Eile, esmaspäeval tervitasid mind ärgates lausaline sinitaevas ja päikesesära. Siiski sain ratta selga alles lõunaks, pärast seda, kui olin eelmise päeva retke blogisse toksinud ja korralikult einestanud.
Sel korral otsustasin külastada veel üht enda vana vaatluspaika: Raudna ja Männa tehisjärvede ümbrust. Järvedeni jõudmiseks tuleb mul esmalt vändata paar kilomeetrit mööda Viljandi ringteed Karksi-Nuia suunas, misjärel on hiljutiavatud uhkelt ringteelt tarvis pöörata läände, Pärnu maanteele. Järgneb umbes viiekilomeetrine tasane teekond, mis viib mööda Viljandi eeslinnadena toimivatest Pinska ja Päri küladest ja Viljandi lennuväljast, sukeldades ratturi viimaks avarasse Raudna ürgorgu.
Enne Päri küla istus traadil varane suitsupääsuke (Hirundo rustica), kellest sain pildi hetk enne äralendu. Ühel heinamaalapil jäädvustasin ka tänavuse esimese valge põualibliklase - väike-kapsaliblika (Pieris rapae). Meenutades JMKE laulusalmi, ei ole tänavu "valge liblika suve" siiski ette näha, vaatamata Mähe Edgari ja Igor Mangi sünkjatele prognoosidele.
Vägeva hooga orupõhja jõudes pressisin jõuliselt pidurit, et minna tutvuma Raudna jõe kallastega. Siinsed luhaheinamaad on hinnatud paigaks mitmesugustele liblikatele. Läheduses asub ka kena salumets. Eile võisin esmalt täheldada, et muidu üsna tagasihoidlik jõgi on paari nädala eest "käinud" seninägemata kõrgusel - suurvee märkidena tokerdasid üsna kõrgel pajuokste küljes heinatuustid ja kaldaala oli üsna laialt värske settega kaetud.
Jõekaldal ma erilisi huviväärsusi ei leidnud, kuid veidi eemal heinamaal tiirutasid kaunid kirjud liblikad - lähemal uurimisel osutusid nad kevadpõlvkonna nõgeseliblikateks (Araschnia levana f. levana). Too väheldast kasvu koerlibliklane on ainulaadne selle poolest, et tema kevadvorm on erksalt roostepunase-musta-valgekirju, sellal kui noist alguse saav ja juulis väljailmuv suurematiivaline sügispõlvkond evib lihtsat mustvalge põhitooniga mustrit. Seda sesoonset dimorfismi seletatakse erinevate kasvutingimustega vastse- ja nukujärgus, eeskätt päeva pikkusega.
Lisaks nõgeseliblikatele tegutsesid heinamaal toredad mustjad pisiliblikad, kelle määramisega pean veel veidi vaeva nägema. Oma üllatuseks kohtasin juba ka hooaja esimest sinist liblikat: kevad-sinitiiba (Celastrina argiolus). Kahjuks oli äsja ilmavalgust näinud loom päikesepaistest väga elevil ja pages juba põgusa jälitamise järel vastaskaldale.
Taamal kostis kaasikust käo (Cuculus canorus) kukkumist - seda toredat lindu polegi mul veel pildistada õnnestunud, nii läksin asja uurima. Kahjuks kukulinnuga mul õnne ei olnud, küll aga said jäädvustatud huvitavad üraskite käigumustrid ühel mahalangenud kasetüvel. Osavamad määrajad suudavad üraskiliigi tuvastada pelgalt tüvele jäetud mustri järgi, mina pean oma kunsti selles osas veel tublisti arendama.
Järgmisena võtsin suuna kohe pärast Heimtali teeristi maanteest vasakul laiuvale Raudna tehisjärvele. See vanasse kruusakarjääri rajatud järv on osaks viieteist aasta eest lindude kaitseks moodustatud Raudna looduskaitsealast. Eelmisel suvel külastasin selle järve kaldaid mitmel korral, leides siit terve rea kiililiike, teiste seas looduskaitsealuse punaka rabakiili. Sedapuhku ma kiile kohata ei lootnud, kuna aeg on nende jaoks veel väga varajane. Asusin liikuma piki tehisjärve läänekallast kulgeval pinnasteel. Pikliku karjääri kallastel oli märgata üleujutuse jälgi - ilmnes, et teisel pool teed järvega paralleelselt kulgev Rõõsa oja oli mitmes kohas tee alt läbi murdnud, uuristades sellesse lõhesid ja ühes paigas koguni sügava põikjääraku, tõkestades mootorsõidukite läbipääsu.
Teel ja selle kõrval rohus oli toimetamas mitmesuguseid loomakesi. Alustuseks maandus mu käele kena pikatiivaline kevik - neid vastsena vooluvees sirguvaid ürgse putukaseltsi esindajaid ei olegi ma varem pildistanud. Eestis on kevikuid (selts Plecoptera) teada 15 liiki, kuid ilmselt on osa liike veel avastamata, kuna tegu ei ole just kõige põnevamate ega silmapaistvamate putukatega. (Samal põhjusel on meil ebapiisavalt uuritud ka näiteks ehmestiivalisi ja pisiliblikaid.)
Olin vaevu jõudnud endamisi mõelda, et see saab olema esimene kord, mil ma Raudna tehisjärve ääres ainsatki kiili ei kohta, kui mu pilk peatus kõrrele laskuval pisikesel liidrikul. (Sama oli toimunud ka ennist sinitiivaga.) Rõõmsalt plõksasin loomakesest pildi, endamisi imestades, mis sundis teda nii vara röövikupõlve hülgama. Hiljem kohtasin aga sama tee ääres ja järvekalda kõrkjatel veel mitmeid tema liigikaaslasi, osa neist koguni juba paaritumistuhinas. Säh sulle siis eelarvamusi!
Järve lõunakaldalt saab alguse kruusane kõrgendik, kus kasvab peamiselt männi-kuusemets. Teerada kulgeb edasi piki metsaserva, sellest vasakule jääb heinamaa. Puudel-põõsastel oli askeldamas mitmesuguseid linde: männikäbidest huvitusid metsvindid ja siisikesed, kuusetüvel tokslesid pargitihased (Parus palustris), esitades aegajalt ka oma veidi neurootilist "laulu", ühe kõrge paju otsas arendas oma viisijuppi kadakatäks (Saxicola rubetra). Taamal metsasügavuses kostis käo kukkumist. Viimasele ajale iseloomulikult polnud mul kahjuks kellegagi neist erilist pildistamisõnne. Allpool lehvis ringi mitmesuguseid liblikaid, kõik juba mu vanad tuttavad. Teiste seas keerutasid pulmatantsu kirkad nõgeseliblikad.
Tagasiteel pildistasin lohutuseks linavästrikku (Motacilla alba), kes on väikelindudest üks julgemaid ega teinud eriti välja mu manipulatsioonidest ähvardava musta toruga. Hakkan juba vaikselt mõtlema, et ehk tuleks kaamera ja objektiiv rüütada maskeerimiskangasse, nagu mind ennastki.
Jätkasin sõitu Pärnu poole veel vähem kui kilomeetri, misjärel avanes teest paremal mu pilgule veel üks vana kruusakarjäär, mille põhjas sinas piklik Männa tehisjärv. Siingi olin eelmisel suvel paaril korral liblikaid, kiile ja teisi toreloomi vaadelnud. Järv on tuntud puhke- ja supluskohana, mistõttu on selle äärde rajatud spetsiaalne sissesõit koos parklaga. Juba tolle servas võis märgata ringi sibamas ja lendamas mitmesuguseid putukaid: nõmmeliivikaid, pisemaid jooksikuid ja kiletiivalisi. Üks võilill oli langenud roheliste poide rünnaku alla, kaks neist olid selsamas ametis paaritumisega.
Eriti huvitav elustik kihas aga tehisjärve suubuva oja kõrgel kruusasel pervel. Seal sumisesid pesaurgude ümber mesilased, aga pesitsusplaanidega lendas otsivalt ringi ka tore kirju liivaherilane. Samuti leidus rohkesti noori tirtse ja sirtse.
Oma rõõmuks sattusin peale paarituvatele põlluliivikatele (Cicindela campestris) - neid vilkaid erkrohelisi mardikaid kohtab nõmmeliivikatest märksa harvem ja ma polnudki neid varem korralikult pildile saanud.
Aga kõige suurem üllatus ootas mind veel ees. Kui olin sellest paigast juba lahkumas, märkasin kruusakivide vahel sibamas üsna suurt, paarisentimeetrist mustjat mardikat, kes esmapilgul meenutas jooksikut. Lähem uurimine kinnitas aga, et tegu oli sootuks omapärase looma - villimardikaga! Need suured ja jõulised, lühikeste rudimentsete kattetiibadega lennuvõimetud putukad on Eestis üpris harvad - minulegi oli eilne esmakohtumiseks. Meil leidub villimardikaid (perekond Meloe) kahest liigist, keda on teineteisest raske eristada.
Jätkates ringkäiku piki järve kallast, täheldasin hulka mesilasi ja kimalasi, kes olid ametis liivasse ja kruusasse pesaurgude kaevamisega, mõned aga ka soo jätkamisega. Taas kohtasin varemgi nähtud värvika tagakehaga liivaherilaseliiki (sugukond Pompilidae).
Teerajalt leidsin hinge heitnud violettjooksiku (Carabus violaceus), kellest sain nii segamatult ka altvaates foto teha. Et läheduses kasvas peamiselt vaid pajuvõsa, siis linnurikkusega järvekallas ei hiilanud: domineeris väike-lehelinnu silk-solk häälitsus.
Tagasiteel nägin teeäärses kulus vudimas sootuks pirakat mustjassinist tooni mardikat. Ennäe - veel üks villimardikas! Aukartustäratavalt jässakas, kattetiibadest moodustunud vägeva seljakilbise ja sellest eralduva saleda, ent vägevate lõugadega varustatud peaga loom mõjub putukamaailma Tyrannosaurus Rexina. Asetasin tema teele käe, millele ta ka huvitatult ronis. Nii sain villimardikast mitu päris vahvat kaadrit. Alles hiljem sain webxani abiga teada, kust pärineb villimardika omapärane nimi. Loom eritab ohtu hoomates toksilist nõret, mis nahale põletushaavade sarnaseid valulikke ville tekitab. Õnneks olid mõlemad minu kohatud ja pihkuvõetud villimardikad kas sõbralikus tujus, või siis oskasin ma neid piisavalt aupaklikult kohelda.
Järves solistasid kärnkonnad, kellest üks rauge paarike ka mulle poseerima soostus.
Et ilm oli pilve tõmbumas ja kellaaegki juba viie ringis, siis otsustasin algselt kavandatud Kõpu-külastuse järgmiseks korraks jätta, asutades end koduteele. Kui välja arvata üle asfaldi vudinud (st sedapuhku vägagi elus) violettjooksik, siis rohkem huvitavaid kohtumisi enam aset ei leidnud. Et ilmad on heitlikud ja vihmased, siis on raske kindlalt lubada, millal võiks aset leida mu järgmine loodusretk. Kuid loodetavasti juhtub see neljapäeval koos webxaniga. Püsige kanalil! :)
Saab tehtud - püsime kanalil!!!
VastaKustutaKorrastasin veidi pildindust: paar kaadrit olid jäänud poolikuks ja üks sootuks puudu.
VastaKustuta