Kuvatud on postitused sildiga putukad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga putukad. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 19. mai 2014

Putukate TOP10 2014

Maikuu hakkab jõudma viimasesse kolmandikku ja on tipmine aeg üles seada uus putukate soovinimekiri aastaks 2014. Eelmisel aastal õnnestus mul mitu kauaotsitud liiki viimaks üles leida, aga päris paljud on jätkuvalt avastamata. Tänavune TOP10 sai 9/10 osas kokku juba aprilli keskel, aga mul polnud siiani mahti seda korralikuks blogilooks vormistada. Nii juhtus pretsedenditu lugu, et nimistu üleslaadimise hetkeks olen kaks soovitavat liiki juba leidnud. Seekordne nimekiri sai üpriski liblikakeskne, aga sisaldab ka kaht mardikat ja üht kiili. Jääb üle ise agar olla ja loota ka parajale kogusele õnnele - siis on lootust, et aasta 2014 kujuneb eelmisest veelgi edukamaks. Sel korral püüan rohkem rakendada "sihtotsingut", ehk koguda infot liikide leiukohtadest, et seejärel neisse spetsiaalseid retki sooritada. Kahel viimasel korral on meeldivaks traditsiooniks saanud ka megaboonus-liigi leidmine - oleks vast vahva, kui tänavugi nõnda läheks!

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - väga suur ja nägus kesk- ja hiliskevadine liblikas, väidetavalt Eestis tavaline, aga ei ole seni kippunud end mulle näitama. Sealjuures peaks isasloom lendama ka päevaajal. Valmikud on liikvel aprilli keskpaigast või mai algusest juuni alguseni, munedes oma munad madalatele, kuni 2 meetri kõrgustele hiirekõrvul kaseokstele (vahel ka lepale). Väidetavalt eelistab see liik avaraid kasenoorendikke. Röövikud toituvad nädalajagu hulgakesi koos, hajudes seejärel mööda puud laiali. Teatud lootused kaasnevad mul öise valguspeibutusega (eelmisel aastal polnud mul sel ajal veel ML-lampi, mis on tavalisest efektiivsem). Aga plaanin ka konsulteerida liblikaspetsidega, et leida looma püsi-asurkondi (noori kaasikuid). Tore oleks ka kirilaseröövikuid kohata. Kasekirilase leidmine on mul igatahes seekordse putuka-aasta üks peaeesmärke.

NB! Selle liigi väga kaunis isasloom lendas mu vaatluslinale ööl vastu 23. aprilli, peitudes linavoltide vahele, nii et esmapilgul märkamatukski suutis jääda. Huvitav märkida, et just äsja olin webxanile maininud, et nüüd võiks kasekirilane saabuda. Nõnda saigi kirilasest esimene TOP10 liik, kes tänavu leitud ja üles pildistatud. "Vabas looduses" ei ole mul selle liigi ühtegi arengujärku siiani kohata õnnestunud.

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - "Euroopa putukate" (2005) kohaselt Eestis üsna sagedased liigid. Samas, "Eesti liblikate määraja" (1996) järgi esineb kollapaabusilm meil lokaalselt ja harva, kevadpaabusilm on küll levinud kogu Eestis, aga mitte sage. Seni olen leidnud vaid ühe kevadpaabusilma rööviku Parika kandis üle asfalttee roomamas. Selle liigi röövikute lemmik-toidutaim on kanarbik ja vanaloomad kalduvad sestap ka eelistama soisemaid alasid. Aga kevadpaabusilma võib siiski leiduda mitmesugustes elupaikades. Kollapaabusilma puhul ei ole selgeid elupaiga-eelistusi Eesti kontekstis välja toodud, loom asustab segametsi ja toidutaimede valik on lai. Kummagi liigi valmikud lendavat maist juuni keskpaigani, isased sealjuures päevaajal ja emased öösiti. Emased on sealjuures isastest loiuma lennupildiga. Ehk pärsib kummagi liigi leidmist tõik, et valmikud ei toitu, elades vaid mõne päeva.

