Kolmapäev, 6. juuli 2011

Kollavööt ja Co

Ega ma ei leia jätkuvalt mahti korralikuks blogimiseks, aga püüan siiski põnevaimad leiud üles tähendada.

Eelmises TOP10 loos sai teiste seas megaboonusena välja pakutud kollavööt-kuningkiil (Anax parthenope). Tegu on peamiselt Lõuna- ja Kesk-Euroopas ning Aasias eluneva liigiga, meie oma (rohevööt-) kuningkiili (Anax imperator) veidi vähem pilkupüüdva ja veerandi jagu väiksema (pikkus 60 mm) suguvennaga. Isasel on 2. ja 3. seljalüli sinised, millele järgneb mustjas pikitriip tuhmpruunil taustal. Emane sarnaneb muus osas isasega, aga nagu tondihobudele ja kuningkiilidele kombeks, ei leidu ka tema tagakehal sinist. Eestis leidis selle liigi paari aasta eest esimesena üks meie juhtivaid entomolooge Mati Martin: isane ja emane olid tandemina Pangodi järvel munemas. Hiljem (juulis 2009) avastati üks isend ka Nigula looduskaitsealalt. Rohkem andmeid mul selle liigi Eestis esinemise kohta ei olegi.

Seda suurem oli mu üllatus, kui nägin vägagi isase Anax parthenope moodi kiili juuni lõpus lendamas Viljandi järve Viiratsi-poolse otsa juures heinamaal. Kahjuks pildistada mul teda ei õnnestunud. Paar päeva hiljem samas kohas käies tundus jälle, et ringi tiirutas sama kiil (hetkel pole mul prille ja päris kindel ma seetõttu asjas olla ei saanud). Kuid taas ei õnnestunud mul looma pildistada. Lohutuseks sain kaadrisse "tavalise" rohevööt-kuningkiili (varem tuntud kui lihtsalt kuningkiil). Hakkasin juba kahtlema oma vaatluse õigsuses.

1. juulil käisin rattaretkel Orika silla ümbruses, põigates muuhulgas ka ühele matkaraja-äärsele heinamaale, kus varasematel aastatel olen kohanud rohevööt-kuningkiili. Viimatimainitud liigi isasloom oligi kohal ja lubas end ka kenasti üles võtta.
Aga lisaks püüdis mu pilku veidi väiksem, hoogsalt ringi lennanud kiil, kelle tagakehal olev sinine laik viitas taaskord paljulubavalt Anax parthenope'le. Nõnda kiibitsesin selle lagendiku servas ligi tunnikese, kuni viimaks märkasingi otsitut istumas oma 5 meetri kõrgusel lepa otsas. Polnud kahtlust, et tegu oligi isase kollavööt-kuningkiiliga! Kraamisin välja oma 30-kordse suumiga Fuji, keerasin toru pikaks ja tegin loomast hulga pilte, millest parim on siinkohal ära toodud.
Teie lahkel loal kasutan ühtlasi võimalust, et pajatada teisi selle aasta huvitavamaid kiili-uudiseid. Tänavu olen üles leidnud enamvähem kõik samad suurkiililiigid, keda mullugi kohtasin (ja blogis tutvustasin). Aga lisaks õnnestus 28. juunil Varesemägede jalamilt teeäärsest heinamaaservast avastada seninägematu kollatähn-läikkiil (Somatochlora flavomaculata). Eestis kohati leiduva liigina eelistab see 5 cm pikkune kiil niiskemaid elupaiku. Kui muidu on hiilge- ja läikkiilid rohelised, siis seda liiki ilmestavad kollased laigud külgedel.
Varemgi kohatud haruldasematest liikidest leidsin juba mai viimasel dekaadil Tomuski järve kaldalt vastkoorunud kakslaik-kiili (Epitheca bimaculata). Mõni päev hiljem lebas sama liigi vigasaanud isend Viljandi Maksimarketi esisel kõnniteel. Kakslaik-kiil on Eesti ainus mitteroheline hiilgekiillane, keda välimuse põhjal võiks pigem vesikiiliks arvata. Mu seni ainus kohtumine selle liigiga leidis aset paari aasta eest samuti Tomuski järve kaldal. Eestis leiduvat kakslaik-kiile paiguti ("Euroopa magevee-elustik", 2007).
Juuni keskel külastasin Raudna jõe kallast Viljandi-Pärnu mnt silla all, kus olin eelmisel aastal leidnud haruldase rohe-vesihobu (Ophiogomphus cecilia). See meil üsna vähelevinud, elupaigana kiiremavooluliste jõgede kaldaid eelistav liik võeti Eestis eelmisel aastal looduskaitse alla. Tegu on väga kauni kiiliga, kes on meie neljast vesihobust suurim (~6 cm pikk). Muide, eelmisel aastal olin samast paigast avastanud ka teise meie haruldasema vesihobuliigi - märksa pisema (alla 5 cm) näps-vesihobu (Onychogomphus forcipatus).

