Kõigi praegu botaanikaaias õitsevate taimede üleslugemine läheks siinkohal keerukaks, pealegi ei võimaldaks see edasi anda tegeliku taime nägemisest saadavat esteetilist elamust. Nõnda piirduksin siinkohal soovitusega: minge botaanikaaeda! Väike valik toredamatest õitsejatest on siiski järgnevalt lisatud.

Mis puutub sulisloomadesse, siis harilikest linnalindudest olid botaanikkaaias kohal hakid, hallvaresed, varblased, rasva- ja sinitihased, metsvindid, kuldnokad ja punarindki. Ühelt puutüvelt leidsime kekslemas ka vahva puukoristaja, kelle pesaõõs tundus sealsamas asuvat.

Aeg-ajalt võis kuulda ööbiku (Luscinia luscinia) laksutamist, mis kostus bastionivallil asuvatest põõsastest. Mina polnudki seni ööbikust iial korralikku kaadrit saanud - alati on see iseenesestki vähemärgatav pruunikashall linnuke, keda tuntakse ka sisaski ja kiriküüdina, peitunud sügaval põõsastikus. Läksime asja uurima ja leidsimegi lauliku ühelt väljaulatuvalt oksalt - selline ta oli.

Muudest lindudest köitsid webxani tähelepanu koos räästapääsukestega taeva all tiirlevad piiritajad (Apus apus), kes üldjuhul kipuvad olema ühed hiliseimad saabujad. Need sirpjate tiibadega voolujoonelised linnud veedavad peaaegu kogu elu lennates, olles maapinnal abitud. Piiritaja saab pääsukestest eristada nii iseloomuliku häälitsuse kui kehakuju järgi.

Putukaid me kuigi palju ei kohanud, mida seletavad tõigad, et botaanikaaias pole looduslikke kooslusi ja hetkel ei leidu ka väga palju õitsvaid taimi. Siiski jäädvustasin nägusa isase suure kapsaliblika (Pieris brassicae).

Lülijalgsetest olid peamaja seintel rohkesti esindatud ämblikud, sealhulgas sihvakad ristämblikud.

Botaanikaaiaga meie uurimistuhin veel ei raugenud - ringkäigu lõpetuseks otsustasime üle vaadata Tähtvere tiigi ja Vabaujula ümbruse, kus kuu varem oli laiunud veeväli. Praeguseks on uputus tublisti taandunud, nii et rand on päevitajatele taas kättesaadav. Emajõgi ei ole kummatigi veel oma tavasängi naasnud: vees on jõeäärsed pajud ja kuiva jalaga ei saa ka läbi uue Vabaduse silla alt.

Tähtvere tiigil (mida Emajõest lahutab üsna kitsas rattateega kaldatamm) elutseb üsna suur naerukajakate (Larus ridibundus) koloonia. Samuti leiab siin pesitsemas rahva seas veekanadena tuntud laukusid (Fulica atra), me leidsime eest ka paari kühmnokk-luiki (Cygnus olor). Kaldapõõsastikust kostus rootsiitsitajat (Emberiza schoeniclus).

Putukatele me kuigivõrd rõhku ei pannud, aga päris "saagita" ma ka ei jäänud. Tiigi servalt leidsin seninägemata mustriga punase lutika, kes osutus ristõielistel toituvaks liigiks Eurydema dominulus.

Eilne väga lämmi ja pärastlõunal pikseliseks pööranud päev möödus kahetsusväärselt loodusretke sooritamata. Küll aga loodan ma seda viga parandada täna - eks näis, kas õnnestub ka webxan tema pakiliste tubaste tööde juurest kaasa meelitada.