3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae) - "Euroopa putukate" väitel Eestis üsna sagedased liigid. Pärnasuru rööviku leidsin mullu suvel Suure-Jaanist. Viljandis on pärnasid samuti üksjagu, nii et loom võiks ju siiagi sattuda. Käelaba mõõtu uhke sirelisuru väga kopsakaks kasvav röövik ei ütle lisaks sirelile ära ka enelast ega saarest. Suve II poolel olen sirelipõõsastel silma peal hoidnud, aga seni edutult. Valmiku leidmise osas lasub peamine lootus uuel ML-lambil. Päevaajal puhkavale sirelisurule looduses pealesattumine ei ole võimatu, aga selle tõenäosus on üpris pisike. Seni olen looduses kohanud üht-kaht suruvalmikut aastas, olgugi seal keskmisest rohkem ringi uitan. Eriti keeruline on leida öise eluviisiga liike, kes päeval üsna edukat kamuflaaži harrastavad - see kehtib ka sireli- ja pärnasuru kohta. Mõlemad on valmikutena liikvel hiliskevadel ja suve I poolel, sirelisuru sealjuures mõnevõrra hilisem.

4. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia) - mõlemad liigid on Eestis looduskaitse all ja mitte liiga arvukad, eelistades elupaigana päikesepaistelisi, niiskemaid niitusid. Teelehe-mosaiikliblikas lendab mai lõpust juuni keskpaigani, samas kui suur-mosaiikliblikas juunis-juulis. Kahest arvukama, suur-mosaiikliblika leidsin mullu (paraku surnuna) Kärevere silla veerest. Just see Tartu-lähedane piirkond on üks, millele elusa valmiku otsinguil tänavu keskenduda plaanin. Kumbagi liiki peaks aga leiduma ka Puka lähistel, kuhu samuti ühe retke ette võtta kavatsen. Meil esinev teelehe-mosaiikliblikas kuulub muide alamliiki E. aurinia estonica - lokaalseid alamliike on mosaiikliblikatel üldse rohkesti. Julgustav on asjaolu, et mosaiikliblikad on väheliikuvad ja elutsevad väikeste stabiilsete kolooniatena. Lisaks olla teelehe-mosaiikliblikas flegmaatilise käitumisega ja eelistavat lendamisele päikesepaistel peesitamist. Seega, kui teada õiget paika, on mu eduvõimalused sarnaselt mullusele vöötkiilile päris head. Pean veel spetside seas infopäringuid tegema.

5. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - Eesti suurim klaastiib, keda välimuse põhjal võiks pigem vapsikuks pidada (inglise keeles ongi tema nimeks hornet moth). Mõne aasta eest nägin üht emaslooma Viljandi külje all veevärgi alal noorte haabade tüvede alaosade ümber tiirutamas (just sinna munetaksegi munad ja röövik toitub koore all), aga pildile teda kahjuks ei saanud. Eestis üsna haruldase liigina võib suur-haavaklaastiiba lendamas kohata peamiselt juunis-juulis. Looma leidmine olla kõige tõenäolisem vahetult pärast nukust koorumist haavapuudel istuvana. Lõuna pool on selle liigi põhiliseks toidutaimeks muide pappel.

6. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - väidetavalt Eestis tavaline pruunikas siklane paistab silma ülipikkade tundlatega (eriti isastel, kellel need küündivad neljakordse kehapikkuseni) varustatud sikk eluneb okasmetsades ja teda võivat tihti kohata värsketel palkidel või kändudel. Eks ma olengi sestap uurinud mitmeidki palgivirnasid ja uidanud raiesmikel, aga seni edutult. Toidutaimena eelistavat see sikk meil surnud või surevaid mände, mistap tuleb ehk rohkem keskenduda just männikutele. Valmikuid on liikvel kevadest varasügiseni.

7. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - Eestis väidetavalt sage, lehtmetsade, aga ka kompostihunnikutega seotud liik. Loom lendab ringi soojadel suveõhtutel, mistõttu ei saa välistada ka tema jõudmist mu putukalinale - eriti silmas pidades Vikipeedia väidet, et too põrnikas pidavat lendama valgusele. Aga usutavasti pole siiski võimatu teda trehvata ka päevaajal - maipõrnikat olen ju küll korduvalt looduses kohanud. Peab tähelepanelikum olema, mis muud! Ninasarvikpõrnika kuni 12 cm pikkuseid vastseid võivat muide leida ka kõdunevatest saepuruhunnikutest.