Tänavune esimene retk veel Raudna jõe kallastel vesihobusid ei ilmutanud. Nii tegin 3. juulil uue retke samasse paika. Ja ennäe: rohe-vesihobud olidki taas platsis! Need küllaltki territoriaalsed kiilid harrastavad vahelduseks jõe kohal patrullimisele istuda päikese käes mõnel heal kaldaäärsel vaatluskohal. Antud paigas on selliseks kohaks peamiselt betoonist sillakonstruktsioonid. Tuvastasin vähemalt kolm rohe-vesihobu isendit, kes said ka kenasti üles pildistatud. Kahjuks näps-vesihobu ma sel korral ei leidnud.
Jätkuvalt ootavad aga teiste seas leidmist metsaojade liik harilik vöötkiil (Cordulegaster boltoni), samuti mitu tondihobuliiki (Saaremaa, raba- ja taiga-tondiohobu). Luban, et annan operatiivselt teada, kui mõni neist peaks mu kaamera ette sattuma!

Neljapäev, 2. juuni 2011

Suru-uudiseid

Vahepeal on ilmad pööranud suisa suvisteks ja ka seni jahedatena püsinud ööd tublisti soojemaks muutunud. Koos sellega on õige hoo sisse saanud ka minu seni kahvatult kulgenud tänavune ööputukate vaatluse programm.

Inspiratsiooni selleks ettevõtmiseks olin saanud samalaadsest edukast vaatlusest mullu jaanipäeva paiku Valgamaal Alal. Nii püstitasingi eelmise aasta juuli keskpaigas meie Viljandi kodumaja ette redelitest, lauast ja nööridest koosneva kaadervärgi, millele pesulõksude abil kinnitasin valge voodilina. Viimaks riputasin lina ette elektripirni, mille akna kaudu vooluvõrku ühendasin. Sestpeale sooritasin putukavaatlust igal sobilikul ööl, mil juhtusin Viljandis viibima. Paari vaatluskuu jooksul sattus linale väga suur hulk kõikmõeldavaid seninägematuid öölasi, vaksikuid, pisiliblikaid ja muidki põnevaid putukaid, kelle kohta ehk edaspidi ka väikese ülevaate koostan. Samas, et olin asjaga alustanud alles suve teisel poolel, puudus mul jätkuvalt ülevaade varasema perioodi kohta. Nii saigi juba aprilli lõpus taas lina üles seatud.

Varajane liblikasaak oli ootuspäraselt üpris kasin - ringi liikusid vaid valmikuna talvitunud vaksikud ja öölased. Aga mai teisel poolel hakkas ilmuma üha rohkem noori valmikuid erinevatest liikidest. Päris tormiliseks läks asi seoses äsjase kuumalaine saabumisega. Ööl vastu 1. juunit oli sooja ligi 20 kraadi, ka tänane öö ei jäänud sellele oluliselt alla. Nõnda täienes mu pildikogu terve rea selleaastaste uustulnukatega.

