Suur putukaretk Siniallikule

Teisipäeval sain ratta selga poole 12 paiku, et alustada üha kuumenevas ja peaaegu selges ilmas suuremat sorti rattaretke, mida olin juba mõnda aega plaanitsenud.

Traditsiooniliseks esimeseks peatuspaigaks sai Tomuski järve kallas.

Esmajoones huvitas mind, kas suured kiilid on siingi välja ilmunud. Arvasin, et ehk kohtan järve kohal tiirlemas vesikiile, kuid nii see ei läinud. Hoopiski veidi eemal, heinamaa kohal lendles paar rohekat kiili, kelles tundsin ära vanad tuttavad, harilikud hiilgekiilid (Cordulia aenea). Üks neist, kelle keha polnud hiljutisest koorumisest veel päris trimmi läinud, laskus lepaoksale, kus teda ka pildistada sain.

Ringi liikus ka mitmeid liidrikke vähemalt kahest liigist. Siinkohal jään nende liiginimed võlgu, aga luban, et ükskord võtan sarnastiivaliste tundmaõppimise põhjalikult käsile. NB! Oodatud on pakkumised kvaliteetse kiilimääraja müügiks!

Samalt heinamaalt avastasin ka toredate kamjate tundlatega naksuri, kes kannab kohaselt nime sarviknaksur (Corymbites pectinicornis). Seda looma olin varem kohanud vaid ühel korral, paari aasta eest raudtee taga võsas. Ette rutates võib öelda, et see ei jäänud mu teisipäevase retke viimaseks kohtumiseks sarviknaksuritega.

Järvelt kostus aga vali konnakontsert. Lähemal uurimisel selgus, et madalamas järveosas, mulluste kõrkjavarte keskel oli tegevuses vähemalt kümmekond tiigikonna (kui need polnud muidugi järvekonnad või kahe liigi viljakad hübriidid veekonnad).

Kaunisti olid õide puhkenud tarnamättad - kolmnurkse varrega tarnasid leidub Eestis 69 liiki, seega jätaksin nähtava iluduse määramise mõne asjatundja hooleks, kui neid peaks siia blogisse sattuma.

Tomuski üle vaadatud, kargasin taas sadulasse ja asusin pedaalima mööda ringteed Karksi-Nuia suunas. Keset sõitu märkasin üle tee roomamas suurt rohukedriku röövikut - pärast jäädvustamist asetasin ettevaatamatu loomakese tagasi teeäärsele heinamaale.

Esimese pikema peatuse tegin "seal, kus lõpeb raudtee" - vaksalit teraviljakombinaadiga ühendava raudteeharu lõppu, mullu valminud Reinu tee pikenduse ääres asuvale kõrgele tammile, kus vahel on õnnestunud kohata huvitavaid putukaid. Sedapuhku mul tammil putukaõnne ei olnud (märkasin vaid korraks läbi põiganud vesikiili).

Tammi all teepervel lendles aga sinitiib, kes mu kaamerale siiski tabamatuks jäi. See-eest sain pildile huvitava keskmist kasvu rööviku.

Orika silla juures (mis on olnud mu varasemate rattaretkede üheks sõlmpunktiks, kuna siit saab alguse ka ümber Viljandi järve kulgev matkarada) sooritasin väikese uurimisretke Raudna jõe lähtele.

See paik pakub suurt huvi õngitsejatele, olles samas suvekuudel ka mõlemat liiki vesineitsike hinnatud elupaigaks. Nende kaunite kiilide jaoks on aeg veel varajane, seega piirdusin pindpinevuse toel veepinnal vudivate liuskurite ja jõepõhjas toituva sarvteo (Planorbarius corneus) pildistamisega.

Järgmisena väntasin veidike tuldud teed tagasi, et pöörata Loodusluubis juba varem tutvustamist leidnud kitsarööpmelise raudtee tammile, mis kulgeb Orikalt Sinialliku poole. Pikema uurimiskäigu sooritasin sealse nelja järjestikuse settetiigi ümbruses - kohas, kus mullu kuningkiile sai vaadeldud. Võrreldes aprilli lõpuga oli siin pilt tundmatuseni muutunud: puud-põõsad lehtinud, rohi jõudsalt kasvamas, kuumas päikeses kõikjal ringi sagimas mitmesugused putukad.

Suurtest kiilidest kohtasin vaid hiilgekiili, kes aga end kätte ei andnud. See-eest leidus kõige tagumise tiigi kaldal üsna rohkesti liidrikke, samuti üks veidi toekama kehaga kõrsik.

Tiikidel ujus ka erinevaid veelinde. Zuumitoru abiga jõudis neist pildile kena tuttvartide (Aythya fuligula) paar, samuti sõtka (Blucephala clangula) mammi oma pesakonnaga.

Kõrkjastikust kostus valju kääksumist ja kädinat - vilkasamisi võis märgata ka häälitsejat ennast, kelleks nähtavasti oli rästas-roolind (Acrocephalus arundinacius). Paraku korralikku ülesvõtet ma temast ei saanud.

Putukatest kohtasin taaskord sarviknaksurit, aga ka armsaid väikesi kärsakaid, lutikaid, suurt lepapoid, sigimishoos kuldseid roomardikaid, koonlast, sääriksääski, rohukedriku röövikuid ja mitmeid teisi tuttavaid loomakesi.

Rohus hüplesid tillukesed ritsikabeebid, kelle tiivad ei olnud veel välja arenenud, aga tundlad see-eest juba ritsikaväärilise pikkusega.