8. Suur-harksaba valmik (Cerula vinula) - selle liigi fantastilise välimusega röövikuid olen varasematel aastatel korduvalt pajupõõsastel kohanud ja Fotoalbumissegi laadinud. Aga mai algusest juuli alguseni lendavaid valge põhitooni ja põneva tumeda vöödi-tähnikirjaga, osaliselt läbipaistvate tiibadega valmikuid ei ole seni õnnestunud looduses trehvata ega ka linale meelitada. Huvitav on mainida, et meil esineb selle liigi kohalik alamliik: C. v. estonica. Looma leidmise osas ei süsti samas optimismi Looduse Taskuraamatu sarja teos "Liblikad", mille kohaselt valgus seda liiki eriti ei ahvatle. Aga siiski lasub tema tabamise põhilootus ilmselt mu ML-lambil, mis on end sarnaste tõrksate liikide osas ka mullu tõestanud.

NB! Pessimistlik eelinfo saigi kummutatud ööl vastu 28. aprilli, kui mu vaatluslinale maandus jaheda öö kiuste lausa kaks suur-harksaba isaslooma. Need on ka jäänud seni ainsateks oma liigi esindajateks. Looduses on ka selle liigi valmikud mul veel kohtamata.

9. Orasheinasilmik (Pararge aegeria) - ei saa muidugi välistada, et kõigi vanade kaustade põhjalikul läbiuurimisel võiks ilmneda üllatusi, ent viimastel aastatel ei ole Eestis väidetavalt üsna sagedat (teistel andmetel siiski mitte sagedat) 
orasheinasilmikut minu kaamerasilma ette sattunud. Silmiklasi (Satyridae) leidub Eestis 19 liiki, pigem väheldased või keskmist kasvu. Arvukaimad on nad juulikuus, sarnaselt täpikutele, ent orasheinasilmiku lennuaeg on juba mais-juunis. Tegu on meie silmikutest ühe kauneimaga, kelle tiibade ülapoolel on lisaks "silmadele" ka kollased laigud. Ilmselt ei ole ma seda looma seni kohanud põhjusel, et tegu on metsaliigiga, kes avamaale eriti ei satu, lennates peamiselt varjulises alusmetsas. Isane liblikas tavatseb kaitsta oma territooriumi, võttes sisse vaatluspositsiooni mõnel päikesest valgustatud oksal.

10. Ida-jõgihobu (Gomphus flavipes) - see suuremate jõgede kaldaid asustav kiil on üks meie neljast jõgihobust - natuke pikem kui muidu suhteliselt sarnane harilik jõgihobu  (kuni 55 mm) ja eristatav eelkõige iseloomuliku rindmikumustri kaudu. Valmikuid võivat M. Martini "Eesti kiilide määraja" järgi leida kaldataimedel puhkamas, aga põhiliselt tavatsevat nad patrullida keset jõge. Eestis on see liik väga haruldane, aga mulle lisab lootust tõik, et teda on leitud Tartu lähistelt Emajõe äärest. Valmikuid kohatakse peamiselt juunis-juulis. 

MEGABOONUS: keegi vahel Eestisse lõuna poolt sisse rändavatest surudest. Selliseid soodsatel hilissuvedel meil kohatud rändliike on kokku kuus. 

  • Suurimad lootused seonduvad sirelisuru mõõtu kassitapusuruga (Agrius convulvuli), kelle viimane arvukam sisseränne Eestisse oli aastal 2005, aga keda on mõned korrad kohatud ka hiljem. Temast on ilmunud ka lood Peeter Ernitsalt ja Allan Selinilt. 
  • Viimasel kümnendil on korduvalt Eestisse sattunud ka mõõtudelt ja eluviisilt meie pärismaiste lottsurudega sarnanev päevasuru (Macrogrossum stellatum). Selle liigi viimatine arvukas sisseränne oli aastal 2006, aga looma kohati teadaolevalt ka aastal 2010 ja 2013. 
  • Mõnevõrra harvem satub Eestisse hiiglaslik (siruulatusega kuni 13 cm), valmikuna rindmikul surnupealuu-laadset kujutist kandev tontsuru (Archerontia atropos). Selle liigi valmikud ei toitu õitel, aga ronivad sageli mesitarudesse meega maiustama (väidetavalt pettes taruasukad ära liblikate puhul harukordse piiksumisega, mis sarnaneb emamesilase häälitsusele). Tontsuru röövikud eelistavad kartulitaimi ja neid on meil avastatud kartulivõtu käigus. Viimati kohati seda liiki Eestis teadaolevalt aastal 2010. 
  • Suure ja väga kauni oleandrisuru (Daphnis nerii) viimane leid Eestist pärineb kahjuks juba aastast 1992 ja seda looma on Eestis nähtud üldse vaid mõnel korral.
  • Lisaks võib hea õnne ja soodsa aasta korral loota kohtumist minu vana tuttava madara-vöötsuruga sarnaneva piimalille-vöötsuruga (Hyles euphorbiae), keda meil teadaolevalt viimati nähti aastal 2001. 
  • Samuti võib üksikute eksemplaridena Eestisse välja jõuda eelmisega samasse vöötsuru perekonda kuuluv toredalt triibuline joonsuru (Hyles lineata), keda kirjanduse andmetel on meilt leitud kahel korral (viimati aastal 2003).

reede, 11. aprill 2014

Putukate TOP 10 2013 - kokkuvõte

Aasta 2013 tuleb põnevate putukaleidude osas lugeda igati kordaläinuks. Kümnest TOP10 põhilisti positsioonist (kolmel juhul oli sama numbri all kaks lähedast liiki) õnnestus mul teatavat edu saavutada lausa viiega - tegu on TOP10 ajaloo selgelt parima tulemusega. Tõsi, siin tuleb teha mõningaid mööndusi, sest pärnasuru puhul tabasin loodetud valmiku asemel (üpris kehva tervise juures olnud) rööviku ning mosaiikliblika leidsin suisa surnult. Samas, aasta naelaks oli kahtlemata megaboonus-liigi leidmine - säärane õnn tabas mind juba teist korda. Järgnevalt annan täpsema, fototõenditega varustatud ülevaate oma mullustest põnevaimatest kohtumistest putukatega.

1. Kasekirilane (Endromis versicolora) - kahjuks jäi leidmata. Mais püüdsin küll kasetukkadel tavalisest rohkem silma peal hoida, aga kirilasi ma neis ei trehvanud - ei valmikute ega röövikutena. Ilmselt on edu saavutamiseks vaja konsulteerida liblikaspetsialistidega. 

2. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia) või kolla-paabusilm (Aglia tau) - ka need iludused jäid paraku leidmata - taas oleks ilmselt abi spetsialistide soovitustest.


3. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae). Sirelisuru jätkab enda varjamist minu eest. Pärnasuru valmikut ma ka ei kohanud, küll aga leidsin 17. juuli õhtul Hüpassaare-Valgeraba rattaringilt tagasi Viljandi poole vändates Suure-Jaanist keset linna pärna alt asfaldilt selle liigi ilmselget parasiitidest räsitud rööviku.


4.  Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia). Tavalisema s
uur-mosaiikliblika kohta oli teada, et teda on kohatud Kärevere kandis. 19. juuni õhtusel rattaretkel Kärevere silla juurde leidsingi silla servast selle liigi surnud isendi, kes ilmselt oli õnnetul viisil autoga kohtunud. Loomulikult oleks uuel hooajal tore ka mõnda täies elujõus looma pildistada - vähemalt on nüüd teada, kust neid leida võib! Teelehe-mosaiikliblika puhul peaks tegema spetsiaalse visiidi tolle looma teadaolevale asualale Puka lähistel. 

5. Haavalumik (Limenitis populi) - selle liigi osas oli aasta väga edukas. Esmalt leidsin 13. juuni õhtul hiljuti soetatud maastikurattaga Emajõe Suursoo looduskeskuse juurest (millega esmatutvuse tegemine samuti väga huvitavaks oli osutunud - plaanin seda paika kindlasti tänavugi külastada) Tartu poole vändates Sirgu lähedal teeveerest autoga põrkunud surnud isendi. (Alumine pilt on minu korraldatud pettus.)
Aga juba kuus päeva hiljem õnnestus mul Vorbuselt Tallinn-Tartu maanteele viival metsavaheteel kohtuda ka elusa loomaga! (Sama retke raames leidsin veidi hiljem Kärevere silla äärest ka ülalkirjeldatud suur-mosaiikliblika.)
23. juunil kohtasin veidi räsida saanud haavalumikut veel ka Parika Väikejärve lähistel.

6. Suur-haavaklaastiib (Sesia apiformis) - jäi kahjuks leidmata - ilmselt oleks samuti vajalik liblikaspetsidelt ekspertnõu küsida.


7. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis) - müstiline olukord jätkub! Kas on käätsusikk tegelikult  Viljandi- ja Tartumaal haruldaseks jäänud või seostub mul selle liigiga harvanähtav ebaõnn?

8.  Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis) - sama, mis eelmise puhul.

9. Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii) - juulis sooritasin kombineeritud bussi- ja rattaretke Otepääle, 
ühtaegu tutvuma selle kauni linna ja ümbritsevate looduspaikadega ning kontrollima Mati Martini antud vihjet vöötkiili leiukohast ühe linna servas vuliseva oja ümbruses. Kohe, kui olin tolle kitsukese oja äärde jõudnud, märkasin oma suureks vaimustuseks selle kohal patrullimas kopsakat, kollast tooni kiili. See oligi harilik vöötkiil! Tunni aja vältel täheldasin vähemalt kolme isasisendit, kes ka korralikult jäädvustatud said.
Hiljem käisin kontrollimas teistki Mati Martini soovitatud paika - kruusaauku Elvast 7 km lõunas. Seal arvasin ka vöötkiili vilksamisi nägevat, aga päris kindel selles olla ei saa. See-eest leidus seal rohkesti looduskaitsealuseid rohe-vesihobusid - liiki, keda seni olin kohanud vaid Raudna jõe ääres.

10. Mistahes suurkiili veest väljunud vastne / valmiku koorumine. Siin oli õnnestumine küllaldase viitsimise korral praktiliselt garanteeritud. 18. mai varahommikul enne koitu saigi sooritatud retk kodulähedase Tomuski järve äärde - naasin koju kahe keskmist kasvu kiilivastsega, kes olid roomanud kaldaäärsetel kõrrelistel. Paigutasin loomad toas ämbrisse, lisades neile ronimiseks ja koorumiseks paar oksa, mida nad peagi ka kasutama asusid. Põnev koorumisprotsess kestis umbes kolm tundi, päädides "tutikate" harilike hiilgekiilide (Cordulia aenea) toaaknast välja lendamisega. Mõistagi sai sündmustik korralikult üle pildistatud. Uuel aastal sooviksin seda aktsiooni korrata - huvitav oleks leida ka teisi liike.

MEGABOONUS: Sini-paelöölane (Catocala fraxini) - teades, et tegu ei ole kuigi agara valgusele lendajaga, ei olnud ma selle hiid-iluduse leidmise osas liiga optimistlik, kuid jätkasin siiski öiste linavaatlustega, abiks elavhõbedat sisaldav ja seetõttu väidetavalt liblikatele iseäranis ahvatlevaid spektriosi pakkuv 175-vatine ML-lamp. Unetud öötunnid said tasutud mitmete kaunite punase ja kollase tiivatriibuga paelöölaste ja muude toredate hämarikuliblikatega, aga Suurest Sinisest polnud märkigi... kuni ööni vastu 15. augustit. Täpselt keskööl rutiinsele lina-ülevaatusele suundudes ei hakanud lina esiküljel silma peaaegu ainsatki looma. See mind ka väga ei üllatanud, sest pärast eelmise päeva suurt vihmasadu oli 14. august olnud viluvõitu ning öö polnud ka just soojemate killast. Aga linal lasus imelik suur vari, mistõttu kiikasin ka selle tagaküljele, kus... oli ennast sisse seadnud USKUMATULT SUUR ÖÖLANE! Mulle oli asi korrapealt selge: see sai olla vaid kuulus sinipael, Euroopa suurim öölane! Pärast mõningaid ettevaatlikke manipulatsioone sain looma ka nii kaugele, et ta paotas veidi oma esitiibu, tuues nähtavale uhke nimitunnuse. 

