Suru-uudised AD 2012

Tänavuselgi suvel olen jätkanud öiste putukavaatluste sooritamist, seades oma Viljandi linnaservas asuva kodumaja ette redelitest kaadervärgi, millele igal sajuvabal õhtul kinnitan kaks vana voodilina ja riputan nende kohale 25W säästupirni. Seejärel käin aegajalt "saaki" üle vaatamas ja pildistamas, kuni jaksu jagub. Tolle eeskujulikku unerežiimi ruineeriva tegevuse juures on kõige toredam, et lina juurde suundudes ei tea iial, mis üllatus seal oodata võib. Enamus öiseid liblikaid on suhteliselt väheütleva välimusega, aga nende hulgas leidub ka tõelisi iludusi, keda muul viisil praktiliselt ei õnnestugi kohata. Senised kaks vaatlusaastat on tulemuseks andnud sadade kaupa huvitavaid öölasi, vaksikuid, tutlasi, kedrikuid, karuslasi ja muid hämarikuliblikaid, ehmestiivalisi, mardikaid, lutikaid, sääriksääski ja tänavu augustis koguni ühe loigukiili. 

Õigupoolest on tänavune "linasaak" olnud kahe eelmise aastaga võrreldes tagasihoidlikum. Osaliselt seletub see keskpärase suvega: jaheldased ja sajused ilmad ei ole liblikate üldisele arvukusele kasuks tulnud. Teisalt pean tasapisi plaani tõhusama peibutussüsteemi juurutamiseks, kuna praeguse valgusjõud ja -spekter ei ole kuigi optimaalsed. Erinevad asjatundjad soovitavad pigem kasutada laiema spektriga lampe, mis sisaldaksid ka UV-laineala. Paarikümne euro eest võib hankida spetsiaalse tumeda UV-lambi, aga tõhusad pidid olema ka tänavavalgustuseks kasutatavad elavhõbedalambid. Kõvemad tegijad ei piirdu sealjuures vaid linaga (millelt aktiivsemad liblikad kipuvad pahatihti ära lendama, enne kui neid pildistada jõuad), vaid on valmis ehitanud või soetanud kinnised, lehtri ja kogumiskastiga varustatud valguspüünised (guugeldamisel on abiks fraasid light trap ja moth trap). Võimalik, et järgmisel aastal püüan seesuguse endalegi hankida.

Aga nüüd asja juurde. Sel aastal ei olnud mul enne tänast õnnestunud vaatluslinale meelitada ühtegi uudset suruliiki. Mullustest tuttavatest külastasid lina juunis-juulis taas punalaik-haavasuru ja silmiksuru, kellest olen siin juba kirjutanud. Samas leidub Eestis ka surusid, kes lendavad hoopis päeval ja keda seega pole lootustki eelkirjeldatud meetodiga tabada. Need on esmajoones harilik ja kimalas-lottsuru (kolmas seesugune, päevasuru on Eestis harv eksikülaline). Kui varem pole lottsurusid mulle üldse ette sattunud (või ei ole ma osanud neid märgata), siis sel suvel olin neid enne juulikuist Vormsi-reisi suisa kahel korral silmanud õitsvatelt põõsastelt koolibride kombel nektarit imemas, teine vaatlus leidis sealjuures aset otse kodumaja ees. Kahjuks ei õnnestunud mul kummalgi juhul pildistamiseni jõuda, sest tegu on väga erksate ja ettevaatlike loomakestega, kes ei peatu ühe õie juures kauem kui mõneks sekundiks. Ühel eriti lämbel suveõhtul hea kaasblogija webxani seltsis Vormsi maalilist kirikut uudistades köitsid mu pilku pühakoja ümber täies õieehtes ilutsevad ebajasmiinid. Seesugused õierikkad taimed meelitavad teadagi ligi kõikvõimalikke sumisejaid, mistõttu sai põõsaid lähemalt uuritud. Ja oh üllatust: ühe põõsa kallal oli agarasti ametis lottsuru! Kraamisin ruttu välja oma Fujifilmi zuumkaamera, valisin makrorežiimi ja vallandasin välgu. Ainus lootus oli suru tabada paigallennul õiest toituvana, vältides sealjuures looma minemahirmutamist. Ja see õnnestuski! Hilisem määramine paljastas, et tegu oli kimalas-lottsuruga (Hemaris fuciformis), meie kahest lottsurust vähemlevinuga, kes siiski lääne pool üsna tavaline on.

Teist tänavust toredat suruleidu pidin ootama septembrikuuni. Õigupoolest ei osanuks ma enam lootagi, et mõni suru võiks veel sel aastal vaatluslina külastada, kuna enamus siinseid suruliike tegutseb valmikuna vaid juuli-augustini. Siiski leidub üks erand, kes täna end ilmutaski! Tuleb tunnistada, et õhtul linasid heisates pidin pareerima koduste skepsist, kelle meelest praeguse aastaaja ja viimaste nädalate kesise ilma koosmõjul on kõik tähelepanuväärsed liblikad juba ammu otsa leidnud. Mina aga hellitasin lootust, et lina võiks külastada sini-paelöölane - meie suurim öölane, keda võib kohata oktoobrikuuni. Selleks lisas julgust asjaolu, et tema natuke väiksem, kuid mitte vähem kaunis sugulane puna-paelöölane (Catocala nupta) oli täpselt aasta tagasi mind oma visiidiga rõõmustanud. Mõne nädala eest lendas sama liigi esindaja taas meie aias ja sain temast ka "paparazzi-pildi" elupuuoksal istuvana.

Minu tänane üllatuskülaline madara-vöötsuru (Hyles gallii) ei ole iseenesest mingi haruldus ja tema toredaid priskeid täpilisi röövikuid olen varasematel aastatel korduvalt kohanud nii nukkumispaiga otsinguil sõiduteid ületamas kui madarataimedel keha kinnitamas.

Samas ei olnud selle liigi uhke vöödiline valmik seni mu teele sattunud, vaatamata asjaolule, et lendab tarkade raamatute kohaselt ringi ka päevaajal. See väga ilmeka välimusega suru, kes oma nime igati õigustab (temaga sarnast piimalille-vöötsuru satub meile lõuna poolt üsna harva) oli end veel enne viimase ehavalguse kustumist mõnusasti sisse seadnud üsna lambipirni lähedal. Ei saa salata, et ülevaatlikumate piltide saamiseks tuli mul teda natuke provotseerida.  

Tänase suruloo lõpetuseks olgu ka ära toodud paar üsna erineva värvigammaga suur-punasuru (Deilephina elpinor) röövikut mu sellesuvistelt retkedelt: esimene Slovakkia Penniini mägedest ja kaks järgmist Parika kandist. Punasurude röövikud meenutavad miniatuurseid madusid, eriti kui ohtu märgates oma silmtähnidega esiotsa kurjakuulutavalt õieli ajavad. Muide, teiste suruliikide röövikuid polegi ma tänavu kohanud - asjaolu, mis taaskord viitab ebasoodsale liblika-aastale.

Kuninglik kiilipäev

Viimasest blogipostitusest on möödas peaaegu aasta, nii et tuleb veidi aktiivsust ilmutada, enne kui blogger mu konto suhtes kurje plaane hakkab hauduma. Teisalt võiks ju albil kombel kahtlustada, et mul leidub kümneid truid püsilugejaid, kes kõik need kuud iga päev kannatlikult seda lehte kontrollimas on käinud, alati kibedasti pettudes. Sellisel juhul on mul täna rõõm teid tervitada uue blogilooga!

Napi ajaressursi kiuste olen tänavugi sooritanud terve rea loodusretki, abiks ikka vana ustav Canon G9, mida pikemate vahemaade puhul assisteerib Fujifilm FinePix HS10. Eriti põnevaid avastusi pole need retked siiani kaasa toonud, mitte et ka kohtumine vanade tuttavatega rõõmu ei valmistaks. 

Kevadhooajast väärib märkimist ehk asjaolu, et mu öist putukavaatluslina külastas paar toredat maipõrnikat - varem pole seda veel juhtunudki. 

