Pühapäev algas sarnaselt laupäevale pilvise ja kõlekülmana, aga õhtupoolikul asus päike esmalt vargsi pilve tagant piiluma ning kella kuue paiku valitses juba klassikaline "vahelduv pilvisus", tõusule oli pööranud temperatuurgi. Nii otsustasin täita eelneva loo lõpus antud lubaduse ja asutasin end kodulähedasele lühiretkele.
Et päev oli olnud vähemeeldiv, siis eelistas enamus putukaid jääda ootama helgemat homset. Seevastu tervitasid õhtupäikest lauluga mitmesugused linnukesed, kellest uudsena tuleb ära märkida paaris paigas laksutanud ööbikut (Luscinia luscinia). Laulukooris osales ka mitut liiki põõsa- ja lehelinde, kelle kuulmise järgi määramiseks pean veel veidi õppima. Pildiõnne oli mul sedapuhku kurikuulsa laohoone juures põõsas keksinud salu-lehelinnu (Phylloscopus trochilus) ja koduses elupuuhekis toimetanud pruunselg-põõsalinnuga (Sylvia communis; tänud taas webxanile määramiste eest!).
Raudteekraavis pajupõõsastel toimetas sinitihasepaar, keda ma polnud varem kodu lähistel kohanudki - (tõenäoliselt) emaslinnust sai ka paar üsna head pilti plõksatud.
Külastasin ka raudtee-tagust veesilma, kindla sihiga tuvastada seal tähnikvesilik ja loom kaadrissegi saada. Tähnikvesilik (Triturus vulgaris), üks kahest Eesti vesilikuliigist, kuulub sabakonnaliste seltsi, elunedes sigimisperioodil (aprillist juunini) madalates soojades veekogudes, eeskätt just sedalaadi paigus nagu minu külastatu. Seejärel kolib vesilik maismaale, kus tegutseb öösiti peamiselt metsa all, pugedes samasse ka talvituma. Mina tabasin üsna noore ja pisikese looma, tõenäoliselt emase. Kui pildid tehtud, võimaldasin vesilikul peost välja vingerdada ja tagasi vette sulpsatada. Ehk räägib ta tulevikus lapselastele, kuidas pääses imekombel musta torusuise koletise küüsist.
Taimestik on tasapisi edenenud, vaatamata ilmade jätkuvale jahedusele. Õide on puhkenud vahtrad, lehtima asunud kased, lepad, pajud, toomingad, pihlakad ja mitmed teisedki varajasema tärkamisega puud-põõsad. Lehtpuistud on seeläbi omandanud kauni õrnrohelise kevadkuue.
Mis puutub putukarahvasse, siis ses osas oli, nagu eespool mainitud, seis üsna kasin. Hoolikal pajupõõsaste ja värskelt lehtinud, veel suletud õiekobaraid kandvate toomingate läbikammimisel leidsin siiski ühe vaablase, paar kiilassilma, pisikesi poisid, sipelgaid, sääski, kärbseid ja teisi loomakesi.
Et päikesepaiste püsis, siis otsustasin, et põikan enne kojunaasmist läbi ka veevärgi alalt. Et hakkas hämarduma, siis ma seal enam lindusid ei kimbutanud, keskendudes põõsastel leiduvatele pisiputukatele. Pean tunnistama, et veidi ebasoodsa välgu paigutuse tõttu ei ole mu G9 just parim kaamera putukate jäädvustamiseks vilu või hämara ilmaga. Kuid mõne korraliku kaadri ma siiski sain. Avastasin, et pajuõite magusat nektarit oskavad hinnata sipelgadki.
Pildile said teiste seas püütud veel väike koiliblikas ja üks tore mardikake, kelle webxan ristis marmorpoiks (õige liik vajab veel tuvastamist).
Õhtul loodan postitada ka eilse pikema jalgsiretke kirjelduse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar