Laupäev tõi Lõuna-Eestisse viimaks kauaoodatud suvesooja, samas pakkudes meie riigi eri otstes äärmuslikke ilmakontraste. Ei öelda ilmaasjata, et Eesti on klimatoloogiline suurriik: nii oli kell 16 Pakri poolsaare tipus sooja 3,9 kraadi, sellal kui võrokesed said kümmelda 25,7-kraadises leitsakus. Õnneks sattus sooja sektorisse ka Tartu maakond, mis innustas meid webxaniga lõuna paiku suunduma loodusretkele Ulilasse ja Ilmatsallu.
Taevas sõudsid kahtlased pilved, ennustades õhtupoolikuks piksevihma. Kuid esialgu püsisid taevaluugid suletuna, aegajalt väljus päikegi pilve tagant ja termomeetrinäidud kerkisid jõudsalt ülespoole. Võtsime hakatuseks suuna Ulila alevikule - omaaegsele õitsvale tööstusasulale turbatööstuse ja esimesel iseseisvusajal kogu Tartut elektriga varustanud jõujaamaga. Ulilal ei ole enam parimad päevad: praeguseks on kunagine mastaapne turbatööstus siin peaaegu välja surnud ja alevikku pidama jäänud vaid kolmandik kunagisest (peamiselt venekeelsest) elanikkonnast, napilt 300 inimest. Ka põhikool on juba 11 aastat suletud ja eestiaegne rahvamaja põles aastal 2001 sootuks maha. Enamus hooneid jätavad suhteliselt räämas mulje. Siiski võis aleviku vahel liikumas märgata ka lastega emasid - näikse, et Tartu lähedus ja rahva mobiilsuse kasv võivad asjalood siin jälle paremuse poole pöörata.
Ulila keskuses me peatust ei teinud, küll aga aleviku servas, kus webxani terav kõrv tuvastas ühe talu juurde viiva tee äärsest puudereast väänkaela (Jynx torquilla) kääksumise. Teisel pool teed heinamaal laulis elektriposti otsas kadakatäks (Saxicola rubetra) - esmalt sain temast vaid kauge kaadri, misjärel linnuke igaks juhuks kaugema posti otsa taandus. Ma ei jätnud siiski jonni ja hiilisin laulikule uuesti ligi, laskmata end kõigutada kohati vesisest pinnasest. Nii saingi kätte oma parimad kadakatäksi-kaadrid ja võisin rahulolevalt naasta auto juurde.
Leidsin webxani jälitamas väänkaela, kelle vähemeloodiline, kuid vali häälitsus kostus nüüd suisa puuderea lõpus oleva elumaja lähistelt. Illar suunduski kindlameelselt asja uurima, sellal kui mina ettevaatlikuna eemalt kiibitsema jäin. Taluperemees tuligi kohe kaema, mida kahtlased kaameratega võõrad tema maalapil teevad: "Peremees, räägi, mida otsid siit!". Webxan seletas rahulikult, et tema pole mingi peremees, hoopiski bioloog ja linnuhuviline, nagu minagi, ja me oleme uudistamas nende niinepuies elutsevat tähelepanuväärset linnuliiki. Seepeale mees leebus ja sündmuspaigale saabus ka tema kaasa, kes kiitis takka, et neil on seal üks rähni moodi lind vahel toksinud küll. Vahepeal olin minagi vaikselt ligi imbunud ja kindlaks teinud ühest puuõõnest väljavahtiva väänkaela. Tegu on tagasihoidlikult hallikamustrilise, varblasest veidi suurema linnuga, kes ehk kõige enam meenutab rästast, kuid on tegelikult lähimas suguluses hoopis rähnidega. Erinevalt viimastest ta aga puutüve pidi liikuda ega õõnsusi toksida ei suuda, vallutades hilise lõunamaalt saabujana sageli teiste lindude pesaõõnsusi. Peagi lendas see väheliikuva ja kohmakana tuntud lind lähemale oksale, kuhu tükiks ajaks pidama jäi, hoolega pead käänutades ja ilmselt oma varjevärvusele lootes. Nii saime webxaniga temast terve rea pilte klõpsitud. Seepeale leidsime, et Ulila on meile piisavalt pakkunud, ja minu ärgitusel võtsime suuna Ilmatsalule, et ka sealsed linnupaigad üle vaadata.
Pärast lühikest tagasisõitu Tartu suunas pöörasime põhja poole kulgevale kruusateele, jõudeski mõne kilomeetri põllumajandusmaastiku läbimise järel Ilmatsalu külasse. Erinevalt Ulilast puudub siin kauplus, kuid see-eest seisab küla serval nägus ja suur põhikoolihoone. Tähtvere valla keskusena ja Tartu-lähedase asukohaga on Ilmatsalu eeldused kokkuvõttes paremad. Külas annavad tooni põllumajandus ja karpkalakasvatus, siinne paisjärv koos naabruses asuvate kalatiikidega on ühtlasi Tartumaa parimaks linnuvaatluskohaks.