Muidu kulges kevad omasoodu ning putukad ilmusid välja enamvähem õigel ajal ja üsna mõistlikes hulkades. Minu esimene liblikas oli sel aastal kirju koerliblikas, kiilihooaja avasid aga rabakiilid koos hariliku vesikiiliga.

Just kiilidel tahaksingi käesolevas loos pikemalt peatuda, siirdudes ajas paar päeva tagasi. Laussajuse eelõhtu jätkuks pilvise, jaheda ja vihmapisusena alanud jaanipäev asus pärastlõunal tasahilju suvisemat vunki koguma. Nii leidsin poole nelja paiku, et pikka rattatiiru ei tasu enam ette võtta, kuid väiksem sutsakas ei teeks trenni mõttes siiski paha, eriti kui ka mõni tore putukas või muu elur kaamera ette peaks trehvama. Sestap võtsin suuna Männimäe linnaosa piiri ääres asuvale Orika sillale, mille ümbruskond juba ammusest ajast mu putukaretkede üheks põhisihtkohaks on olnud. Siin oli mul nüüd valida kolm võimalust: kas käänata paremale, vanale kitsarööpmelise raudtee tammile, mis suundub otse ühte mu sagedasse vaatluspaika, mitmekesiseid loodusmaastikke pakkuvale Siniallikule, jätkata esialgu sõitu piki Karksi-Nuia maanteed Loodi suunas või seada hoopiski siht vasakule, ümber Viljandi järve kulgevale matkarajale. Pärast pikka vaagimist otsustasin lõpuks, et käin korraks kaemas paari viimatimainitud matkaraja algusesse jäävat hüva kiilivaatluskohta, et seejärel sooritada  Sinialliku-tiir.

Mainitud kiilikohad on pajude ja leppadega palistatud rohumaalapid Viljandi ürgoru nõlval, sajakonna meetri kaugusel järvest. Eelmisel, nädalatagusel retkel olin siin märganud lendamas kuningkiile, kusjuures mulle tundus, et isegi kollavööt-kuningkiili (Anax parthenope), eelmises blogiloos lähemalt kirjeldatud liiki, kelle esmaleid Eestist pärineb mõne aasta tagant Pangodist ja kellest sain eelmisel suvel oma esimese, kehvapoolse kaadri just ühe siinse heinamaa servas, viie meetri kõrgusel lepa otsas istuvana.

Päike oli asunud üha julgemini pilve vahelt piiluma ja kiilid ei jätnud seda mitte tervitamata. Nii olid end kruusasele rajale peesitama seadnud isane triip-vesikiil ja emane hännak-rabakiil, näha võis ka eristuva  värvusega viimase tagakehalaigu poolest kergesti äratuntavaid suur-rabakiile (pildil isane). 

Teeveersetel põõsastel ja rohttaimedel soojendas end rohkesti harilikke ja triip-vesikiile. Viimaste isasloomad on hakanud omandama küpset välimust - nende silmad ja tagakehad on liigile iseloomulikult siniseks värvumas. Esimesel pildil on kujutatud nooremat (pildistatud samas paigas nädal varem), teisel vanemat ja sinisemat isendit. Võrdluseks olgu toodud ka pruun emasloom.

Jõudnud esimese kiili-heinamaani, sai kohe selgeks, et olukord on lootustandev. Vesi- ja rabakiile leidus siin päikesevanni võtmas lausa kümnete kaupa ja taevalaotuses võis pikeerimas täheldada ka suursugusemaid eksemplare - kuningkiilid! Mõni paarike oli samas ette võtnud ka soojätkamise: asjaga olid ametis kevad-tondihobud ja harilikud hiilgekiilid. 

Eesmine, rajast järvepoolne heinamaa andis kohe ka esimese kuningkiili-saagi: rohukõrte vahele oli peitunud emane rohevööt-kuningkiil (varem tuntud kui lihtsalt kuningkiil, Anax imperator). See tõepoolest kuningliku kogu ja välimusega loom on meie kiilide uhkeim esindaja. Tõsi küll, rohelise põhitooniga emasloom jääb isase kõrval veidi tagasihoidlikuks ja tema avastamine rohu keskelt nõuab üsna vilunud silma. 

Matkarajast paremale jääb kõrgem ja vaheldusrikkam, noorte kuuskede ja  mändide, samuti paju- ja lepavõsaga pikitud rohumaa-ala. Siit leidsin mitme aasta eest oma esimese emase kuningkiili. Täna köitis aga hakatuseks mu pilku Anax imperatori uhke isasloom, kes ka lahkesti pildile soostus jääma.

Sealsamas lähedal oli end sisse seadnud päeva teine emane rohevööt-kuningkiil.

Ja mõni meeter eemal märkasin veel üht huvitavat tondihobu moodi tegelast, kelles esmapilgul kahtlustasin rohesilm-tondihobu ja pruuni tondihobu hübriidi. Too kiil lasi endast vaid paar kaugemat kaadrit klõpsata ja otsustas seejärel lendu minna. Hiljem kodus uurisin asja lähemalt ja jõudsin veelgi põnevamale järeldusele: tegu oli emase kollavööt-kuningkiiliga (Anax parthenope)! Nii et kuningkiilide-alane ajalugu kordas end minu jaoks peaaegu täpselt samas kohas.

Edust tiivustatuna väntasin edasi järgmise heinamaa serva, et ka sealne kiilielustik üle vaadata. Alustuseks sain kenasti pildile rohesilm-tondihobu (Aeshna isosceles) - liigi, kelle üheks esmaavastajaks Eestis ma mõne aasta eest kogemata kombel sattusin. Praegu on too algselt meist lõuna pool elunenud kiil end vähemasti Viljandi ümbruses edukalt sisse seadnud. Antud liigi soolised välimuse-erinevused on muide üpris minimaalsed.

Üldiselt tundus aga, et see heinamaa ei ole kiilide osas sama rikkalik kui eelmine. Pärast pikka kõrges heinas kahlamist, mille käigus pükstesse takerdus rohkesti roomava madara ("virnheina") võsusid, olin juba lootust minetamas, kui järsku peatus mu rohukõrte vahel uitav pilk... isasel kollavööt-kuningkiilil! Kusjuures meetri kaugusel oli end sisse seadnud teinegi eksemplar! Nii sain sellest uuest liigist lõpuks korralikud jäädvustused - mida paremat ühelt kiiliretkelt tahta!

Nagu kuningkiilidest veel küllalt ei oleks, leidsin angervaksapuhmast selle päeva teise ja mitte vähem kauni isase Anax imperatori.

Et see vinge kiilijaht oli omajagu aega võtnud, pidasin targemaks Sinialliku-plaanist loobuda ja jätkata teekonda ümber Viljandi järve. Sammuli kandis leidub veel üks väike õhtupäikesele avatud heinamaalapike, mis kiilide meelispaigaks on. Siin avastasin teiste seas mõned valgelaup-rabakiilid (Leucorrhinia albifrons) - mitte just kõige tavalisemad loomakesed, kelle puhul isaste tagakeha eesmine pool küpsemas eas sinakashalliks värvub. Sama liigi emastega seda ei juhtu - nemad säilitavad oma kollased täpid mustal taustal. 

Pärast pikka ja väsitavat rügamist äärmiselt reljeefsel ja konarlikul matkarajal jõudsin viimaks selle Viiratsi-poolsesse otsa, kus sooritasin õhtu viimase kõrvalepõike alla järvekaldale. Ja keda ma peaaegu otsekohe näen lähima pajupõõsa otsas - isast Anax parthenopet (vt selle loo esimest pilti)!

Vaatamata eelkirjeldatud toredatele õnnestumistele on mul jätkuvalt leidmata terve hulk Eesti suurkiililiike, kellest suurimat huvi tunnen ma hariliku vöötkiili (Cordulegaster boltoni) vastu. Too uhke kollatriibuline loom asustab metsaojade kaldaid - oleksin tänulik vihjete eest tema leidmiseks!