Tänavune kevad on olnud "pika vinnaga" - kuigi käes on juba maikuu, ei kipu päevasoe veel naljalt üle 15 kraadi. Kummatigi on loodus arenenud omasoodu: muru roheliseks ja puud-põõsad hiirekõrvule läinud. Üha täieneb lõunast naasnud lindude nimistu ja putukategi liigirikkus kasvab iga päevaga. Et eile pärastlõunal pöördus pilvisena alanud päev ilusaks ja päikeseliseks, ei kahelnud ma seega hetkegi, haarates fotovarustuse ja siirdudes loodusretkele.
Esmalt vaatasin üle kaelustuvi ehk meika pesa, mis asub otse meie maja ees, kõrge elupuu võras. Olin märganud kaelustuvi ehk meigast sealkandis kahtlaselt askeldamas juba nädala eest, aga täna võisin aknast jälgida, kuidas see suur tuvi üha elupuu vahet saalis - ilmselt on tal käsil pesa lõppviimistlus enne munema hakkamist. Kardetavasti ei ole see pesapaik tema jaoks kuigi turvaline - meie õu on juba aastaid olnud vareste ja harakate "hirmuvalitsuse" all ning pole põhjust arvata, et nad ka tuvipesa rahule jätavad.
Lilleaias on lumikellukeste ja krookuste aeg ümber saamas, seevastu võib näha õitsemas esimesi nartsisse, kobarhüatsinte, priimulaid ja koguni varajasi tulpe.
Järgnevalt külastasin oma harilikke vaatluskohti raudtee taga. Seal kuuldus ja vilksamisi ka nähtus punarindasid, lehelinde, tihaseid ja mitmeid muidki linde, kuid piltnikuna mul nendega erilist õnne ei olnud. Seevastu jäädvustasin tänavuse esimese herilase, kes tegeles ühel mullusel lehel päevitades hoolikalt enda sugemisega.
Vaatlesin ka puude-põõsaste lehteminekut, mis on liigiti veel erinevas faasis. Vahtral on avanemas jämedad pungad, millest peagi saavad õisikud, sellal kui näiteks kased ja pajud on juba hiirekõrvul ja tulnukliik kontpuugi on oma lehti valla voltimas.
Piki raudteed veevärgi alade poole kulgedes täheldasin ühe papli otsas väheldast rähni, kes võinuks osutuda väike-kirjurähniks, kui mul õnnestunuks teda jäädvustada. Paraku oli tegu kartliku loomaga, kes kohe eemale lendas. Tegevuses olid ka metsvindid ja pargitihased, viimastest ühe sain kaamera sihikulegi võtta.
Veevärgi puurkaevumajakeste vahel ja ümbruses valitses suhteline vaikelu - mõistagi laulsid "silk-solk-linnud" ja metsvindid, siin-seal ka mõni põõsalind ja veel paar liiki, keda ma ära ei tundnud, kuid seda ka mitte nii ennastunustavalt, et oleksid mu kaameraga lähedale lubanud. Väike-lehelind mängis minuga taas peitust, nagu eelmiselgi korral. Aga küll ma ta ükskord õnneks võtan!
Tegin ka ühe huvitava ornitoloogilise avastuse, millega sai seletuse ronga pidev huvi siinse territooriumi vastu. Nimelt on ta oma pesa rajanud raudteega paralleelselt kulgevale kõrgepingeliinile, otse ühe posti teraskonstruktsioonile maapinnast tubli paarikümne meetri kõrgusel.
Putukarahvas oli toimetamas omasoodu, uudse elemendina olid vahepeal seoses rohu rohetamaminekuga lisandunud sirtsud ja tirdid, kes iga mu sammu peale laiali kargasid. Üks tore väike sirts sai ka jäädvustatud. Samuti leidsin heinakõrrelt nägusa väheldase rööviku, kellesarnast polegi varem kohanud.
Liblikatest oli esindatud enamus "kevadklassikuid": päevapaabusilm, koerliblikas, lapsuliblikas ja kapsaliblikaski. Mina pildistasin aga hoopis ühte pisiliblikat, kelle kaitsevärvus lubab tal imehästi kokku sulada pajutüvega.
Lisaks metsaaluseid kaunistavale ülasevaibale (milles domineerivad valged võsaülased, aga siin-seal leidub ka kollaseid ülaseid) on niisketes kohtades välja ilmunud ka varsakabjad.
Täna on ilm samuti päikeseline ja kohe pärast selle loo ülespanekut suundungi taas jalgrattaretkele. Selle tulemustest loodan pajatada juba õhtul.
Küll mõnel inimesel ikka veab. Mina rabasin täna terve päeva aruannete kallal. Ehk pääsen lõpuks ka majast välja :)
VastaKustuta