"Uute tulijatena" lendas ringi mitmeid nn hämarikuliblikaid - teatud liblikarühmadele antud üldnimetus, mis on osaliselt eksitav, kuna paljud neist on päevase eluviisiga. Neid liblikaid iseloomustab valdavalt erksate värvuste puudumine tiivamustris, ehkki ka sellel reeglil on omad erandid. Nägusaimana neist olgu järgnevalt ära toodud aasaöölane (Callistege mi).

Tiigiservad läbi kammitud, naasin jalgratta juurde, et jätkata sõitu Sinialliku poole. Teel tegin mitmeid peatusi, pildistades raudteetammil ja selle ääres tegutsevaid putukaid. Nii jäid kaamerasilma ette mitmed hämarikuliblikad ja järjekordne sarviknaksur.

Järgmise pikema peatuse tegin Raudna jõe ääres, kus jalutasin sadakond meetrit piki jõekallast. Veidi lootsin kohata mõnd uudset kiili, aga selle asemel sattusin tunnistajaks kevikute pulmale. Kolm looma olid tegevuses munade kinnitamisega kõrkjalehele.

Avastasin ka toreda noore hiidämbliku (Dolomedes plantarius) - need muljetavaldavad loomad rajavad pesa tavaliselt veekogu kaldataimestikku.

Heinakõrrel tegutses kena naksur - veel üks selline, keda ma pole tõenäoliselt varem kohanud.

Pildile pääses ka nägusamustriline ehmestiivaline - liblikalaadne loom seltsist, mis on Eestis esindatud umbes 170 liigiga.

Kiilita ma siiski ei jäänud: kilomeeter Sinialliku poole tiirutas raudteetammi kohal harilik vesikiil (Libellula quadrimaculata). Peagi laskus loom läheduses rohukõrrele, hästi ettevaatliku ligihiilimise tulemusena jõudsin temast paarikümne sentimeetri kaugusele, mis võimaldas üsna korraliku makrofoto tegemist.

Põgus kõrvalepõige metsavaheteele pakkus pildilisa kopsaka jooksiku näol. Jälitasin ka sinitiiba, kes aga end sugugi kätte ei tahtnud anda.

Veel veidi väntamist, ja jõudsingi Siniallikule. Hakatuseks ronisin linnamäe otsa, kus aga midagi ekstra põnevat silma ei hakanud. Nii suundusin edasi mööda vana raudteetammi, jõudes Sinialliku oja ületava sillani.

Veidi enne sillale jõudmist avastasin ühel noorel lepal väga üllatava looma - viinamäeteo! Too meie oludes hiigelsuur limus oli kuumakaitseks end limaga kinni kaanetanud ega teinud palju välja mu manöövritest kaameraga. Seni polnud mul mingeid andmeid viinamäeteo esinemisest Viljandimaal (kui välja arvata kaks poisikesena oma koduaiast leitud eakat koda - aga need võisid sinna sattuda ka muul moel). Ka mujal leidub toda hiidtigu peamiselt parkides, välja arvatud pehmema kliimaga Lääne-Eesti ja saared. Keskajal toodi viinamäetigu Eestisse munkade poolt paastuaja menüü rikastamiseks. Kloostritest ongi loom tasapisi edasi levinud.

Järgmisena suundusin Siniallika juurde. Allikani viiva jalgtee kohal tiirles rohkesti kapsa- ja lapsuliblikaid, aga ka üks sinitiib. Allikal täiendasin oma otsalõppenud joogivarusid - külm värske vesi maitses õige hea ja oli mõnus ka lihtsalt näkku visata. Tegin Suurest Siniallikast ka mõne ülesvõtte, et head lugejad saaksid langetada otsuse selle nime paikapidavuse kohta.

Sedapuhku ronisin ka üles järsule kaldanõlvale rajatud trepist, et uudistada Sinialliku eaka segametsa all toimetavat elustikku.

Vaarikavarrelt leidsin ühe väga huvitava rööviku, keda ei ole seni veel suutnud määrata.

Muudest loomadest said üles pildistatud üks kenamustriline vaksik ja vana tuttav, lehtpuu kooresikk.

Seejärel asutasin end koduteele, aga tegin veel peatuse Sinialliku uuselamurajooni servale saviliiv-pinnasesse rajatud tiigikese ääres.

Tulvaveed olid tiigikallast kõvasti erodeerinud, samas on niiske kaldaliiv kuumal päeval hinnatud joomispaigaks mitmesugustele liblikatele. Neist kõige huvitavamana sain pildile varaseima Eesti punnpeadest, väike-täpikpunnpea (Pyrgus malvae).

Erosioonivaos ukerdas pidevalt selili kukkudes ja meeleheitlikult sipeldes tore sitasitikas (Geotrupes stercoroarius), kui see just ei olnud metsasitikas (Geotrupes stercorosus) - neil kahel on väga raske vahet teha.

Vaarikavarrelt leidsin ühe eriti hästi maskeerunud suurepoolse vaksikurööviku.

Samuti jäi tiigi kaldaservas pildile huvitav piklik kärsakas, tubli sentimeeter pikk. Ilmselt on see ohaka-vagukärsakas (Cleonus piger).

Aga see jäi ka mu tolle päeva viimaseks leiuks. Oli aeg taas sadulasse istuda ja koju vändata.

Olen blogimisega veidi kimpu jäänud - kajastamist ootab koguni kolm retke, sealhulgas on "soolas" pikk lugu Värska-reisist. Aga arvestades selle nädala kesist ilmaprognoosi, loodan lähipäevil võlgnevuse likvideerida.