pühapäev, 28. aprill 2013

Kevad kogub tuure

Vahepeal on kevad aeglaselt, kuid kindlalt oma õigustesse asunud. See on mul võimaldanud sooritada kaks esimest rattaretke traditsioonilistesse linnalähedastesse vaatluspaikadesse: Siniallikule (15. aprillil) ja Varesemägedesse. Lisaks olen uidanud nii Viljandi-kodu lähistel kui Annelinna-tagusel alal. Seoses tublit zuumivõimekust omava Panasonicu videokaamera soetamisega on ustava G9-ga (praegune on mul siiski juba teine omasugune - algupärast riista tabas mullu augustis kurvastav veeõnnetus) sooritatavale makropildistamisele lisandunud lindude filmimine, andes juba ka esimesi toredaid tulemusi. Aga sellest millalgi edaspidi, sest videote kokkulõikamine-kleepimine on päris ajamahukas tegevus, millega ma pole veel eriti kaugele jõudnud. Praegu püüan pakkuda pisukese ülevaate enda vahepealsetest vaatlustest loomariigis.
10. aprillil tegin pikema tiiru Mõisavahe tänava ja Ihaste vahelisel alal - maad kattis veel tüseldane lumevaip ja putukaid oli liikvel kasinalt, kuid Ihaste-äärne metsatukk pakkus siiski vahva avastuse. Viiralti tänaval kõndides kostus teeveersest metsast mu kõrva jõulist toksimist. Ilmnes, et mahalangenud jämeda puutümika kallal töötas keegi varese mõõtu läikivmust lind. Aga varesed ju ei toksi sedasi rähni kombel, mõtlesin ja otsustasin asja lähemalt uurida. Minu hämmastuseks ilmnes, et toksijal oli punane pealagi ja tegu oligi hiiglasliku rähniga - nõgikikka ehk musträhniga (Dryocopus martius)! Seda imepärast lindu polnud ma varem looduses kohanud, nii haarasin videokaamera ja asusin teda innukalt jälitama. Suursugune suleline kurseeris tüvelt tüvele, tuues iga lendutõusu eel kuuldavale jõulise hüüde, mida lennufaasis täiendasid valjud trillerdused. Oma peatuspaikadeski ei jäänud musträhn märkamatuks, meislilöökidele sarnanevate võimsate noka-obaduste abil tüvedesse auke tahudes ja neist hämmastava osavusega rammusaid putukavastseid välja õngitsedes. Minu visadust saatis edu ja viimaks pääsesin linnust vähem kui 10 meetri kaugusele - nii õnnestus saada päris häid kaadreid.
Tänavune liblika-aasta algas soodsa suve-endega: 15. aprillil avastasin meie Viljandi-kodu aia kõrvalt raudteekraavi pervelt esimesed lapsuliblikad (vt päise-fotot). Platsis olid ka koerliblikad.
Samal päeval ette võetud Sinialliku-retke aegu lasus Viljandi kandis ametlikel andmetel veel ligi 10 cm lumikate (tõsi, viimaseid päevi). Reinu tee ristmiku kõrval paiknev kõrge kitsarööpmelise raudtee tamm oli soojas päikeses juba paljaks sulanud - nii leidsin sealt päikesevanni võtmas mitmeid koerliblikaid ja ka tänavuse esimese mesilase. 
Lisaks neile oli paiga väärtusi hindamas ka Eestis üldiselt suurharulduseks loetav ja äsja meediassegi pääsenud valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas) - liik, keda mullu suvel erandkorras meile lõuna poolt tublisti sisse olla rännanud.
Orika sillalt võisin läbi kaamerasilma imetleda luiki, parte ja sõtkaid, kes toimetasid Viljandi järve suudmes.
Silla lähistel vana raudteetammi ääres paiknevad settetiigid olid veel jääkaane all, aga kohatised paljakssulanud laigud sisaldasid juba rohkesti pisielustikku, näiteks toredaid punaseid lestasid, sarvilisi tirte ja väheldase rohukedriku rööviku.
Ramsi lähistelt algav, Sinialliku järvest, linnamäest ja allikatest mööduv ja lõpuks Karksi-Nuia maanteele välja viiv metsatee oligi alles korraliku sulalumekihi all, millest jalgrattaga läbisumamine osutus kaunis kurnavaks ettevõtmiseks. Kummatigi oli kevadine päike puutüvedel ja lumevabadel pinnaselappidel liikvele meelitanud ämblikke, kärbseid ja sipelgaid.

20. aprilliks oli lumi juba läinud. Sel ja järgmisel päeval ette võetud kodulähiretked ilmutasid uusi kevadisi arenguid. Õitsema olid asunud paiselehed, pakkudes hõrku toidulauda varajastele mesilastele. 
Raudtee taga märgalal moodustunud ajutises veekogus askeldasid juba tähnikvesilikud, kivihunnikutel peesitasid arusisalikud ja kunagisest makaronivabrikust jäänud tühermaale olid ilmunud iga-aastased asukad, ligikippuja eest piiksatuste saatel taanduvad väiketüllid. Veevärgi alal paiknevas pisitiigis kohtasin ka aasta esimesi konnasid. Pumbamajakeste seinu asustasid õhtupäikest nautivad hüpikämblikud ja endid millegipärast valguse ja varju piirile positsioneerinud kärbsed.
22. aprillil sooritasin aasta teise rattaretke, sihtpunktiks sedakorda mitmekesise loodusega Varesemägede maastikukaitseala Viljandist mõni kilomeeter põhja pool. Ilm oli päikeseline, paariteist soojakraadiga - sisuliselt ideaalne olustik putukate jäädvustamiseks. Nii kujunes ka pildisaak aastaaega silmas pidades igati korralikuks. Kohe alustuseks täheldasin kruusatee kohal lendamas selleaastast esimest kevadvaksikut (Archiearis parthenias).
Järgnevate tundide vältel ilmutas endid mulle enamik meie varakevadistest päevaliblikatest. Taas kohtasin haruldast valgetähn-pajuliblikat, kellest sedakorda hoolsa hiilimise tasuna suisa nägusa pildiseeria sain.
Selle aasta esmaleidudeks kvalifitseerusid väike-kärbtiib ja leinaliblikas.
Paar lapsuliblikaid oli juba asunud tegevuse juurde, mis evolutsiooniliselt nende põhimissiooniks on.
Hulgaliselt kohtasin mitmesuguseid ämblikke, sealhulgas uhket hiidämblikku (Dolomedes fimbriatus).

Aga liikvel oli mõistagi ka kärbseid, mardikaid ja lutikaid, kellest üks lausa seninägematuks osutus. Uruehitusega olid algust teinud esimesed liivamesilased (liigist Andrena cineraria).
Ei puudunud ka röövikud, kusjuures kaks noorel männil toitunud loomakest olid tõelised iludused.
"Mäe" (tegelikult 25 meetri kõrguse lavaoosi) jalamil asetseb piklik Kehklase järv. See oli veel osaliselt jääkaane all, mis ei takistanud aga põrmugi  rohukonnade pulmaeelset saginat.
Ööl vastu 23. aprilli õnnestus sooritada ka esimene korralik linaga öövaatlus Viljandi kodumaja ees. Nädal varem oli olnud üks eriti soe ja soodus vaatlusöö, aga kahjuks pidin siis Tartus viibima. Sedakorda jäi õhusoe alla 10 kraadi, kuid sellest hoolimata oli liikvel mitmeid varaseid liike. Kolme liiki öölaste kõrval oli end majaseinale istuma seadnud ka alles kümme aastat tagasi Eestis esma-avastatud roosi-kirivaksik (Anticlea badiata). 
Öölastest osutus kõige huvitavamaks alltoodud kamjate tundlatega isend, kes mul veel määramata on. Paraku käis selle looma käsi kehvasti: koos vaatluslinaga akna vahelt kööki tõmmatuna äratas  öölane meie kassi tähelepanu, kes õnnetu liblika pikemalt tseremoonitsemata kinni krabas ja alla kugistas. Loodetavasti polnud siiski tegu väga suure haruldusega!
Vahepealsed päevad on olnud sajused, tuulised ja jahedavõitu, retki ja öövaatlusi mitte soosides. Aga kui Muhamed ei lähe mäe juurde, siis... Noh, igatahes ronis täna minu toa aknal kaunis sipelgmardikas (Thanasimus formicarius).