Ööliblikad on valdavalt päevaliblikatest tagasihoidlikumad - enamasti hallikat või pruunikat tooni. See on ka üsna loogiline, kuna ööputukatele on olulisemaks meeleks haistmine ja silmipimestava välimusega pole neil midagi tarka peale hakata. Samas peavad ka ööliblikad päeva kuidagimoodi mööda saatma, vältides ärasöömist. Nõnda on enamusel neist tekkinud nutikad kohastumused. Need hõlmavad nii varjevärvust, puuoksa või lehe imiteerimist kui ka ehmatamise võtteid (silmlaigud tiibadel). Osa ööliblikate sugukondade (öölased, vaksikud, surud jt) esindajaid on aga päevase eluviisiga ja nii leidub nendegi seas silmapaistva välimusega tegelasi (tiigervaksik, piksepeni, lottsurud jt).

Minu erilisteks lemmikuteks ööliblikate seas on algusest peale olnud surud. Need suured ja uhked, valmikutena valdavalt öise eluviisiga liblikad on kiired ja osavad lendajad, kes suudavad sarnaselt koolibridele õitest toitu ammutada paigallennu ("surumise") käigus. Mõne liigi valmikud siiski ei toitu, vaid elavad röövikuna kogutud "vana rasva pealt", tegeledes vaid soo jätkamisega. Surud on levinumad lõunapoolsetes piirkondades, Eestis elab paikselt vaid 11 liiki surusid, lisaks võivad mõnel aastal soojade lõunatuultega meile jõuda ka mitmed lähistroopilised surud. Ükski suruliik pole meil väga arvukas: pigem liigitub kohtumine suruga õnnelike juhuste kilda. Päevaajal looduses matkates satub suruvalmikute peale üpris harva - seda esmajoones nende tõhusa varjevärvuse tõttu. Mul on seni õnnestunud leida vaid suur ja väike punasuru (vastavalt Deilephila elpenor ja D. porcellus), samuti silmiksurude paarike. Sagedamini on ette sattunud surude muljetavaldava välimuse ja suurusega röövikuid: kõige tavalisemad on pisimadudeks kehastunud punasurud, aga küllaltki sageli leiab madarataimedelt ka madara-vöötsuru (Hyles gallii) vahvaid laigulisi noorloomi.

Arvestades asjaolu, et surud on valdavalt ööloomad (erandi moodustavad päeval ringi lendavad lottsurud, keda mul pole veel kohata õnnestunud), võiks eeldada, et parim aeg täiskasvanud surude leidmiseks on öösel. Samas ei ole surud kõige innukamad valgusele lendajad - asjaolu, mida kinnitas kurvastav tõik, et eelmisel aastal ei õnnestunud mul linale meelitada ainsatki suru. Samas on enamiku surude arvukuse kõrgaeg juunis-juulis, mistõttu võis ebaedu põhjuseks olla ka vaatlustega hilinemine.

Väga soojal esimesel juuniööl oli liblikavaatlus kulgenud igati edukalt - uusi liike laekus linale ridamisi ja mu ustav Canon G9 sai tublisti vatti. Järjekordsele kontrollkäigule suundudes unustasin prillid ette panna ja nii ei saanudki ma kohe aru, mis kopsakas imemoodustis linale kinnitunud oli. Lähem uurimine näitas, et tegu oli suruga! Algselt kahtlustatud männisuru asemel osutus see pruun hiidliblikas punalaik-haavasuruks (Laothoe populi). Tegu on Eestis üsna tavalise liblikaga, kes asustab mitmesuguseid maastikke ja keda võib meil lendamas kohata mai lõpust augusti alguseni. Tema puhul väärib märkimist kummaline puhkeasend - tagatiivad ulatuvad eestiibade varjust välja. Oma eritunnuse - punased laigud tagatiibadel - jättis ta minu jaoks varju - küllap ei tundunud ma talle piisavalt hirmuäratav, et tasunuks see viimane abinõu tarvitusele võtta. :)
Teistest selle rikkaliku öö põnevamatest leidudest väärivad märkimist vaksiku kohta hiigelsuur salu-samblikuvaksik (Hypomecis punctinalis, määrang veidi küsitav) ja must raisamatja (Necrophorus humator) - mõlemaga kohtusin üldse esimest korda.
Tänane öö oli veidi jahedam ja sellest tulenevalt ka ringilendavate liblikate arvukus pisut kasinam. (Lisaks oli meie lilleaia kohal patrullimas nahkhiir, kes kardetavasti nii mõnegi valguse suunas lennanud uhke eksemplari kinni krahmas ja ära sõi.) Samas mõtlesin teisele kontrolltiirule suundudes, et oleks vast vahva ka täna mõnd suru kohata. Ja mida ma näen: lina lähistel tiirlebki hiiglaslik liblikas! Kärmelt haarasin liblikavõrgu ja püüdsin end juba lahkuma sättinud külalise kinni. Igaks juhuks ei söandanud ma teda linale suunata, kartes looma põgenemist - nii sai suru (sest seda ta oli) esmalt tuppa toimetatud. Tema tiivalehvitused kinnitasid veenvalt, et tegu oli silmiksuruga (Smerinthus ocellatus). See metsaliik olla kogu Eestis tavaline ja lendab ringi ligikaudu samal perioodil kui punalaik-haavasuru. Enamgi veel: nood kaks liiki on omavahel nii lähedased, et võivad anda ka ühiseid järglasi. Tagatiibade uhked silmlaigud ei lase silmiksuru samas kellegi teisega segi ajada.
Ega's muud, kui tuleb vaatlusi usinasti jätkata, lootuses, et ehk järgivad tavalisemate suguvendade eeskuju ka mu tänavused TOP10 liigid sirelisuru ja pärnasuru! Varuks on veel webxani soovitatud strateegia - meelitada surusid käärivate puuviljade abil.

Laupäev, 14. mai 2011

Putukate TOP10 2011


Ei ole ma loodusblogiga uuesti korralikult järjele saanud. Olgu siis vähemasti siia heisatud mu vastne TOP-nimekiri iseäranis vingetest ja minu poolt senitabamata kodumaa putukatest, keda tänavu erilise huviga silmas pean ja pildile püüda ihkan. Kõik need loomad peaksid olema hea õnne korral leitavad, praktikas võib probleemseimaks osutuda kaerasori väljakaevamine. Varem olen neist pildistanud vaid pääsusaba, aga seda valmikuna Jenneri mäe tipus Saksamaal, üle 2 km kõrgusel merepinnast. See-eest olen Eestis korduvalt kohanud selle liigi sarikõielistel toituda armastavat röövikut.

1. Haavalumik (Limenitis populi)
2. Pääsusaba (Papilio machaon) valmik
3. Suur-mosaiikliblikas (Euphydryas maturna) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia)
4. Sirelisuru (Sphinx ligustri) või pärnasuru (Mimas tiliae)
5. Käätsusikk (Acanthocinus aedilis)
6. Harilik vöötkiil (Cordulegaster boltonii)
7. Kevadpaabusilm (Saturnia pavonia)
8. Kaerasori (Gryllotalpa gryllotalpa)
9. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)
10. Hiid-tüvevaablane (Urocerus gigas) või sinine puiduvaablane (Sirex juvencus)

MEGABOONUS (keda tõenäoliselt ei leia, aga kelle leidmine oleks oivaline kordaminek): Kollavööt-kuningkiil (Anax parthenope), tontsuru (Acherontia atropos), kassitapusuru (Agrius convolvuli) või oleandrisuru (Daphnis nerii).

Loetletud surud on Eestis haruldased lõuna poolt sisserändajad, keda siin kohatud vaid üksikutel juhtudel. Kollavööt-kuningkiil on viimastel aastatel levilat põhja poole laiendamas, ta avastati Eestist esmakordselt aastal 2009 Mati Martini poolt.

Laupäev, 19. märts 2011

Esimene putukaretk

Kevadeni on veel aega, aga mõni päikesepaisteline päev on pannud juba veed vulisema ning kahandanud tänavust toekat lumikatet mitme sentimeetri võrra. Eriti soojadeks kujunesid 13. ja 14. märts, mil temperatuur tõusis üle 5 plusskraadi. Nii otsustasin viimatimainitud kuupäeva pärastlõunal sooritada kaameraga väikese loodusretke, et esimesi kevade märke otsida.

Esmalt leidsin õues ja tagaaias lendlemas mitmeid sääski - see kinnitas, et putukahooaeg on alanud, ärgitades uurima, kas on ehk veel mõni kuue- või kaheksajalgne talvekorterist lahkuda söandanud.

Putukariigi ühed esimesed kevadekuulutajad on kärbsed. Neid ma siiski veel päikeses peesitamas ei kohanud, küll aga uudistas kuuri seinaprao vahelt maailma pisike huntämblikupoeg.
Aia taga raudteetammi kõrval märkasin poolemeetrisel, pealt sulaks tõmbunud lumevaibal midagi lepaurva-laadset. Kummastav oli aga asjaolu, et see "urb" harrastas sihikindlalt roomamist. Lähemal uurimisel osutus salapärane objekt noorukeseks, alles paari cm pikkuseks rohukedriku (Euthrix potatoria) röövikuks, kes vahest liialt vara oli talvisest pelgupaigast välja roninud, lootuses, et ehk leidub kusagil juba lumevabu laike, kust värsket nosimist leida. Meie rahvuslipu värve EU lipu kollatähtedega kombineerivaist rohukedriku röövikuist on toreda loo kirjutanud Eesti tunnustatuim putukapildistaja Urmas Tartes.
Sumasin veidi ka raudtee-taguses tihnikus, trotsides poolde säärde ulatuvat lund. Täheldasin, et tänavune "pajutibude" saak jääb õige kasinaks, kuid esimesed neist olid siiski juba pungast puhkenud.
Kevade jõudsa lähenemise tunnusmärkideks olid ka ennast sügavale lume sisse "kaevanud" sambla- ja samblikututid, kõrrejupid, oksaraod, puukooretükid, kitse- ja jänesepabulad ning kõikmõeldav muu kraam, mis tugevnevat päikesesoojust lumest märksa edukamalt akumuleerida suudab.
Külastasin veel ka Tomuski järve, mis samuti alles talvises vaikuses lumevaiba all magamas on. Järve kaldal olid ilmselt jänesed põõsaste koort närinud.
Selle retke puhul väärib taas kord mainimist väikelindude nappus - oma vilumatu kõrvaga tuvastasin vaid rasvatihase teada-tuntud häälitsusi. Võimalik siiski, et webxan teinuks kindlaks veel paar-kolm liiki.

Viimaste päevade ilmad kooskõlas erisuguste prognoosidega kinnitavad, et talvel on veel rammu küll ja enne aprilli ei tasuks kevade lõplikku läbimurret oodata. Aga mis tulema peab, see tuleb - ükskord kindlasti!

Talvised külalised

Kogenum blogilugeja arvatavasti teab, et minu kodu asub Viljandi linna äärmises kirdeservas, otse raudtee ääres, ja teisel pool rööpaid saab alguse mitmekesine, enam või vähem looduslikus seisus ala, mille võiks peent ökoloogiaterminit kasutades mosaiikseks kultuurmaastikuks nimetada. Teise olulise asjaoluna omame linna kohta päris suurt aeda, kus kasvab mitmesuguseid puid ja põõsaid. Kolmandaks on aiavõrk mitmest kohast katki ja vajaks uuendamist. Neljandaks pole meil juba hulk aastaid koera. Kõik need asjaolud on tinginud olukorra, kus meie aed muutub eriti just karmimatel talvedel mitmesuguste metsaelanike jaoks huvipakkuvaks paigaks, kust käia täiendavat ninaesist otsimas.
Mitmel varasemal aastal on meie hilistalvisteks-varakevadisteks püsikülalisteks olnud nurmkanad ehk põldpüüd (Perdix Perdix). Need ujedavõitu linnud on meie aias luusinud 6…7-liikmeliste salkadena, otsides paljandunud pinnaselaike, kus leidub väärt nokapoolist. Inimasulate lähedusse tulevadki põldpüüsalgad tüsedama lumikatte korral, kui metsa alt toidu leidmisega raskusi tekib. Värske lumega on tore vaadata põldpüüde jäljeridu, mis risti-rästi üle lume kulgevad. Kahjuks sel talvel põldpüüd meie aeda ei jõudnud.


Harilikumatest sulelistest on mu koduaia talvisteks püsikülalisteks hallvaresed (Corvus corone cornix) ja harakad (Pica pica). See olukord ei ole tegelikult kuigi soodne, silmas pidades pisemaid linde, kellel peagi küpsemas plaan aias pesa punuda. Samas soosib vareslasi olukord, et koera puudumisel viskab mu heasüdamliku loomuga ema teinekord toidujääke lindudele. Ka kompostihunnik on nende seas hinnatud söögilauaks.
Pisemate suleliste osas on käesolev talv olnud üpris tagasihoidlik. Aknatagust lindude toidumaja on külastanud valdavas enamuses vaid rasvatihased (Parus major). Varasematel talvedel pakkusid neile konkurentsi ka sini- ja salutihased, rohevindid, kodu- ja põldvarblased, leevikesed ja aastate eest isegi üks suur-kirjurähn, kes end tükiks ajaks linnumaja külge parkis, ise peadpidi vaevu avast sisse mahtudes.
Eelmisel, karmil talvel läksid lood meie aias eriti huvitavaks. Näha võis märke jänese tegevusest – jälgi, pabulaid ja näksitud oksi. Aga mis veel uhkem: tagaaeda olid paaril korral külastanud metskitsed (tuntud ka kui kaberid ehk kabrised; Capreolus capreolus)! Seda kinnitasid lumele jäetud iseloomulikud piklikud ekskremendi-kuulikesed. Tänavu sai kitse-saaga vinge jätku. Esmalt tabas ema pakaselise veebruari keskel otse meie maja kõrval jalgrajal magamas mitu kaberit. Ise märkasin neid esmakordselt 26. veebruaril elutoa aknast – viiekesi nooliti  meie aeda põhjaküljelt kõrge puishekina piiravaid elupuid. Avasin pakast trotsides ettevaatlikult toaakna ja vaatamata pilves ilmale plõksisin kabristest tubli hulga pilte. Seni olin metskitse parimal juhul looduses pildistada saanud paarisaja meetri kauguselt, nii et loomast paistsid lopsaka heina tõttu vaid peanupp ja suured kõrvad. Sestap olin oma "jahisaagiga" vägagi rahul.


Päev hiljem paistis päike ja kitsed olid taas elupuid pügamas. Sedapuhku märkasin aias lausa seitset looma ja viis neist olid söaka noore soku juhtimisel tulnud eriti lähedale – vaid tosina meetri kaugusele elutoa aknast. Niisugust ülisoodsat võimalust ei saanud mõistagi raisku lasta – nii haarasin kärmelt G9 ja avasin vaikselt akna. Järgnevalt sündis mitukümmend elu parimat kitsekaadrit. Pildid tehtud, sai siiski vaadatud, et elupuud hakkavad alt juba õige hõredaks jääma. Sestap peletasin isukad kaberid aiast ära – soku eestvõttel plagasid loomad aiaaugu kaudu raudtee-tagusele jäätmaale, kust jäid mind umbusklikult piidlema.

Paaril päeval tulid kitsed siiski veel elupuudega maiustama. Õnneks ilmnes, et nad ei hoolinud kuigivõrd noortest kirsi- ega ploomipuudest, samuti mitte marjapõõsastest. Aga meie uhke puishekk sai hullusti ära räsitud.