5,2-kilomeetrine Ilmatsalu-Kärevere Linnutee matkarada algab otse vallamaja juurest, möödub esmalt reast Ilmatsalu kalamajandi tiikidest ja toekast linnuvaatlustornist, suundudes seejärel kuuse-segametsade ja soode vahele, ületades toreda palksilla abil Ilmatsalu jõe, põigates Kärevere linnuhoiualale ja lõikudes viimaks veidi enne Kärevere silda Tallinn-Tartu maanteega. Rada pakub lisaks linnurikkusele (siin on tuvastatud üle 200 linnuliigi) võimaluse uudistada väga erinevaid biotoope, rabast luhaniidu ja metsadeni. Linnutee ääres leidub viis lõkkekohta ja piknikuplats, samuti Roheline Klass õpilastele välitundide korraldamiseks.
Meie võtsime sedapuhku asja rahulikult, tehes vaid väikese tiiru ümber kalatiikide. Sellegipoolest oli retk väga huvitav, pakkudes kohtumisi terve hulga linnuliikidega. Tiikide äärsetes põõsastes laulsid erinevad põõsa- ja lehelinnud, samuti leidsime oma nime õigustamas rootsiitsitaja (Emberiza schoeniclus), kelle mustapäist isaslindu pildistatudki sai.
Osaliselt kuivendatud tiikide mudastel kallastel ja põhjadel lobistasid kõrgejalgsed mudatildrid (Tringa glaleora), samuti ilmekate mustade silmasõõridega väiketüllid (Charadrius dubius Scop).
Paisjärve kohal võis näha iseloomulikku madallendu harrastamas vihitajat ehk jõetildrit (Tringa hypoleucos), kes seejärel vastaskaldal istet võttis - zuumitorust viimast pigistades sai ka too lind jäädvustatud.
Korduvalt võisime näha tiikidele laskumas ja taas õhku kerkimas majesteetlikke hallhaigruid (Ardea cinerea). Eemalt sain üht isendit pildistada, aga kaunima kaadri nimel üritatud ligihiilimine mul siiski ebaõnnestus. Hallhaigrut tuntakse tema lemmiktoidu tõttu rahva seas ka kalakurena, sestap ei kuulu ta kardetavasti siinse kalamajandi rahva lemmikute hulka. Tegu on koloonialiselt veekogude-äärsete puude otsas pesitseva suure linnuga, kes käib talvitumas nii kaugel kui Edela-Aafrikas.
Webxan sai sellal, kui mina keskendusin vaid teatud liikidele, kaadrisse ka näiteks linavästriku kollase lähisugulase, kuivalejäänud tiigipõhjalt putukaid otsinud hänilase (Motacilla flava), samuti värvika ohakalinnu (Carduelis carduelis). Taeva all pikeerisid tiirud ja kajakad, samuti märkasime roo-loorkulli ja üle lendas ka suur haneparv.
Tähelepanuta ei jätnud me ka tiikide vahelistel jalgteedel ja nende ääres toimetavaid putukaid. Mina kohtasin esmakordselt teotapikut (Phosphuga atrata), kes on toeka kehaga sentimeetripikkune mardikas.
Samuti võis mullustel heinakõrtel näha rohkesti suuri kauneid kedrikuröövikuid, ilmselt rohukedriku (Euhrix potatoria) noorjärgu esindajaid. Selle liigi puhul on röövikud kahtluseta kenamad kui liblikavalmikud.
Ühe tiigi ääres oli täies õieehtes üks pajupõõsas, mille ümber sumisesid mesilased ja kimalased, samuti lasi nektaril hea maitsta üks lapsuliblikas.
Aga lõpetuseks ei saa maha vaikida ka retke naela. Nimelt kuulis webxan ühes kohas (mida me pesapaiga turvalisuse huvides ei avalikusta) omapärast nõrka viiksumist, milletaolist ta ülikogenud linnumehena polnudki varem kohanud. Esmalt arvas ta, et ehk on mõni rasvatihane selgeks õppinud uudse laulu. Ent siis peatus mu pilk ühe madala kase peene oksa otsas kõlkuval kummalisel punutud moodustisel, mis kõige enam meenutas Aafrika-filmides nähtud kangurlinnu pesa. Webxanil oli aga kohe selge, et heinakõrtest ja seemnevillast hoolikalt kokkupõimitud pesapaun kuulub kukkurtihasele (Remiz pendulinus) - alles viimastel kümnenditel Eestis pesitsema asunud haruldasele haudelinnule, keda praegu arvatakse siinmail leiduvat mõnisada paari. Peagi märkasime tihedas pajupõõsas istumas ka taiese autorit ennast - loodetavasti vabandavad head lugejad, et paremat pilti ei ole praegu temast pakkuda. Võib-olla otsime järgmisel korral pesapaiga uuesti üles ja püüame ka vahvast pesameistrist ilusama kaadri saada. Muide, pesa põhiosa punub valmis isaslind. Juhul, kui tal õnnestub kohale meelitada paariline, asub too ametisse pesa sisemuse vooderdamisega.
Tunnike pärast meie retkelt naasmist puhkes Lõuna-Eestis selle aasta esimene tõsine äikesetorm, mis Viljandis isegi meistriliiga vutimängu pooleks tunniks seisatas. Koos sellega rullus taas üle kogu Eesti külm õhumass, mis valitses tiheda pilvkatte toel ka täna, pühapäeval, pakkudes alla 10-kraadist päevasooja. Ehk homme asjad paranevad, siis sooritan jälle väikese kodulähedase retke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar