Värskas ja Pikalombi loodusradadel, 2

Putukaid jagub soojal suvepäeval kõikjale - olgu siis taoline kasvõi juba maikuus. Nii istus otse sanatooriumi peasissekäigu lähistel varikatuse all harilik koonlane (Panorpa communis) - omapärase välimusega röövtoiduliste putukate seltsi tuntuim esindaja. Valgel taustal sai pilt päris ilmekas.

Otse minu numbritoa vastas koridoriaknal otsis aga tulutult väljapääsu kena metsaherilane.

Ühelt aknakardinaltki leidsin toreda putuka - liidriku. Pikk ja põhjalik otsing tuvastas looma viimaks isase sarvikliidrikuna (Coenagrion pulchellum), keda mõnes keeles muutliku välimuse tõttu ka varieeruvaks liidrikuks kutsutakse.

Pärast rammestavat mudaravikuuri ja kosutavat söömingut suundusin eriti palavaks muutunud ilma kiuste taas tiirule, sedapuhku alustades lühema matkaraja teisest lähtepunktist, veekeskuse tagant. Algselt männimetsa all kulgev rada möödub poole kilomeetri pärast kruusakarjäärist, kulgedes seejärel peamiselt heinamaade ja põõsastike vahel ning peaaegu põigates ühte taluõue. Viimaks saab rada kokku minu poolt hommikul läbitud trassiga, mis viib sooservale, vaatetorni juurde.

Männiku all leidsin kasvamas looduskaitse-aluse karukolla (Lycopodium clavatum) -aeglasekasvulise roomavate vartega igihalja eostaime, mida varem kasutati pärgade ja vanikute punumiseks.

Samuti õitses seal kassikäpp (Antennaria dioica), mis on rohttaimede seas omapärane kahekojalisuse tõttu: emastaimed kannavad roosasid õisikuid, samas kui mõlemasooliste taimede õisikud on valged. Pildile jäid nii ühed kui teised.

Liivakarjääri ümbruses kasvas rohkesti võõrliiki ahtalehist lupiini (Lupinus angustifolius), päiksepoolsetel nõlvadel oli see juba õiedki valla löönud. Putukatest sibas ja lendas rikkalikult ringi vanu tuttavaid liivikaid, samuti kimalasi ja kahetiivalisi. Kiilidest tiirutasid karjääri kohal väike-tondihobud ja hiilgekiilid.

Teed jätkates avastasin rajaäärsest paju- ja lepapõõsastikust mitmesuguseid huvitavaid mardikaid. Nende seast jäi tuvastamata üks keha eesosas musti täppe evinud lepatriinulaadne poi.

Enda jaoks uue liigina avastasin nägusa tumeda-valge-kirju, kehal kurjakuulutavaid sarvenukke omava kärsaka Platystomos albinus - looma, kes ei näi Eestis just kõige tavalisem olevat.

Üks veel määramist vajav tõmmu kilplutikas oli aga pajulehel ametis paju-kollapoi (Lochmaea caprea) tühjaksimemisega.

Pajuoksal toitus kena mitmesentimeetrine karvane röövik - kahjuks samuti veel kindlaks tegemata liik.

Määramist ootab ka järgneval fotol kujutatud lepatriinuliku haabituse ja Batmani meenutava kaelusega punane poi.

Raja ääres võis kuulda laulmas arvukalt linde, kõik targu puuvõradesse peitunud. Enim hakkas neist kõrva käo lihtne, kuid armas etteaste - tegu on linnuga, kellest olen juba ammu soovinud pilti teha. Korralikult see mul Värskas veel ei õnnestunud, aga küsitavate pesitsuskommetega kukulinnu profiil sai siiski elektritraadil istuvana jäädvustatud.

Peagi jõudsin ringiga tagasi juba tuttavale kiiliraiesmikule. Kiilid olid aga päikesest õige üles köetud, tiireldes peamiselt kõrgel puulatvade ümbruses, ega lasknud end naljalt pildistuskaugusele.

See-eest pildistasin metsaaluse soisemais laikudes valgendavaid tupp-villpäid (Eriophorum vaginatum) ja nägusaid samblamättaid.

Õhtueineks tagasi sanatooriumi naastes märkasin üle kruusatee vudimas värvikat mardikat, kes hilisemal määramisel osutus kirjuks samblasultaniks (Staphylinus caesareus). Kahjuks oli loom nii vilgas, et päris head kaadrit ma temast ei saanudki.

Pühapäeva hommikul püsis ilm veel päikesepaisteline, aga lõunataevasse olid juba kerkimas sünkjad pilvelaamad, ennustades ebatavalise kevadise soojalaine lõppemist. Pärast hommikusööki sättisin end kärmesti valmis viimaseks retkeks, et veel kord üle vaadata põhiline kiili-raiesmik. Rajale suundudes avastasin sanatooriumi kõrval aiaposti õnaruses haudumas kena väikese linnukese, kes mind märgates ustavalt pesale jäi, lootes, et ma siiski ei tule teda kimbutama. Webxan määras hauduja hall-kärbsenäpiks (Muscicapa striata).

Õigupoolest olingi minekuga hiljaks jäänud, sest raiesmikule saabudes esines päikest veel vaid tükati ja peagi varjutas pilvemassiiv päevakera sootuks, tuues kaasa ka jahedad tuulepuhangud. Kõik see ei mõjunud mõistagi innustavalt putukatele, kellest soojalembesemad kärmesti peitu pugesid. Kiilidki eelistavad vilule ilmale päikeses kümblemist, kuid mõningaid neist õnnestus mul siiski märgata ja jäädvustada. Pühapäevasest käigust pärineb esimeses postituses toodud emase punaka rabakiili foto. Raiesmikul uideldes lendas minust üle ka üks väga suur heledapoolne kiil - kahtlustan, et tegu võis olla emase kuningkiiliga (Anax imperator), kuid kinnitust ei õnnestunud sellele paraku saada. Noist uhketest loomadest, Eesti suurimatest kiilidest kirjutasin mullu Mõttesahvris. Eelmisel suvel läks mul korda selle Eestis vaid paarikümne aasta eest esma-avastatud liigi mõlema soo esindajad Viljandi järve lähistel ka üles pildistada.

Samal raiesmikul kohtasin ilusat kollatähn-kuldpunnpead (Carterocephalus palaemon), kes vilu ilma kiuste lahkesti tiibu laotas.

Rohukõrtel olid tardumusse jäänud tirdid - järjekordne putukarühm, kelle puhul mu teadmised vajavad tublit täiendamist.

Ühest põõsast avastasin silmapaistvalt kauni väikese kärsaka, kes võiks auga kanda vikerkärsaka nimetust. Tema õige identiteet ei ole aga veel selgunud.

Üpris nägusa kaadri sain pooleldi punase tagakehaga isasest käguvamplasest - vastava putukarühma täpsem määramine on väga keeruline, kuna leidub terve hulk sarnaseid liike. Käguvamplaste emasloomadel on ebameeldiv komme oma munad sokutada röövikute kehasse, osa neist suudab pika terava munetiga puurida augu isegi puutüvesse, kust on tundlatega puidupinda kompides leidnud käiku uuristava liblikavastse.

Jäädvustasin ka kaunis õieehtes sookailupuhma. Nende vänge lõhnaga õite keskel liiga kaua viibides võib leebemal juhul saada peavalu, aga asi võib päädida koguni teadvusekaotusega.

Jõudsin retkelt tagasi loetud minutid enne ettenähtud toa vabastamise aega. Kärmelt pakkisin kompsu kokku ja hiivasin selga, kepslesin hoogsalt trepist alla ning vudisin läbi magala ja ravila sakilise ühenduskoridori fuajeesse, kus webxan ja kass27 mind juba üsna kärsitult ootasid. Võtmed administraatorineiule loovutatud ja kompsud autosse taritud, seisis meil ees veel viimane protseduur: valgusteraapia. Kannatlikult pool tundi ergava ekraani ees muusikat kuulatud, oligi aeg seekordne spaa-puhkus lõppenuks lugeda ja tagasi aleviku poole vurada.

Värskas tegime esmalt lühipeatuse nägusa õigeusu kiriku juures, kus oli just lõppenud pühapäevahommikune jumalateenistus.

Aleviku keskel leidis aga parajasti aset vahva maalaat, kust webxan soetas endale tuttuued sandaalid ja mina täiendasin enda retkevarustust maskeerimisvärvides nokamütsiga. Webxaniga vallakeskusesse sularaha järele suundudes avastasin eeskoja puitlae alt ööd ootamas põneva hämarikuliblika.

Ostud tehtud, võtsime suuna tagasi Tartu poole. Kummati ei olnud meie uudistamis-isu veel raugenud, nii sooritasime minu ärgitusel pisikese kõrvalepõike, et üle vaadata Mooste küla koos uhke mõisakompleksi ja järvega. See on mu sõbra Alvar Hanso lapsepõlve kodukant, kuhu aga minul polnudki seni veel õnnestunud sattuda. Omaaegses jõukas Mooste mõisas tegutseb praegu põhikool, kenasti on taastatud ka mitmed mõisa abihooned, nagu näiteks ehisornamentidega kaunistatud maakividest laut ja tall. Praegu on käsil mõisa mitte vähem kauni viinavabriku taastamine - see esinduslik tsaariaegne tööstushoone asub üpris härrastemaja lähedal, Mooste järve kaldal.

Päris viimase peatuse võtsime ette mitte kaugel Tartust, Emajõe silla äärses Vana-Kastres, samas paigas, kus webxaniga kuu varem olime edutult üritanud jõe äärde pääseda. Nüüd oli kruusane sissesõidutee piisavalt tahenenud, võimaldades läbipääsu vaid kergelt poriste jalatsite hinnaga. Jõeluhal laulis mitmesuguseid linde, sh webxani poolt haruldaseks loetud soo-roolind (Acrocephalus palustris). Putukatest märkasin mina tänavust esimest lapik-vesikiili (Libellula depressa), kes küll end pildistada ei lubanud. Nii piirdusin emase punaka rabakiili (Leucorrhinia rubicunda) ja tiigervaksiku (Pseudopanthera macularia) jäädvustamisega.

Webxan oma vastsete läikivate sandaalidega jäi kõige porisemas kohas toppama, sellal kui me kass27-ga käisime ära ka maanteesilla all ja imetlesime mõlemast suunast uhket Emajõge.

Kella nelja paiku jõudsime Tartusse, sellega oligi meeleolukas Värska-reis otsa saanud.